Selleks et kõik ausalt ära rääkida, panen hakatuseks kirja ühe oma lemmikanekdoodi. Ühtlasi esitan vabandused ja tunnen kaasa neile, kes vene keelt ei oska, sest viimane lause lihtsalt peab olema vene keeles ja kõlama vene temperamendiga, muidu ei saa õiget tunnet kätte.
Kohtuvad hilisõhtuse Moskva tänaval kaks vana hüpnotisööri, kes pole teineteist kümneid aastaid näinud. Jällenägemise rõõm on suur, kallistavad ja patsutavad üksteist. „Millega tegeled? Hüpnotiseerid ka ikka veel?“ küsib üks lõpuks. „Ah, tead, ei ole sellega ammu tegelenud, ära hakkab ununema,“ vastab teine. „Aga tuleta meelde! Proovi midagi!“ õhutab esimene. Pika pealekäimise järel on teine nõus proovima. „Hea küll,“ ütleb ta. „Vaata, seal bussipeatuses seisavad noormees ja neiu. Täpselt viie minuti pärast noormees suudleb neiut ning neiu annab talle kõrvakiilu.“ Hüpnotisöör asub tööle, mõlemad jälgivad pingsalt olukorda ning ettenähtud ajal juhtubki see, mida oodatakse – noormees suudleb neiut ning neiu annab talle kõrvakiilu. Ülesandega hakkama saanud hüpnotisöör pöördub nüüd oma kaaslase poole: „Aga sina? Proovi ka!“ Kaaslane üritab keelduda, väites, et ta tõesti ei ole enam ammu praktiseerinud ega oska enam nii hästi, kuid sõbra pealekäimisel otsustab siiski proovida. „Näed selle maja seitsmendal korrusel vasakult viiendat akent, kus tuli põleb?“ küsib ta kaaslaselt ja lubab: „Täpselt kümne minuti pärast visatakse sealt televiisor välja.“ Hüpnotisöör asub asja kallale ja pingutab kõigest väest, kuid midagi ei juhtu. Ta pingutab veel. Mõne aja pärast on eelmainitud akna taga märgata närvilisust – tuli kustub ja süttib vaheldumisi ning keegi kõnnib toas rahutult edasi-tagasi. Hüpnotisöör pingutab veel. Lõpuks avatakse aken ning keegi kisendab: „Nu net u menja televizora, ponimajete!?“ (sõna-sõnaline tõlge: „No ei ole mul televiisorit, saate aru!?“)
Umbes 13-14 aastat tagasi tundsin end olevat samas olukorras kui tolle anekdoodi hüpnotiseeritav. Tol ajal süüdistati televiisorit peaaegu kõigis lääne ühiskonna hädades. Nüüdseks on arvuti ja muud tehnovidinad sellest positsioonist tubli tüki endale saanud. Kirikus nimetati televiisorit ebajumalaks. Korraliku kristlase kodus televiisorit ei olnud. Sellest räägiti kui millestki, mis tuleb „välja visata“. Televiisor raiskas aega. Seda kõneldi lisaks ka koolitustel, kus innustati oma äriga alustama ja edukas olema. Televiisor olevat süüdi selles, et ma oma koduste töödega toime ei tule, rääkimata enese arendamisest ja millegi saavutamisest. Sain teada, et kui televiisor „välja visata“, siis kaob suurem osa probleemidest. Väärt nõuanne muidugi, ainult et – mul ei olnud televiisorit.
Televiisorit sain ma vaadata ainult ema juures. Ma käisin seal õmblemas, sest seal oli spetsiaalne õmblustuba sisse seatud. Televiisorist ma midagi konkreetset ei vaadanud, lihtsalt vahel piilusin elutoa ukse vahelt sisse, kui telekas mängis. Ühe sellise sissepiilumise ajal aga õnnestus parajasti käimas oleval filmil mind ära võluda ja minus huvi äratada. Tegemist oli nostalgilise lapsepõlvekangelasega ja ma tundsin, et tahan neid seeriaid nüüdsest peale alati vaadata kui vähegi võimalik. Aga kuidas? Ja on see ikka normaalne, et ma sellist asja tahan? Ema juures käisin ma peamiselt pühapäeviti, aga film oli eetris igal tööpäeval. Kuidas korraldada nii, et ma iga seeriat näha saaksin?
Istusin oma köögis taburetil ja pidasin endaga pikka vaidlust. Jagasin ennast kaheks – üks osa minust oli laps, kes tahtis iga hinna eest filmi vaadata, ning teine täiskasvanu, kelle ülesandeks oli seda soovi ohjeldada. Lõpuks ütles täiskasvanu: „Hea küll. Hakka iga päev ema juures filmi vaatamas käima. Aga hoolitse selle eest, et kodused tööd oleksid tehtud, hommikvalve loetud ja hingamispäevakooli õppetükk õpitud.“ Nii ma tegingi. Kärutasin iga päev lapsevankriga 2-3 kilomeetri kaugusele ema juurde, õmblesin, vaatasin filmi ja kärutasin koju tagasi. Kõige selle juures said ka kodused tööd tehtud ning vähe on olnud aegu enne ja pärast seda, mil ma nii järjekindlalt ja hoolikalt õppetükki õppisin ja hommikvalvet lugesin. See oli võib-olla esimene hästikorraldatud periood minu elus. Kogesin, kuidas asjad edenevad, kui inimesel on motivatsioon. Televiisor ei raisanud aega, vaid sundis päevakava hoolikalt läbi mõtlema ja asju mõistlikult korraldama.
