Aasta 1897, 16. august. Sellel päeval ristisid H. Lõbsack ja G. Perk Tallinnas kolm esimest Eesti adventkoguduse liiget. See oli väike algus liikumisele, mille 115. aastapäeva me sellel aastal tähistame. Ja nüüdseks on meid kirjade järgi 1627. Mida me usume ja millised oleme? Kas on midagi, mis meid ühendab nende alustajatega, kes ähvardusi, keelde ja reaalset vangistustki trotsides uskusid, et neil on midagi nii tähtsat teistega jagada, et selle nimel tasub kannatada. Kõik, mis on säilinud nendest meestest-naistest, on vaid mõned koltunud fotod ja kirjapandud mälestused. Me ei tea enam, mida nad tundsid või hindasid või millised täpselt olid nende usuvõitlused. Kuid me võime täna teada saada midagi endi kohta, kes oleme neilt n-ö teatepulga üle võtnud.
Veebruaris korraldasin väikese küsitluse kolmes Lõuna-Eesti adventkoguduses. Mulle tuli tagasi 30 täidetud küsitluslehte. Alljärgnevalt toon ära kokkuvõtte. Küsitlus oli anonüümne, kuid üht-teist oli taustainformatsiooniks küsitud, nagu näiteks koguduses oldud aeg ja kas vastaja on kasvanud adventperes või mitte, samuti ka vanus ristimisel. Sellised andmed võimaldaksid näha, mil viisil kogudus on (kui on) muutunud. Muidugi on selle uurimuse vastajaskond protsentuaalselt väike, nii et mingeid suuri üldistusi selle põhjal vaevalt teha saab. Kuid mingeid sarnasusi võib leida hoolimata sellest, et oleme ju kõik erinevad inimesed.
Esimeses küsimuses soovisin teada saada, mis on adventusu sisu. Enamus vastajatest ei piirdunud ühe lausega, seega toon vastused välja teemade kaupa.
1. Paljud vastajad olid esimesele kohale seadnud Jeesuse tagasituleku ootamise, selleks valmistumise ja lootuse paremale tulevikule igavikus koos Jeesusega uueksloodud maal. (14)
2. Väga oluliseks peeti ka Piibli kui Jumala Sõna tundmaõppimist, selle järgi elamist ja selle õiget mõistmist. (9)
3. Järgmine sagedamini nimetatud tahk adventusus oli hingamispäev kui Jumala (loomistöö) märk ja selle pühitsemine. (7)
4. Tähtsal kohal oli vastajate jaoks ka uskumine sellesse, et Jeesus (Jumal) on Looja, Päästja, Tee ja Tõde; Temaga koos käimine, Tema armule ja andestusele lootmine, Tema armastuse peegeldamine teistele ja kristliku elu elamine. (16)
Veel oli nimetatud evangeeliumi ühtsust Vanas ja Uues Testamendis, milles kesksel kohal on Jeesus Lunastajana (1), Jumala kõikide käskude oluliseks pidamist (2), kohtuaega (2), alandlikke palveid (1), kolme ingli kuulutust (1), teadmiste valgustamist (1), kindlaid seisukohti ja põhimõtteid (2), prohvetikuulutusi ja ajalugu (2), E. White’i õpetust (1) ja usku ning usaldust Jumalasse, mis annab elamiseks jõudu (2).
Teiseks oli vaja vastata küsimusele, kui tihti mõtled sellele, miks sa oled adventist. Enamus vastanutest ei mõtle sellele eriti tihti, kui üldse, mõned vastanutest lisasid, et nende jaoks on olnud adventistiks saamine Jumala juhtimine. Nagu vastustest selgub, mõeldakse sellele rohkem siis, kui on vaja enda põhimõtteid teistele selgitada, eriti inimestele teistest konfessioonidest. Kuid samas olid ka mõned vastajad, kes mõtlevad sellele küsimusele iga päev või väga sageli. Ehk ongi nii, et kui oleme teinud oma elus sellise olulise valiku, siis oleme otsustanud enda jaoks ka suuna, mille üle me ju iga päev ei juurdle, võib-olla vaid siis, kui ei ole rahul sellega, mida meie valitud elusuund kaasa toob, või satume lähedasse kontakti inimestega, kelle veendumused on teistsugused.
