Umbes kolm ja pool sajandit eKr süütas noor mees nimega Herostratus põlema kuulsa Artemise templi. Selle teo ainus motiiv oli teha surematuks oma nimi ning vaatamata Efesose amentike vastupidistele püüdlustele, see tal ka õnnestus.1 Ajalukku on läinud teisigi inimesi, keda mäletatakse vaid nende kurjade tegude läbi. Üks selliseid mehi, kelle nimega seostub veel tänapäevalgi reetmine ning muu halb, oli Juudas Iskariot. Kuigi ka Juudasel oli paremaid päevi, tuntakse teda vaid Jeesuse reetjana. Selle kuu rubriigis analüüsime Juudas Iskarioti elu, mis lõppes tragöödiaga.
Juudase tausta kohta teame kindlalt vaid seda, et tema isa nimi oli Siimon (Jh 13:26). Aastaid on õpetlased aga pead murdnud selle üle, mida tähendab sõna “Iskariot”. Tänasel päeval kõige laialdasemalt aktsepteeritud variant on see, et “Iskariot” viitab tema pärituolule Kerijotist, ühest Juuda asulast.2 Sellisel juhul oli Juudas ainus Jeesuse kaheteistkümnest jüngrist, kelle päritolu oli väljaspool Galilead. Sellest tulenevalt võis Juudas olla haritum kui teised Jeesuse jüngrid, millele viitab ka see, et tema kätte usaldati rahaliste asjade majandamine (Jh 12:6). Kuigi sellega oleks võinud väga hästi hakkama saada ka näiteks varem äriga tegelenud Matteus (Mt 9:9), olid Juudase üldised teadmised ning oskused tema kaaslaste poolt kõrgelt hinnatud.
Pole teada, kuidas Juudas Jeesusega kohtus ning mis motiividel ta Jeesust järgima hakkas. Ükskõik, mis põhjused Juudasel ka olid, valis Jeesus ta üheks oma kaheteistkümneks jüngriks. See oli väga suur privileeg. Mitte kõik need, kes olid Jeesust algusest lõpuni järginud, ei saanud sellise au osaliseks (Ap 1:21-23). Nendele kaheteistkümnele anti aga erilised võimed välja ajada kurje vaime, tervendada inimesi haigustest ning isegi üles äratada surnuid. Peale selle anti neile ka eriline missioon kuulutada evangeeliumi (Mt 10:1,8; Mk 3:14-15) ning neile avaldati ka “taevariigi saladused” (Mt 13:11). Samuti koges Juudas iga päev, kuidas Jeesus oma õpetused ellu rakendas, tuues andestust, rahu, halastus ning armu inimestele enda ümber.
Ühel öisel paadisõidul tajus Juudas eriliselt Jeesuse ebamaisust, nähes Teda ning Peetrust vee peal kõndimas. Koos kaaslastega laskus ta põlvedele ning hüüdis: “Tõesti, Sina oled Jumala Poeg!” (Mt 14:33).
Üsna pea sai aga selgeks, et Jeesuse missioon ning Tema õpetused ei olnud populaarsed “kõrgemas” ringkonnas – tolle aja õpetlaste, variseride, kirjatundjate ning preestrite seas. Juba oma missiooni alguses sattus Jeesus variseridega sõnavahetusse, mille lõppedes läksid “variserid välja ning võtsid Jeesuse kohta vastu otsuse, et ta tuleb hukata” (Mt 12:14). Jüngrid olid üllatunud Jeesuse suhtumisest variseridesse ning püüdsid Tema tähelepanu sellele ka juhtida (Mt 15:12), kuid Jeesus teatas neile, et nad ei teeks tegemist “pimedate teejuhtidega” (Mt 15:14). Jeesuse sõnavara variseride kohta oli üldse karm – “rästikute sugu”, “lubjatud hauad”, “abielurikkujad”. Juudasel, olles pärit sealt, kus variseridest siiski lugu peeti, oli kindlasti raske mõista Jeesuse suhtumist nii lugupeetud inimestesse.
