Üks hingamispäev Tallinna adventkirikus. Eestikeelne jumalateenistus on äsja lõppenud. Rahvast voolab kaarjast uksest tänavale, et suunduda sinna, kuhu kellegi teekond teda just tol laupäevasel päeval viib. Tunnen vajadust jääda. Lihtsalt jääda. Aega tol päeval selleks on. Pärast toredaid vestlusi kaaskristlastega, innustust ja julgustust saades ja jagades ongi viimnegi samm pühakojast lahkunud. Olen üksi. On vaikne. Justkui iseeneslikult tõusevad südamepõhjast palved. Ühes ruumidest harjutab koor. Nii kõlavadki mu palvete taustaks kuskilt kostvad koorilaulu sõnad Psalmist 121: “...Jehoova hoiab sind kõige kurja eest...”. Muidu on aga vaikne. Tundub lausa uskumatuna, et vaid mõnekümne minuti eest oli see koda täis lapsi ja noori, täiskasvanuid ja vägagi eakaid. Nii mehi kui naisi. Enamjaolt eesti keelt kõnelevaid inimesi, keda kõiki ühendas üksteisega Jumal. Üks ja seesama Jumal, keda tol päeval ühtekokku kummardama tuldi.
Too vaikne, rahvatu hetk, omas kodukirikus on kuidagi pidulik ja eriline. “When the music fades... kui vaikib muusika...”-tunne on. Siis kui kõik on lahkunud, istuda seal ja kuulata, palvetada, olla, hingata tol hingamise päeval. Tõeliselt hingata, Jumalas. Tundub tõelise lukshetkena. Nii palju on, millest Taevaisale pajatada, nagu alati. Ja nii palju on Tal kuulata, nagu alati. Nii suur tänu on südames, nagu alati, selle võimaluse eest, tulla taeva ja maa Looja ette oma väikese südame ja patuse olemusega, ja siiski, ja siiski olla vastu võetud, läbi Jeesuse. Ja siiski, olla täidetud Püha Vaimuga. Ja siiski teada, et Isa armastab.
Mõtteid ja palveid katkestab kontsaklõbin. Kõps-kõps-kõps ja avataksegi taas lukust kiriku peauks. Ja siis aken, et saali tuulutada. Ja siis teised sammud, kolmandad, neljandad, kahekümnendad... tasapisi, justkui tilk tilga haaval, imbub saali taas inimesi. Taas tullakse kõigepealt palvesse Jumala ette, siis suhtlema, teretama ja tervitama, vaikselt istuma. Taas algab hingamispäevakool. Taas jutlus... Mis siis nüüd? Jah, koguneb venekeelne kogudus, Tallinna III adventkogudus. Tol päeval on aega, jään istuma. Jään istuma, et vaadata, kes on nemad, need venekeelsed sama Jumalat teenivad inimesed me majas, keda vaevu näeme, sest ajad teenistusteks on nii erinevad. Ja keelgi mõnele mõistmatu. Kes on need vennad-õed, kes me kõrval kõnnivad, samad mõtted peas, samad käsud südamelaudadel, sama laul huulil?
Esimene naeratus, siis küsimus “kust kogudusest sa oled?” ja siis patsutus õlale “kas sul laulik on?” ja nii edasi. Ühtäkki tean juba nii ees, taga, kui kõrval istuvate nimesid ja olen haaratud, enne veel kui arugi saan, lähedalistuvate venekeelsesse hingamispäevakoolitundi. Mõned sõnad mõistmatud, teised selgemad ja nii mõnigi sõna saab tol päeval ära õpitud. Nagu näiteks tvorets ja tvorenije – Looja ja loodu. Seejärel jutlus Jeesusest, kes kasvas ja arenes vaimulikult. Nii arusaadav. Mul on tunne, et kui Püha Vaim on kohal, võib ta panna inimesi ka võõraid keeli mõistma. Saan aru jutluse mõttest ja sisust ning saan sellest rooga, milleta inimene hakkama ei saa, ka mitte siis, kui ta kogu maailma leiva ära sööks. Ikkagi jääks puudu.
Tolle hingamispäeva kaunim kogemus on näha teiskeelseid vendi ja õdesid me majas kogunemas. Keeleõppe eesmärgil lähen hea meelega veel teinegi kord just nende keskele Jumala Sõna uurima ja sellest osa saama! See venekeelne perekond on, võiks öelda, hetkega haaranud mu enda rüppe ja loodan, et ka meie, eestikeelses koguduses, oskame olla nõnda avatud, kui on need vennad-õed seal venekeelses! On tõeliselt kosutav kogemus mitmekeelset Jumala Sõna tol päeval kuulda ja hinges võrsub väike unistus – kas ei võiks me kunagi ka ühel jumalateenistusel koguneda, venekeelsed ja eestikeelsed koguduseliikmed kõik üheskoos?
Mõned südameõhkamised täidab Jumal justkui hetkega. Juba paar nädalat hiljem esineb hingamispäeva õhtul Tallinnas Lätist Valmierast pärit koor ja pianist, kes tuntud möödunud kevadel Tallinnas toimunud muusikapeolt Et elab Ta. Sel õhtul kõlavad laulud vene, läti ja inglise keeles. Ruumis on läti-, vene- ja eestikeelsed kuulajad, võib-olla veel teisigi! Aga ruumis on Püha Vaim, kes puudutab hinge ja toob silma pisara ning paneb muusika helistama südamekeeli. Palved ja laulud, südamete mõtted, tõusevad ühe ja sellesama Jumala poole, kes on toosama Tvorets (tvarets) ehk Looja. Ja tänu ehk baldies, nagu lätlastel tavaks öelda, ütleme nende laulude ja muusika läbi kõik ühe ja sama Päästja Jeesuse Kristuse armastuseteo eest. Kuigi me kõik ei mõista üksteise emakeelt, on Jumala keeleks, nagu lätlaste eestvedaja kostab, just armastuse keel. Seda mõistavad kõik!
Kui tol õhtul viimnegi muusikapala vaikib ja sammud on kirikusaalist lahkunud, kellel autosse, et Läti poole teele asuda, kellel keldrikorrusele noorte kohtumisõhtule, kellel koju või hoopis mujale, on kirikusaal taas tühi. Väljas välguvad vaid linna õhtused reklaamid rahututele hingedele, kes midagi otsivad ja seda tantsusaalist, pubist või kasiinost leida loodavad. Kiriku kaarjad aknad on nagu avatud silmad, mis vaatavad maailma poole. Justkui nukrad silmad, mis hea meelega rõõmustaks iga kotta astuja üle, olgu keeleks milline tahes. Aga ka silmad, mis uitavad üle maa, otsides neid, keda aidata, kelle ellu uus mõte tuua ning kelle elu täiesti uueks luua! Need silmad, akende näol, vaatavad ka kirikuhoone sissepoole. Ja loodavad, et seesolijad suudaksid üksteist näha läbi Tema silme, kelles kõik kolm üheks said – eestlased, venelased, lätlased – Jeesuse. Näha üksteist läbi Tema silme, kes me kõigi eest on surnud – kõikidest maailma keeltest pärit rahvaste eest. Tema, kelle keeleks on armastus, ei tee vahet, ja soovib, et ka meie seda ei teeks, vaid kõneleksime lihtsas armastuse keeles. Ikka selleks, et kolm oleks ühes – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Et nad oleksid kohal igas kogudusekojas, igal jumalateenistusel, igas südames, pilgus ja sõnas oma sügava armastuse läbi. Ja alati. Kolm ühes.
In English