Sellega on seotud ka järgnev küsimus: kui kerge või raske on ikkagi mõista koguduseliikmetel inimesi väljaspool kogudust ja kui lihtne või keeruline on end teistele arusaadavaks teha? Siin tahtsin küll näha, kas on ka mingit erinevust adventperes kasvanud liikmete ja mitte adventkodust pärit koguduseliikmete vahel. Võiks arvata, et kui on olemas selline asi nagu adventkultuur, mida lapsena juba kaasa saadakse, siis võib eeldada, et tekib teatud kultuuriline vastuolu suheldes inimestega, kes kannavad teistsuguseid väärtusi. Vastuseid lugedes ei ole selles küsimuses näha erinevust nende vahel, kes on kasvanud adventperes (5) ja kes ei ole (25). Täpselt samamoodi leiab osa inimestest, et ei ole raske suhelda, veel enam, oma usust tunnistamine pakub rõõmu, samas kui teine osa tunnetab erinevusi ja suhtlemisraskusi üsna tugevalt. Võib-olla on siin tegemist ka sellega, et meie koguduse lapsed saavad oma „kultuurišoki“ juba väga varakult kätte – esimesse klassi astudes. Mõnes mõttes on meie lapsed otsekui eesliinil, sest täiskasvanud ei küsi enam selliseid küsimusi, mida koolikaaslased: mis see hingamispäev veel on, kas sa muul ajal ei hingagi?, miks sa liha ei söö? jne. Selles vanuses lastel ju tegelikult oma usku veel välja arenenud ei ole, kuid nad peavad sellistele küsimustele vastama. Kuidas ja kui tõhusalt oskame oma lapsi toetada ja kas ikka teame, millest nad läbi lähevad ja miks osa neist teismeeas Jumalast lahkub? Mida saaksime nende heaks teha?
Kolmandale küsimusele on paljud vastanud ka, et tegelikult oleneb see mõistmine või mittemõistmine mõlemast osapoolest suhtlemises ja samuti on peetud väga oluliseks Püha Vaimu tööd ja Jumalale ruumi jätmist, et mitte oma jõuga püüda midagi selgeks teha või peale suruda. Üks vastajatest lisas ka, et tegelikult tähendab adventist olla meie ühiskonnas elamist suures osas heade tavade järgi.
Järgmine küsimus puudutab kirjutamata seadusi, mis vahel inimeste elu raskeks teevad. Küsimus ise kõlas nii: kas sinu jaoks oli kogudusega liitudes kerge või raske sulanduda adventkultuuri? Mis oli raske? Võib-olla on kellelgi lugejatestki tulnud selliste tavadega kokku puutuda, mida kirjas kuskil ei ole, aga millest üleastumine muudab sind kohe teiste jaoks „võõraks“. Umbes selliselt, et kuigi ma ei ole kohanud veel ühtegi eestlast, kelle elamise uksel oleks silt: „Välisjalanõudega mitte siseneda“, on ometi meil kombeks jalatsid ukse taga ära võtta, kuid võib-olla me ei mõtlegi selle peale, et mitte igal maal ei ole see nii. Samamoodi võib olla ka Eesti adventkogudusega – ehk on meilgi kombeid ja tavasid, mida peame väga õigeteks ja olulisteks, kuid mis tegelikult ei olegi piibellikud ja mis väljastpoolt tulijatele ilmaaegset vaeva valmistavad?