Enda koju ma televiisorit siiski ei soovinud, kuigi aeg-ajalt juhtus ta sisse astuma. Juhtus seetõttu, et mõni tuttav ostis endale uue ja parema ning tõi siis oma vana meile, kus see mängis nii kaua kui mängis. Mingil määral oli temast isegi kasu. Näiteks siis, kui olime vahepeal aastase lapsega kümme päeva järjest ainult kahekesi kodus. Ma panin teises toas tule põlema ja televiisori mängima, viisin sinna lapse koos tema mänguasjadega ning läksin ise kööki toimetama. Sellisena tundus kodu samasugusena nagu siis, kui kõik kodus olid. Seda tunnet oli vaja nii lapsele kui mulle endale. Tänu telekast tulevale häälele ei tundnud laps end tuppa üksi jäetuna ning püsis seal koos oma mänguasjadega üsna rahulikult paigal. Minu juures köögis oleks tal olnud palju ohtlikum, sest seal tassisin ma palavaid potte, tõstsin kuuma vett kastruliga vanni ja kraanikaussi ning pesin pesu, mistõttu oli ka põrand sageli märg. Nii et ma olen televiisorit ka lapsehoidjana kasutanud.
Suhe televiisoriga tõusis uuele tasandile, kui meie koju ilmusid taevakanalid. Mina olin tegelikult nende vastu, kuid abikaasal oli ühel ilusal päeval vajalik summa olemas ning ta ostis komplekti naabrimehe käest ära. Vastuvõtja sätiti nii, et sellega sai hakata vaatama tasuta pakutavaid saksakeelseid kanaleid. Vaatasin neid ja hakkasin mõistma inimesi, kes väitsid, et nad eestikeelset televisiooni üldse ei vaata. Lapsed jäidki vaatama peamiselt saksa kanaleid. Varem olin alati pingsalt kuulatanud, mida nad sealt telekast näevad. Käisin pidevalt kontrollimas, vajadusel sekkusin ja ütlesin, et „oot-oot, seda küll ei vaata“. Kui aga telekast kostus saksa keelt, võisin olla täiesti rahulik. Sealt ei tulnud laste ärkveloleku ajal mitte midagi ohtlikku ega ebamoraalset. Ei mingit „Seks ja linn“ ega „Seks ja küla“ kell pool üheksa õhtul, rääkimata krimiuudistest. Ei mingeid seksuaalse alatooniga reklaame ega mehhiko seepe. Vägivalda sisaldavaid multifilme oli väga minimaalselt. Palju oli selliseid saateid, kus õpetati midagi. Mul oli elamine täis igasuguseid papist ja paberist ime- ja iluasju, mida telekas nähtu järgi kodus meisterdati. Taevakanalite kõige suurem väärtus seisnes aga selles, et nooremal lapsel sai saksa keel selgeks. Kümneaastaselt suutis ta tõlkida saateid umbkeelsete vanemate jaoks ning 11-aastaselt suhelda Kuressaarde suvitama tulnud saksa lastega mänguväljakul. Nii et kui Eestisse jõudis digitelevisioon, siis me digiboksi soetamisega ei kiirustanud – saksa kanalid jäid ju endiselt kättesaadavaks.
Kui ma laste kasvamise ajale tagasi vaatan, siis ühed meeldivamad mälestused ongi seotud televiisori vaatamisega koos lastega. Mispärast? Sellepärast, et seal oleme lapsega enam-vähem võrdsed. Muidugi eeldusel, et vaatame mingit koguperefilmi või -saadet või muud lapsele sobivat. Lapsega koos mänge mängides, looduses liikudes või lapsele midagi õpetades tuleb end kohandada lapse tasemega ning see osutub pikapeale kurnavaks. Televiisori ees naudime mõlemad lihtsalt seda, mida sealt pakutakse. Tänu suuremale hulgale elukogemusele näeb täiskasvanu asju muidugi teisiti kui laps ning tal on võimalik ka lapse silmaringi turvaliselt laiendada. Kui mina väike olin, tulid televiisorist peamiselt nõukogude sõjafilmid. Keegi sai seal aeg-ajalt surma ning siis seletas ema mulle, et see näitleja ei surnud tegelikult ära, vaid tema töö on nüüd tehtud ja ta võib ära koju minna. Ülevaate sellest, mis on meedia ja kuidas see meie peal töötab, saab anda peamiselt lapsega koos meediat jälgiv lapsevanem. Last meediast isoleerida sajaprotsendiliselt ei õnnestu ning seda ei ole mingit mõtet muuta eesmärgiks omaette.
Kord kõlas umbes taoline küsimus: „Kes on süüdi, kas arvuti või lapsevanemad, et lapsed loodusest nii võõrdunud on?“ Kui küsimus selliselt esitada, siis loomulikult lapsevanemad. Ei saa ju ometi eeldada, et elutu elektroonikahunnik tulevase põlvkonna õpetamise ja kasvatamise eest vastutaks. Televiisor ei ole samuti milleski süüdi. Süüdi on ikka see, kellele on antud võime valida, otsustada ja nuppudele vajutada. Isegi, kui kõik telekast tulev oleks kasulik, õige ja hea, ei oleks mõistlik ekraani jõllitamise tõttu jätta oma elu elamata ning enda kasulikke ja häid tegusid tegemata. Kui asi nii kipub olema, siis oleks küll targem televiisor „välja visata“.
In English