Vahel on nii keeruline kirjutada ja rääkida probleemidest, millel esmapilgul lahedust justkui poleks, kuid millele Jumalal on lihtne lahendus. Kuigi oleme Jumala plaanide vahendajad, unustame sageli, et võime hirmu tundmata Teda sajaprotsendiliselt usaldada. Peame paluma vaid kannatlikkust.
Etioopia koolipoiss nimega Tamiru ootas oma elu suurimat imet – jalaproteese. See oli tema ainus võimalus uuesti koolis käima hakata.
Ta põdes haigust, mille tõttu tema jalalabades luud pehmenesid ning ta ei saanud enam jalgadele toetuda. Kaks aastat tagasi amputeeriti infektsiooni tõttu üks tema jalalabadest. Et ringi liikuda, pani ta jalaköndi topsikusse, mille oli kaltsuga polsterdanud. Kooli oli minna poolteist kilomeetrit ja selle vahemaa läbimiseks kulus tal tunde. Nii iga päev – kodust kooli ja koolist koju. Aasta tagasi tuli amputeerida ka teine jalalaba ja nüüd sai ta liikuda vaid ennast karkude ja käte abil edasi lohistades. Kooliskäimine muutus võimatuks.
Meie kohtusime Tamiruga oktoobris 2010 (Meie Aeg detsember 2011).
Oktoobris 2011 liikusid Eesti valmistatud proteesid Annika Heimvelli, Sarunas Valkauskase ja Ruta Miciulyte abiga Etioopia poole – proteeside valmistamisele oli kulunud terve aasta. Kellelgi meist polnud kogemusi, kuidas Tamirut käimaõppimisel abistada. Oli vaid mõnekümne minutiline kohumine Ortoosikeskuse spetsialistiga, kelle juhiseid mööda proteese edaspidi kasutada. Sarunasest, Annikast ja Rutast said neile endilegi ootamatul viisil väga olulised kaasosalised ühe Aafrika poisi suurima unistuse täideviimisel.
Video Tamirust: vaata siit.
In English