Nagu arvata võib, ei olnud adventperedes kasvanud liikmetel mingit probleemi koguduse perega kohanemisel. „Kasvasin selle sisse,“ väljendas seda väga täpselt üks vastajatest. Ent kuidas oli teistega? 15 vastajat leidis, et oli ikka raske alguses, ülejäänute jaoks raskusi ei olnud ja kaks vastajat lisas, et raskused tulid hiljem. Kuna sellele küsimusele vastati üldiselt üsna pikalt, siis tahaksin siin ka mõned nüansid välja tuua. Kõigepealt mõtted nendelt, kelle jaoks ei olnud raske saada osaks Kristuse ihust: leiti, et ei olnud rakse, kuna adventusk on kõige lähem Piiblile, Jumala Sõnale (1), inimesed olid sõbralikud, õhkkond oli hea (2), selle äratundmine, et eelarvamusi on nii usklike poolt „maailma inimeste“ suhtes kui ka vastupidi (1), palve aitas (1). Pikemalt olid kirjutanud need, kelle jaoks tulek raske oli: segab leigus koguduses (2), segab, et liiga palju rõhutatakse seda, mida E. White on öelnud ja et teda ülistatakse (2), et koguduses on ebaausust ja variserlikkust (3), raske oli harjuda hingamispäeva pühitsemisega, sest enne oli laupäev koduste toimetuste päev (2), ka kümnise maksmine oli alguses raske (1), raske on see, et ei koge koguduses Püha Vaimu osavõttu (1), põlvitamine ja alandusteenistus tekitas algul võõristust (1), oli liiga suletud ring ja suured nõudmised (1 – kogudusse tulnud 53 aastat tagasi, ehk nüüd enam nii ei ole?), oli raske mõista, et Jeesus on Jumal (1 – tuli Jehoova tunnistajate kogudusest), sügavuti Piibli uurimisega oli raske harjuda, sest nelipühi koguduses seda ei olnud (1). Ühte vastajat tahaksin pikemalt tsiteerida, sest on kurb, kui sellised asjad juhtuvad meie koguduses: „…alguses polnudki nii keeruline. Tegin vastse kristlasena asju, mida adventistid ei tee, ja siis kutsuti mind korrale. Samas oli kristlaseks saamise rõõm nii suur, et seda ei olnud raske taluda. Raskused tulid veidi hiljem – umbes aasta pärast. Siis kui hakkasin märkama sõnade ja tegude lahknemist, hingamispäevanäo ja argipäevanäo erinevusi; kui hakkasin saama anonüümseid kirju, milles kommenteeriti mu riietusmiviisi, sõnu, naeratust või selle puudumist, koguduses sõprade valikut jne. Nüüdseks on ilmselt jalgealune pind endal kindlam, et sellised asjad ei kõiguta. Kuid näen, et sarnaseid asju rakendatakse noorte või uute liikmete suhtes, ja siis meenuvad enda kogemused.“ Küllap see on sobiv hetk meil kõigil vaadata enda südamesse ning nagu Sõnagi meile ütleb, ennast läbi katsuda. Mis eesmärgil ma ikkagi midagi teen, kas ei ole vahel motiivideks kadedus või võimuiha või lihtsalt solvumine? Tänu Jumalale, et on veel armuaeg ja meil on veel võimalus saada andestust Kristuse vere läbi, võimalus alustada iga uut päeva koos Temaga ja et me ei pea Tema eest varjama oma komistamisi ja eksimusi, sest Jeesus ongi tulnud päästma patuseid, mitte õigeid. Veel on võimalus seada asjad korda inimestega, kes meie ümber on. Teades, et keegi meist ei jää siia igaveseks – kasutame seda võimalust. Ärgu mingi okas südames kellegi vastu saagu takistuseks meie kohtumisele Jeesusega.
Viimane küsimus otsis vastust sellele, millised on liikmete jaoks kõige raskemini mõistetavad põhimõtted adventusus ja mida on raske vastu võtta. 20 inimese jaoks ei olnud raske mõista ja aktsepteerida adventpõhimõtteid (üks nendest väitis siiski, et põhimõtted saavad olla ainult piibellikud ja „neid ei pea enam hakkima“). Ühe vastaja jaoks oli meeldivaks üllatuseks õpetus surnute seisukorrast. Kuid nii mitmedki lisasid juurde, et mõnda asja on raske läbi elada (4) ja et see on kasvamise küsimus. Näiteks toodi hingamispäeva pühitsemine, et sellel päeval mitte tegeleda argiasjadega ja mitte rääkida igapäevastest asjadest (4). Üks vastajatest tõi esile huvitava mõtte: raskused tekitavad inimesed endale ise, kui nad püüavad oma usus kasvamist inimlikult kiirendada ja eriti seda teiste suhtes teha.
