Lewis Reining kasvas üles Põhja-Virginia valgete linnaosas. Ta sündis Lõuna-Koreas ja lapsendati imikuna valgete vanemate poolt. Terve kooliaja kestel olid enamus tema sõpru ja klassikaaslasi valgenahalised. Kuigi ta paistis oma välimuse poolest silma, tundis ta end sellesse kultuuri sobituvat.
Kolledžis sattus ta aga vastamisi etnilise paljususega nii üliõpilaste kui töötajate seas. Ja just seal tekkis Lewisel küsimusi oma identiteedi suhtes. „Ma sain endast üliteadlikuks,” ütles ta, „ja kuigi ma tundsin end valgena, nägin ma välja nagu korealane.”1
Püüdes oma Korea päritoluga ühendust saada, läks noormees esimesel ülikooliaastal aastaks Souli õppima. „Ehk leian ma korealastega suheldes, süües ja elades selle ühenduse, mida ma siin, Ameerikas ei tundnud,” ütles ta.2
Ent oma esivanemate maal seisis Lewis äkitsi silmitsi teistsuguse mittekuulumistundega. Füüsiliselt sobitus ta teiste sekka kenasti, nähes enam-vähem välja nagu kõik teised, kuid nüüd tingis tema väljajäetuse see, et ta ei tundnud keelt.
Ühel päeval kuulis ta professionaalsete videomängijate matšist Soulis. Selle teemaks oli „Starcraft”, mis oli olnud Lewise lemmikmäng. Nii otsustas ta minna ja järele vaadata, milles see võistlus seisneb.
Lewise jaoks sai sellest elumuutev otsus. Aga hoopis teistel põhjustel kui Lewis oli sageli mängijate ja mängude kohta kuulnud. Mõned kriitikud väitsid, et rollimängud ja videomängud põhjustavad noorte tasakaalustamata ja äärmuslikku mõtlemist. Lewis ei olnud antisotsiaalse käitumisega, ta ei kogenud psüühilist kokkuvarisemist ega ilmutanud äkilist raevu.
Selle asemel näis, et ta on end leidnud.
Lõuna-Koreas on professionaalne videomängude mängimine saavutanud spordiala populaarsuse. Paljuski samamoodi nagu mujal maailmas, kus fännid elavad kaasa võistlusmängudele nagu jalgpall, korvpall ja kriket, ostavad Lõuna-Korea inimesed pileteid, et vaadata professionaalseid videomängude mängijaid üksteise – ja arvutitega – võistlemas hämmastavalt suurte panuste peale. Ja need mängijad on rahva seas kuulsad.
Sündmuskoht on paljus nagu teleri mängušõu: eredad tuled, suured videoekraanid, valjud helid. „Ma vaatasin kõike seda pärani silmi,” ütles Lewis pärast oma esimest kontakti selle tehnoloogilise spektaakliga. „Vaatasin, kuidas futuristlikud inimesed rebisid relvalaskude ja tankidega katki ET-sarnaseid tulnukaid. Rahvas elas kõvahäälselt kaasa ja ma nautisin seda. Mulle ei läinud korda, et ma ei osanud ladusalt korea keelt. Need olid minu inimesed.”3
On öeldud, et tänapäeva maailmas on kultuuriliste maailmavaadete paljusus. Ühiskonda kirjeldatakse kui ideede turuplatsi. Tavaliselt on selle all mõeldud peamiste mõtteviiside kirjeldust, niinimetatud isme, mis jagavad maailma suurteks ja erinevateks rühmadeks.
Kuid tänapäeva maailm on jagunenud edasi, mikro-ismideks. Mis omakorda koosnevad palju väiksematest – kuid mitte vähem kirglikest – demograafilistest gruppidest, kel on sarnased, ajuti kitsad, huvid. „Kui ma tulin tagasi Ühendriikidesse,” ütleb Lewis Reining, „tundsin, et pidin uuesti saavutama selle kuulumistunde, mille olin kaotanud. Aga see ei olnud rass või rahvus, nagu ma esialgu arvasin. See oli tegevus, mida ma armastasin teha inimestega, kes seda samuti armastasid.”4
Tänu meediale ja tehnoloogiale on praegu lugematul arvul kõikvõimalikke subkultuure – enamus neist väga hämarad –, mis inimesi enda poole tõmbavad. Internet, mis pakub oimetuks tegeval hulgal infot, näib olevat ideaalne koht, et levitada oma mõtteviisi, et muutuda aina avatumaks ja sallivamaks teiste ideede suhtes. Kuid juhtunud on hoopis vastupidine. Enamus internetikasutajaid surfab uute ja enda arvamustest erinevate ideede avastamise asemel kohtades, mis peegeldavad tema enda ideid, sageli veelgi äärmuslikumal moel. See on teatud mõttes ideoloogiline intsest. Kui ideoloogiat saab võrrelda geneetikaga, viib selline intellektuaalne sisearetus sageli kivinenud, halvatud mõtlemiseni – edasi võõrandumiseni igaühest, kes mõtleb teistmoodi.
