Kümmekond aastat tagasi arvasin kindlalt, et kassid meeldivad mulle rohkem kui koerad. Tänaseks ei ole ma selles enam nii kindel, sest olen koeraga samuti ära harjunud. Me mängisime tookord ühel koolitusel seltskondlikku mängu, kus tuli mingi omaduse või eelistuse põhjal astuda keskjoonest vasakule või paremale. Kui tuli küsimus kasside või koerte eelistamise kohta, siis olime koos ühe teise osalejaga kahekesi absoluutses vähemuses koeraarmastajate vastu. Oli ka neid, kes tammusid mõnda aega otsustusvõimetult keskjoonel, kuid astusid lõpuks siiski koerte poolele.
Mind köidab kasside juures nende iseseisvus ning oskus elu nautida, nende pehmus ja graatsia. Koerad on kassidega võrreldes nurgelised, kohmakad ja abitud, liialt sõltuvad inimesest. Ma ei söandanud aastaid endale koera võtta, sest kartsin tema eest vastutada. Koera, isegi krantsi, on vaja kasvatada ja koolitada, ta peab hakkama sõna kuulama ning inimesele alluma. Kass vajab palju vähem inimese hoolt ja tähelepanu, seetõttu on teda kergem pidada. Vähemalt on see nii juhul, kui on olemas oma maja ja aed ning pole vaja liivakasti toas pidada ega spetsiaalset kratsimispuud soetada. Kassi puhul ei ole üle pea kasvamisega probleeme, sest ta asetseb niikuinii inimesest kõrgemal, vähemalt enda arvates. See on üks asjaoludest, mis inimesi kassi juures ärritab, ja põhjus, miks nad ei taha teda enda kodus pidada. Kass tuleb ja läheb siis, kui ta ise tahab ning ei pruugi eriti välja näidata, et tal inimesest üldse miskit sooja või külma on.
Mõned inimesed on kassidega eriliselt pahuksis. On inimesi, kellele kassid alati uksetrepi peale pissivad. Enamasti on need naabrite kassid, külakassid või hulkuvad kassid, sest pahuksis inimesed reeglina ise endale sellist jäledat haisu tekitavat olendit koju ei võta. Aga on ka juhtumeid, kus kass ja kassiomanik vastastikku üksteist ei salli. Üks selline kassidega pahuksis olev inimene on minu ema. Praegu tal oma kassi ei ole, aga on üks hulkuv kass, kellele ta süüa annab ja kes siis „tänutäheks“ aeg-ajalt uksetrepile sirtsutab. Kui meil viimati oma kass oli, siis sellel oli kombeks sirtsutada kloppimiseks õue visatud põrandariiete peale. Põrandariideid ei tohtinud hetkekski ilma järelvalveta õue hunnikusse jätta, vaid tuli panna aia peale. Sinna kass miskipärast ei läinud, kuigi füüsiline võimekus selleks on tal ju tegelikult olemas. Isa arvas, et küllap on ema kassile midagi halba teinud, et too nii käitub. Üldine uskumus on ju, et kass ei andesta – kui sa talle korra midagi kurja teed, siis teeb ta kogu ülejäänud elu sulle seda tagasi.
Mina sellesse miskipärast ei usu ja mul on kasside kiusliku käitumise kohta hoopis oma teooria. Olen jõudnud järeldusele, et kass saab mingi erilise meele abil aru, kui teda tegelikult ei armastata, olgu inimese käitumine tema suhtes milline tahes. Üks mu töökaaslane märkas, et kass ei luba kunagi tema abikaasal endale pai teha. Ta soovis olukorda muuta ning otsustas, et tema ise ei anna enam kassile süüa, vaid annab ainult abikaasa – kass ehk hakkab hindama inimest, kes teda toidab. Aga ei ühtigi. Kass käitub ikka endistviisi. Kassi armastust ei ole võimalik lihtlabaselt ära osta. Muide, minu ema tegi alati kassi jaoks piima elektripliidi peal soojaks. Ma ei tea ühtegi teist inimest, kes seda teeks. Isa käest sai ta seetõttu kogu aeg riielda: „Sa tead, milline meie elektriarve on ja sa soojendad kassile piima!!!“ Ema vastas seepeale, et „sulle endale meeldib ka soe toit rohkem kui külm“. Ta ei teinud seda kassiga suhete parandamise nimel ega armastusest kassi vastu. Ma arvan, et ta vajas lihtsalt teadmist, et on teinud oma parima.