Peagi hakkas ka selguma, et Jeesus pole selline Messias, keda sajandeid oli oodatud. Peale järjekordset Jeesuse kõnet iseendast ning oma Isast teatasid paljud Tema järgijad, et Jeesuse õpetused on vastuvõetamatud, ning loobusid Tema järgimisest (Jh 6:60,66). Selle peale küsis Jeesus kaheteistkümnelt, kas ka nemad soovivad lahkuda. Kuigi Peetrus kinnitas Jeesusele jüngrite truudust, teatas Jeesus, et üks neist on Saatan, vihjates Juudasele (Jh 6:64,70). Võib arvata, et vaatamata Juudase imelistele kogemustele Jeesusega ei vastanud Jeesus tema ettekujutusele Messiast. Jeesuse suhtumine lugupeetud inimestesse, Tema läbikäimine hüljatutega, Tema raskesti mõistetavad õpetused ning väited iseenda kohta võisid Juudase usu lüüa kõikuma, nii nagu oli juhtunud paljude teistega.
Juudase südames hakkasid toimuma muutused, mis kulmineerusid ühel järjekordsel söömaajal, mille käigus tuli Jeesuse juurde üks naine, et Teda matuseks ette valmistada (Mt 26:12). Selleks kasutas ta ülikallist salvi. Juudasele jäi Jeesuse käitumine arusaamatuks ning ta väljendas valjult oma mõtteid, õpetades Jeesust, kuidas tegelikult oleks pidanud sellises olukorras käituma (Jh 12:4,5). Loodetud kiituse asemel sai Juudas aga hoopis noomituse osaliseks. See oli hetk, mil Juudas jõudis otsusele anda Jeesus üle riigi vaimulikele juhtidele. Ta hakkas otsima võimalust, millal Jeesus oleks üksi, et Ta siis võidaks ilma rahvarahutusteta kinni võtta (Lk 22:6).
Kuigi viimane ühine õhtusöömaaeg koos Jeesusega andis Juudasele veel võimaluse ümber mõelda, jäi Juudas oma otsusele kindlaks. Ta oli kaotanud usu Jeesusesse kui Messiasse. Sellele viitab see, et kui teised jüngrid adresseerisid Jeesust kui “Issand” (Mt 26:22), siis Juudas adresseeris Jeesust kui “rabbi” (Mt 26:25). See, kes kunagi oli Juudase jaoks Jumala Poeg, oli nüüd lihtsalt üks õpetaja.
Peale Jeesuse kinnivõtmist oli Juudasel võimalus jälgida edasisi sündmusi. Ta kuulis valetunnistajate süüdistusi, kuid vaatamata nende absurdsusele, mõisteti Jeesus siiski surma. Juudas sai aru, et oli reetnud süütu inimese, ning kahetses oma tegu (Mt 27:3-4). Vaga juudina otsis ta andestust tehtud teole nendelt inimestelt, kes olid kunagi Jumala poolt määratud läbi viima lepitusteenistust. Vaatamata seatud kohustusele, jätsid preestrid aga Juudase abita, öeldes: “Mis see meie asi on? Vaata ise!” (Mt 27:4). Nad ei saanud Juudast aidata, sest olid ise kaasosalised Jeesuse mõrvas. Juudas aga ei suutnud kanda oma süükoormat ning otsustas endalt pigem elu võtta (Mt. 27:5; Ap.t. 1:18).
Juudase tragöödia ei peitunud mitte selles, et ta Jeesuse reetis. Selles sündmuses on kaasosaline kogu inimkond, sest “kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala aust” (Rm 3:23). Juudase tragöödia seisnes pigem selles, et ta otsis päästet valest kohast, valedelt inimestelt ning valedest asjadest. Ta ei mõistnud, et Jeesus on see, kes võtab ära maailma patu. Kuigi ta oli kuulnud Jeesust kõnelevat andestusest: “Tõesti, ma ütlen teile, inimlastele antakse andeks kõik patud ja pühaduseteotused” (Mk 3:28), otsis ta siiski andestust sealt, kust seda ei olnud võimalik leida. Piibel teatab aga, et patule on ainult üks lahendus – Jeesus Kristus: “Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12). Lükates ära Jumala poolt pakutud pääste, valime elu, mis lõpeb tragöödiaga. “Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu” (1Jh 5:12).
1 Robert Garland Celebritry Ancient and Modern, Society, Nov 2010, Vol. 47 Issue 6, lk 484-488
2 Joan E. Taylor The name “Iskarioth” (Iscariot) Journal of Biblical Literature, 129 no 2 Sum 2010, lk 367-383
In English