Huvitavad on nendegi mõtted, kes on toonud välja tahud, millega nad oma usuelus maadlevad või millele vastust otsivad. Üks vastajatest kirjutas: „Jumala sügavaim olemus jääb alatiseks uurimisaineks.“ Teise jaoks on raskestimõistetavaid asju palju ja ta usub, et siin maa peal ei saagi neid selgeks, tuleb lihtsalt uskuda, et nii on. On neid vastajaid, keda häirib, kui hakatakse mingit põhimõtet teistest rohkem rõhutama, näiteks ühe vastaja meelest tundus talle, et algul räägiti liiga palju hingamispäevast, mis on veel vastuvõetav, sest see on piibellik, kuid nüüd räägitakse liiga palju jõuludest, mis tegelikult on tema meelest ikkagi paganlik püha. Kaks vastajat leiavad, et E. White’i tsiteeritakse rohkem kui Jumala Sõna. Ühe liikme jaoks on rasked keeltega rääkimise ja igavese tule küsimused. Ei meeldi ka see, et kogudusse vastuvõtmisel tõepunkte küsitakse, sest nende mõistmine tuleb alles koos kasvamisega (1). „Lapsele ei ole ju mõtet automootori ehitust õpetada. Esialgu istub ta ikkagi oma turvatoolis.“ Samuti valmistas muret küsimus, kuidas „ülejäänute kogudus“ võiks praktikas paremini töötada (1) ning kahte inimest häiris ka teatud segadus tervislikku toitumist puudutavates seisukohtades. Ühele liikmele oli täiesti arusaamatu adventkoguduse jäik seisukoht lahutuse suhtes: „Et ka vägivaldse peresuhte tõttu lahutanud pool on kogu eluks surutud kannataja rolli (elagu üksi!). Ainsaks vabastajaks on vägivaldse eksabikaasa uus abielu. (Ehk siis: kannatav pool saab vabaks vaid siis, kui keegi teine võetakse vägivallatseja ohvriks!)“ Leiti ka, et naiste ordineerimise küsimuses on adventkogudusel liiga jäik seisukoht (1). Keerulised mõista on ka kolmeinglikuulutus, eeluurimiskohus jm lõpuajaga seonduv (1). Ja keegi oli lihtsalt kirjutanud arvud 2300 ja 666. Võiks siin öelda, et on ikka hea, et on mida uurida ja milles kasvada.
Selline oli väike läbilõige meie Lõuna-Eesti kogudustest. Liiga väike, et seda kogu Eesti adventkogudusele üldistada, kuid midagi ta siiski meie kohta näitab. Ja on hea teada, et kuigi oleme nii erinevad, on Jumal meid kokku toonud ja üheks pereks liitnud. Ma usun, et see ongi Jumala armastus, mis meid koos hoiab, mitte mingi kultuur, mitte inimlikud püüdlused, vaid Jumala Vaimu töö, mis pehmendab meie südant, õpetab andestama, kuid annab ka julgust seista vastu valele ja ülekohtule. Palun, et Jumal hoiaks oma kogudust nüüd selle 115. aastapäeva künnisel siin meie väikesel Eestimaal.
Lõpuks soovin südamest tänada kõiki, kes võtsid vaevaks küsimustele vastata ja uurimuses osaleda. Vabandan, kui on ehk mõned kirjapandud mõtted kahe silma vahele jäänud. Loodan aga, et kõik see, mis sai üles tähendatud, aitab meil üksteist paremini tundma ja mõistma õppida.
In English