Miks ma heietan nii pikalt kassidest? Sest olen näinud, et osad inimesed koguduses on samuti nagu kassid – nad tunnevad kiiresti ära ebasiiruse ja saavad aru, kui nende poole pöördutakse mitte armastusest, vaid kohusetundest ning sellest viimasest on neile vähe. „Kassi“ puhul ei tööta mudel „lähme talle külla ja näitame, et hoolime“. Ta saab otsekohe aru, et tegemist on pigem näitamisega kui hoolimisega. Asi pole selles, nagu oleksid külastajad tema vastu tegelikult vaenulikud või ükskõiksed, aga nad ei ole ka piisavalt siiralt ja sügavalt tema käekäigust huvitatud. Kogudustes on see sageli nii. Me lihtsalt ei suuda tunda siirast huvi kõikide inimeste vastu ühtemoodi ja paratamatult tuleb ette ka selliseid „linnukese kirjasaamise“ külaskäike. See on ju lõppude lõpuks ikkagi parem kui üldse mitte külastamine. Või kas on? Kassi tüüpi inimesel võib selles suhtes eriarvamusi olla. Oleneb tema iseloomust ja temperamendist, mil määral ja kuidas ta oma eriarvamusi välja näitab. Ta võib käituda vastavalt viisakusreeglitele ning „tavalise inimese“ jaoks oma tegelikku suhtumist üldse mitte reeta. Tema silmis võib näha pilkavat sädet, mis ütleb: „Jah, ma saan aru, sa pead oma viisakusvisiidi ära tegema.“ Ta võib hakata „turtsuma ja küünistama“, leides midagi negatiivset ja vastuvaieldavat kõiges, mida öeldakse ning väljendades kriitikat terve koguduse suhtes. Kui ta on etendusest lõplikult tüdinenud, suunab ta külalised kas otseste sõnadega või pilgu ja kehakeele abil välisukse juurde. Teda ei liiguta see, et keegi jättis tema külastamise pärast oma toimetused tegemata ja kulutas autokütust – ebasiirus jääb ebasiiruseks.
Turtsuva ja küünistava kassi peale on külastajad loomulikult hingepõhjani solvunud. Nad ei tahtnud ju muud, kui Jeesuse õpetuse kohaselt „tulla teda vaatama“ (Mt 25:36), aga nüüd on neil tunne, nagu oleks nende riietele ja uksetrepile haisvat vedelikku sirtsutatud. Juba varem on nad talle toidulaualt paremaid palakesi ette lükanud ning humanitaarabi hunnikust kvaliteetsemad hilbud välja sorteerinud. „Me ju tegime kõik, et näidata, et me hoolime,“ ütlevad nad ja on nõutud, sest ei saa aru, mida nad veel peaksid tegema.
Rahulikult käituva „kassiga“ on teine lugu. „Tavalised inimesed“ ei saa võib-olla arugi, et „kass“ nende külaskäiku päris tõsiselt ei võtnud ning raputas selle kohe peale nende lahkumist endalt maha nagu väikese koguse vett. Tõrjumaks edaspidiseid tüütuid surkimisi tema vaimuliku tervise teemadel võib kogudusest eemale jäänud „kass“ öelda näiteks midagi sellist: „Ärge muretsege minu pärast liiga palju. Kõik on korras. Küll ma tulen ise tagasi, kui on õige aeg.“ Ja võib juhtuda, et tulebki. Istub kirikus oma endisele kohale ning teeb näo, nagu poleks kunagi ära olnudki.
„Kass“ võtab sind tõsiselt ainult siis, kui oled sada protsenti siiras. See tähendab endas mingite piiride ületamist, mis ei ole sugugi kerge. Lihtsam on sellega hakkama saada lähedase inimese puhul. Keerulisem on inimesega, kes vaatamata samasse kogudusse kuulumisele tundub pigem kauge sugulasena kui õe või vennana. Vähesed saavad sellega hakkama. Seetõttu ongi kogudustes nii palju „hulkuvaid kasse“.
In English