Loe mulle, palun, siit ilusate piltidega raamatust Jeesusest...“ Nii tuleb väike lapsuke, käes Laste Piibel, just sel ajal kui mul on käsil kõige kiirem töö, ja olen dilemma ees, mida teha...
Kui ilus aeg, kui lapsed on valmis meid kuulama ja panevad meie õpetusi tähele. Aeg, mil iga meie sõna on nende jaoks tõde ja kus meid vanematena usaldatakse täielikult.
Aeg, mil nad võivad meie, vanemate arvates tüütuseni kuulata üht ja sama vaimuliku muusika plaati, sest see on nende jaoks parim.
Kahjuks tuleb liigagi ruttu aeg, kus ei vajata enam lugemisel meie abi ning sõbrad ja nende arvamus on kõige tähtsamad. Aeg, kus loetakse raamatuid, mis meie, vanemate arvates on mõttetud, ja muusika, mida kuulatakse ei vii mõtteid igavestele väärtustele.
Aga siiski on see, mida oleme neile andnud, nende sees alles. „Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!“ (Õp. 22:6) See aeg, mida oleme investeerinud oma lastesse ja peresse, ei ole kunagi tühja läinud.
Ühised palveajad on meid kõiki perena ühendanud. Ühised väljasõidud, ühised tööd ja toimetused, ühised rõõmud ja mured – see kõik seob pere tugevalt kokku.
Meie jõud tuleb ühenduses olemisest. Jumala ja üksteisega koos veedetud aeg on tugeva pere saladus. See on pühendumine nendele, kes on mulle väga kallid.
Lapsed peres õpivad seda, mida nad kuulevad, kuid veelgi enam seda, mida nad kogevad ja näevad. Me oleme neile eeskujuks, vahel isegi siis, kui me ise vääratame.
Ly rääkis mulle oma kogemuse autosõidutunnist, kus ta vaatas pimedal ristmikul ainult eesolevat autot ning hakkas selle järel tegema vasakpööret. Õnneks oli sõiduõpetaja kõrval ja vajutas pidurit, sest vasakult, nurga tagant tuli teine auto, mida Ly ei märganud. Ta arvas, et kui eelmine auto jõudis pöörde teha, siis jõuab ka tema. Nii on ka elus, et lapsed vaatavad vanematele, nende otsustele ja valikutele alt üles, kuna need ei saa ju ometi valed olla. Me õpetame lastele: „Armas, ära võta eeskujuks paha, vaid head!“ (3.Jh.1:11) Just sellepärast peavad vanemad hoolega mõtlema, kuidas nad käituvad, teades, et rohkem kui nende sõnadest, õpivad lapsed nende tegudest. Vanematena ei tohi me karta ka vajadusel oma vigade tunnistamist ja andekspalumist, sest kuidas muidu võiksime lastelt sedasama nõuda.
Selleks, et anda lastele õiget eeskuju, peame me ise kindlameelselt vaatama suurimale eeskujule – Jumalale. Kõigepealt peab olema korras meie suhe Temaga, siis aitab Ta kõik muu paika panna. Suhte püsimajäämiseks on aga vaja olla palju aega kahekesi koos. Joyce Meyer räägib oma raamatus „Iial ära anna alla!“ kaljukotka näitel sellest, kuidas me saaksime igaks oma päevaks end ette valmistada.
„Kotkas alustab oma päeva sellega, et istub kaljul ja laseb süstemaatilise hoolega kõik oma tiivasuled (kummalgi tiival kuni 1200 sulge) ükshaaval noka vahelt läbi. Ta hingab iga sule peale ja võiab neid saba juures asuva spetsiaalse näärme õliga. Selline sulgede puhastamine kestab umbes tunni ja sarnaneb aurupuhastusele. See korrastab, muudab veekindlaks ja valmistab kotka sulgi ette päevaseks lennuks. Selline ettevalmistus on ellujäämise ja optimaalsel võimalusel funktsioneerimise seisukohalt äärmiselt oluline.“ (Joyce Meyer „ Iial ära anna alla!“)
Samuti sõltub meie ellujäämine ka õigest ajakasutusest ja prioriteetide paikapanemisest. Seda nii pere- kui usuelus.
„Aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad; nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.“ (Jes. 40:31)
Kui meie eesmärk – kuhu tahame jõuda ja ka oma pere juhatada – on selge, siis on meile tõotusega lubatud jõud edasiminekuks.
Meil kõigil on aegu, mil tunneme, et jõud on otsas, unistused varisevad silme all rusudeks, oleme hakanud liiga palju enda peale lootma ja pidanud häbiga tunnistama kaotust. Et sellistes olukordades mitte alla anda, on hädasti vaja taastumist – tõsist Jumala poole pöördumist, et Temalt edasiminekuks jõudu ja tarkust saada. Ka selle kohta on hea näide kaljukotkastelt: „Kotka elus saabub aeg, kus ta ei ole enam nii kiire, kui ta kunagi oli. Tema lendutõus ei lähe enam nii sujuvalt, nagu aastate eest, ta lend on aeglasem, tema teravad küünised on nürid, nokale on kogunenud lubjasetet ja suled kulunud, tekitades saagi järele sööstes reetlikku vilinat. Ta on ikka veel kotkas, kuid ta on kaotanud suure osa oma jõust ja osavusest.
Kui see juhtub, laskub kotkas kõrgele kaljunukile, mis on päikesele nii lähedal kui võimalik, ja hakkab ükshaaval oma sulgi välja kitkuma. Seejärel otsib ta mõne jaheda, värskendava, voolava veekogu, milles end puhastada. Vesi uhab minema kõik paakunud mustuse, parasiidid ja putukad, mis talle aja jooksul on siginenud. Kui ta on värske, puhas ja praktiliselt alasti, seisab kotkas päikesesse ja jääb ootama. Sulgede taastumine võtab aega umbes nelikümmend päeva. Selle aja kestel teritab ta oma küüniseid ja nokka, lihvides neid vastu kivi. Sama kivi kasutab ta ka nokalt lubjasette eemaldamiseks. Teised kotkad, kes on selle protsessi juba läbinud, võivad talle toitu tuua. Ta läheb läbi teatava vaikse nõrkuseperioodi, kuid siis on ta jõud taastunud.“ (Joyce Meyer „ Iial ära anna alla!“)
Iga pilve taga on päike, peab ainult uskuma, et õigel ajal tuleb tuul, mis pilved tema eest minema pühib. Me ei pea mitte ainult ootama, vaid ka usus edasi minema ja tõusma usutiibadega kõrgustesse nagu tugevad kotkad.
In English