Siiski oleme kõik seadistatud ühendatusele. See tuleb meie algupärasest suhtest Jumalaga. See on osa Jumala olemusest: „Tehkem inimene oma näo järgi.” (1Ms 1:26, kursiiv lisatud) See tähendab Jumala olemuse mitmust. Kolmainsus tegi inimese loomisel koostööd ja võib järeldada, et Kolmainsus oli ootel, et vastloodud olevustega ühendusse astuda.
See sõlm Kolmainsuse ja inimkonna vahel ei ole tähtsusetu. „Piibli Jumal,” kirjutab Bertil Wiklander, „on interaktiivne Olend, kes otsib võimalusi, et sinu ja minuga suhelda, ja Kolmainsuse olemus on armastuse pügal – kogukonna ühendav vägi ainulaadsete ja üksikute indiviidide vahel. Jumal lõi meid üksikisikuteks, kel on unikaalne ja individuaalne võime olla, mõelda ja tegutseda, aga Ta soovib meiega suhtes olla ja meiega suhelda.”5
Seega on vajadus suhete järele meie jaoks osa sellest, et oleme loodud Jumala näo järgi. Loomisnädala lõpus näitas Jumal, kui oluline on Tema – ja meie – jaoks olla üksteisega suhtes – Looja ja loodu omavahel.
Ent siis see ühendus kadus. Patt eraldas meid Jumalast (Js 59:1). Meie ühendus lõigati läbi – meie poolt.
Pärast langemist oli esimene reaktsioon Jumalalt: „Kus te olete?” (1Ms 3:9). Ei ole raske ette kujutada Jumala küsimuse igatsevat tooni, kui Ta jalutas Eedeni õhtujaheduses.
Vanas Testamendis leiame tõenduse Jumala soovist inimestega ühenduses olla 2. Moosese raamatu aruandest: „Ja nad tehku mulle pühamu, siis ma asun elama nende keskele.” (2Ms 25:8) Suhtlemise igatsemisele viitab jällegi füüsiline lähedus.
Willian Johnsson kirjutab: „Jumal täidab universumi, kuid Ta soovib inimeste seas elada. Vaatamata kõigile eelarvamustele, mis minevikus on Jumala kohta levinud ja mida on praegugi rikkalikult, õpetab Piibel, et Jumal hoolib.”6
Jumal lõi inimese olemuse selliseks, et see väljendab inimese suhet Jumalaga. See loodi olema osa meie identiteedist.
„Jumal on meie jaoks Jumal,” kirjutas 19. sajandi šoti poeet George MacDonald, „mitte et me võime nii öelda, vaid me võime Teda tunda; ja kui me Teda tunneme, siis oleme Temaga.”7
Mõnikord kuuleme – isegi ilmalike mõtlejate suust – iseenda otsimisest. Nagu ühel T-särgil oli kirjas: „Ma otsin iseennast, kas sa oled mind kuskil näinud?” Iseenda otsimine ei ole midagi muud kui Jumala otsimine ja Temaga ühenduse otsimine. Jumala tundmine tähendab iseenda tundmist.
Gary B. Swanson on Peakonverentsi hingamispäevakooli osakonna ja isikliku teenistuse osakonna juht.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1 , accessed September 2, 2011.
2 Ibid.
3 Ibid.
4 Ibid.
5 Bertil Wiklander, “Three in One,” in Miroslav Pujić and Sarah K. Asaftei, eds., Experiencing the Joy (Stanborough Park, Eng.: Stanborough Press, 2010), lk 43.
6 William G. Johnsson, Behold His Glory (Hagerstown, Md.: Review & Herald Publishing, 1989), lk 21.
7 George MacDonald, There and Back (Boston: D. Lothrop Co., 1891), lk 364.
In English