Minu peamine töökoht asub linnast väljas. Koos minuga töötab seal igapäevaselt umbes… no võib-olla 50 inimest. Peale tööd tahetakse enamasti linna minna ja seda saab teha mitmel viisil: a) tööandja tellitud bussiga, b) liinibussiga, c) isikliku autoga, d) isikliku jalgrattaga, e) jalgsi, f) juhusliku auto peale hääletades, g) ennast kaastöötaja isikliku auto peale sokutades. Mina oma mõningase liikumispuude tõttu praegu ainult seda viimast varianti kasutangi ja sellega ollakse harjunud. Kasutavad aeg-ajalt ka mitmed teised, sest nii on mugavam ja mõnikord autoomanik lausa ise kutsub. Üks minu lahkeid sõidutajaid on keskealine naiskolleeg, kes mõned aastad tagasi värskelt tööle asununa tunnistas, et tema ei julge võtta töökaaslasi enda auto peale, sest pelgab sellega kaasnevat vastutust kaasreisija elu ja tervise eest.
Meenutasin olukordi, mil olin sääraseid avaldusi varem kuulnud, ning vastasin: „See on täiesti normaalne, kui ollakse alles algaja juht.“ „Ma ei ole mingi algaja juht, mul on juba üle kahekümne aasta load olnud!“ oli mu kolleeg peaaegu solvunud. „See on ka sel juhul täiesti normaalne, kui auto ei ole tehniliselt päris korras,“ torkisin ma teemat edasi. „Minu auto on alati korras. Ma käin autoga regulaarselt hoolduses, lasen alati korda teha kõik, mida ise tean vaja olevat, ning ka kõik selle, mis kohapeal pakutakse,“ oli kolleeg nüüd vist juba päriselt solvunud. „Aga milles siis asi on?“ tahtsin ma ikka teada saada. „Asi on selles, et kui minu auto liiklusõnnetusse satub, siis olen mina süüdi selle inimese suhtes, kelle ma peale võtsin, kui temaga midagi juhtub.“ „Aga kui õnnetus juhtub kellegi teise süül?“ küsisin edasi. „Ikkagi olen mina süüdi,“ oli mu kolleeg veendunud. „Ma vastutan selle inimese eest, keda ma sõidutan.“ Hakkasin talle selgitama, et kui tema on omalt poolt kõik õigesti teinud – auto korras hoidnud, turvavööd kinnitada lasknud, kaine peaga ja arukalt sõitnud – ning keegi teine põhjustab saatusliku avarii, siis ta ei pea ennast süüdi tundma. Paistab, et ta võttis selle seisukoha vähemalt mingil määral omaks, tulgu see siis lõpuks talle kasuks või mitte.
Sain selle vestluse põhjal kinnitust, et on olemas selline iseloomuomadus nagu liigne vastutustundlikkus. Ülearenenud vastutustundlikkus on halb, kuna selle mõjul võivad jääda head teod tegemata ning kasulikud ideed ellu rakendamata. Eestis jäävad minu meelest sageli just selle omaduse tõttu lapsed sündimata. Tänapäeva ühiskond esitab laste kasvatamisele-koolitamisele kõrgeid nõudmisi ning noored inimesed tajuvad, et ei suuda neid täita. Küsimus ei ole alati pelgalt isiklikus mugavuses, vaid hoopis kartuses, et ei saada hakkama. Vestlesin aastaid tagasi oma klassiõega, kellele kooliajal ennustati, et ta sobib suure pere emaks, kuid kellel on vaid kaks last. „Muidugi tahaksin ma rohkem lapsi, aga majanduslikult ei ole võimalik,“ ütles ta mulle. Ja ta pole ainuke, kes nii on öelnud. Välise mulje järgi oleks võinud selle jutu peale silmad suureks ajada ja vastu vaielda, aga kas see midagi muutnuks, kui ta oli oma elustandardid paika pannud. Pealegi, ma ei teadnud ju tema elust lähemalt midagi.
Laste kasvatamise kohta kuulsin huvitavat ütlemist siis, kui olin ise alles mõned päevad ema olnud. Sünnitusosakonna palatikaaslane, kes oli kuuenda lapse sünnitanud, esitas kusagilt kuuldud tõdemuse, et lapse kasvatamine on nagu köiel kõndimine. Minus tekitas see lause kerget paanikat. Olin just oma vastsündinuga hädas, sest ta kisendas mis kole (tõenäoliselt seetõttu, et ma manustasin jubeda maitsega hiniini koos meega ja see tekitas rinnapiima kaudu lapsel gaase) ning ma tundsin, et ei tule toime. Aastaid hiljem sain teada, et palatikaaslase esitatu oli vaid pool tõde. Lause läheb tegelikult edasi sõnadega: „… -välja tuleb see sellel, kes ära unustab, kui kõrgel ta on ja mis juhtub siis, kui ta alla kukub.“
Pidev vastutuse tundmine muudab inimese ärevaks ja ajab kergesti paanikasse. Sellisena võib ta osutuda oma vastutuse all olijatele pigem koormaks ning teda võib olla raske tõsiselt võtta („ah, ärme teeme välja, ta pabistab nagunii kogu aeg“). Rõhutan, et jutt käib tundmisest, mitte teadmisest. Vastutusest peab olema teadlik, mitte seda kogu aeg tundma, arvan mina. Kui ollakse teadlik oma vastutusest, siis mõeldakse asjad põhjalikult läbi, tegutsetakse õigesti vastavalt oma parimatele oskustele ning ollakse valmis ka selleks, kui midagi halvasti peaks minema. Vastutusest teadlikul inimesel on olemas ka plaanid B ja C ning vajadusel veel plaane kuni tähestiku lõpuni. Tuleb lihtsalt teha asju õigesti, nagu teatakse, et neid tegema peab (ja kui ei teata, siis ära õppida) ning jätta ülejäänu Jumala hooleks.
Selleks et midagi suurt ja olulist saaks tehtud, on vaja õigupoolest mitte vastutustunnet, vaid julgust võtta vastutus. See tähendab vastutamist oma tegude eest kuni lõpuni välja, otsuste põhjalikku läbimõtlemist, valmisolekut enda vigu tunnistada, neist õppida ning enda tehtud otsuste tagajärgedega väärikalt edasi elada. Julgus võtta vastutus tähendab ka oma süü ja patu enda omaks tunnistamist Jumala ees. Võib-olla tõesti on vanemad harjumuste ja iseloomu kujunemises süüdi. Enamasti nad ongi süüdi, sest nemad on ju ka ainult inimesed. Halvad geenid on meil kõigil nagunii. Paraku ei ole patust võimalik vabaneda enne, kui see on enda omaks tunnistatud ja risti alla kantud.
Jumal võttis vastutuse, kui Ta maailma lõi. Ta lõi vaba tahtega olendid, kellel on mõistus ja otsustusvõime, vabadus oma Loojat armastada või mitte armastada. Just selliseid olendeid Jumal luua sooviski. Ta ei soovinud endale orje, vaid Teda vabal tahtel armastavaid ja teenivaid inimesi. Kui inimene valis patu, siis võis Jumal mõelda: „Kõige halvem, millega me arvestasime, ongi juhtunud. Nüüd peab käiku minema plaan B.“ See oli lunastusplaan, Jumala Poja eneseohverdus patuste inimeste päästmiseks. See plaan oli enne loomist juba olemas. Jumal tegi otsused ning oli valmis kandma ka tagajärjed, nagu Ta tegigi. Ta võttis kogu vastutuse. Soovin, et meie suudaksime enda elus seda sama teha.
In English