Umbes 2000 aastat on möödunud ajast, mil apostel Johannes saatis kogudustele lugemiseks kirja pandud ilmutuse, mille Jeesus oli talle andnud. See kirjatükk jäi viimaseks raamatuks raamatukogus, mida nimetati Piibliks. 2000 aasta jooksul on aga palju muutunud. Kõigi muutustega on muutunud ka inimese arusaamine elust ja selle igapäevane kogemine. Meie maailmavaade aga mõjutab seda, kuidas me kogeme ja näeme Jumalat ning kuidas me tõlgendame Tema raamatukogu – Piiblit. Paljud prohvetikuulutused, Jeesuse tähendamissõnad ja ütlused, Pauluse teoloogilised argumendid ning stseenid Piibli tegelaste eludest on mattunud arusaamatuse tolmu alla. See tolm on tekkinud meie võimetusest samastada ennast Piibli tegelastega, näha nende silmadega, kuulata nende kõrvadega ning tunda nende südamega. Uus rubriik püüab läbi autori isiklike otsingute pisutki kõrvaldada seda tolmu. Sellel teekonnal on eelkõige abiks Püha Vaim, kes tahab juhtida igat inimest kogu tõesse. Samuti aitavad ajaloolised dokumendid, arheoloogilised uuringud, professorite tähelepanekud, teemakohased raamatud ja muu väärtuslik, mis kallile kaasmaalasele kas keelebarjääri või muu tõttu kättesaamatuks jääb, kuid millega rubriigi autor igapäevaselt kokku puutub seoses õpingute ja isikliku uurimisega. See rubriik on autori isiklik püüd läbi eelpool mainitud ressursside lähemalt vaadelda ammu toimunud sündmusi ning olla seal, kus Maarjagi kord oli – istudes Tema jalge ees.
Majandusolukorrast tingitud meeleavaldused on olnud viimaste nädalate tippsündmusteks. Meedia on mitmest maailma paigast toonud meieni pilte nii vaikivatest protesteerijatest kui ka märatsevatest meeleavaldajatest. Ka ajaloolane Luukas vahendab reportaaži 2000 aastat tagasi toimunud majandusest motiveeritud mässust, mis haaras suure hulga inimesi. Niisiis, sellekuises Istudes Tema jalge ees rubriigis rändame koos Luukase ja Paulusega I sajandi Efesosse ning analüüsime Luukase kokkuvõtet toimunud sündmustest.
I sajandi Efesos oli Rooma impeeriumi vägev kaubanduslinn, mille elanikkonnaks arvatakse sellel ajal olnud umbes 200 000 inimest. Efesose uhkuseks oli iidse maailma imede hulka kuulunud Artemise tempel. Artemis oli kreeklaste viljakusjumalanna, kelle kummardamine oli üle võetud iidsetest religioonidest. Kui Rooma saavutas impeeriumi staatuse, võtsid nad üle Kreeka religiooni, kuid väikeste muudatustega. Nii võeti üle ka Artemise kummardamine, kuid ta nimetati ümber Dianaks. Artemise tempel oli kuulus üle Aasia ning kummardamisega seotud rituaalidest tuli osa saama inimesi igast tolleaegse maailma nurgast. Nõnda polnud Artemise tempel mitte ainult religioosse tähtsusega, vaid ka tuluallikaks linna elanikele.
Efesos oli linn, mis oli ebajumalateenistuse kekspunkt ning mille elanikud olid peamiselt huvitatud materiaalsest rikkusest. Lisaks sellele oli Artemise kummardamisega seotud ka must maagia ning nõidus. Selline linn polnud just kõige sobivam pind kristluse levikuks ning Paulus leidis sealt vaid 12 usklikku, kes ka polnud ennast kristlusega täielikult kurssi viinud (Ap 19:1–7). Inimlikult vaadates polnud selles linnas vaimulikult midagi võimalik korda saata. Nii mõnigi misjonär oleks kiirustades läbi sellise „patuse“ linna läinud, et leida lootusrikkamaid vaimulikke põllumaid, kuid Paulust linna olukord ei heidutanud. Ta teadis, et Jumal on ta kutsunud ning ta uskus Püha Vaimu väesse.
Paulus alustas koheselt misjonitööd. Kõigepealt kinnitas ta neid väheseid, kuid teadmatuses usklikke. Seejärel õpetas ta kohalikus sünagoogis oma kaasmaalasi kolm kuud (neid, kes pidanuks olema kõige vastuvõtlikumad sõnumile Messiast), kuid see ei toonud erilist edu (Ap 19:8, 9). Vaatamata kolmekuuse „seminari“ läbikukkumisele ei andnud Paulus alla, vaid jätkas Jumala Sõna kuulutamist. Ta rentis Türannose käest koosolekuruumi ning õpetas ja argumenteeris seal kaks aastat – iga päev! Jumal oli Paulusega ning tema töö kandis vilja.
Efesoses hakkasid toimuma muutused. Inimesed tervendati, kurjad vaimud aeti välja ning paljud kuulsid üle terve Aasia sõnumit tõelisest Jumalast (Ap 19:10–12). Selle tulemusena panid mitmed nõiad oma ärid kinni ning põletasid nõiduse ja musta maagiaga seotud raamatud. Ajal, mil trükikunsti ei eksisteerinud, oli raamatu põletamine väga kallis lõbu! Luukas soovib seda rõhutada, mainides, et raamatuid põletati 50 000 hõbemündi väärtuses. (Võrdluseks: Jeesus müüdi 30 hõbetüki eest ning selle raha eest oli võimalik osta terve põld – Mt 27:3–9.) Jumala Sõna levis Efesoses võimsalt, muutes inimeste elu.
Artemise kummardamisega kaasnes ka palju meelelahutust. Igal aastal korraldati tema auks kaks festivali. Üks festival, mida nimetati Artemiisioniks, toimus märtsist aprillini ning kestis tervelt kuu aega! Selle aja jooksul ei töötatud, vaid osaleti Artemise auks toimunud spordivõistlustel, tantsupidudel, käidi teatris, osaleti muusikafestivalidel ning igasugustel erinevatel ohverdusrituaalidel. Need pidustused meelitasid peale Efesose linna elanike kohale ka inimesi igast Aasia nurgast, nende hulgas ka mitmed Aasia kõrged ametnikud. Sündmused, mis nüüd järgnesid, toimusid kõige tõenäolisemalt just nende pidustuste ajal, sest mitmed Aasia valitsejad olid kohal (Ap 19:31).
Pidustused olid rohke sissetuleku allikaks nendele inimestele, kes olid otseselt või kaudselt seotud Artemise templiga. Nende seas oli ka hõbesepp Demeetrios. Tal oli äri, mis tegeles miniatuursete templite ja kujude valmistamisega. See tõi talle päris korraliku sissetuleku (Ap 19:24), kuid viimase kahe aasta jooksul olid toimunud muutused. Demeetrios avastas oma raamatupidamist vaadates, et oodatud pidustused ei toonud enam sisse nii palju, kui loodetud. Demeetriose elukvaliteet aga sõltus materiaalse vara rohkusest ning selle kaotamine innustas teda tegutsema Pauluse vastu, kes olevat süüdi tema majandusliku olukorra kehvenemises (Ap 19:26, 27). Kuigi materiaalse rikkuse omamine iseenesest pole patt, hoiatab Piibel, et selle armastamine on kõige kurja juur (1Tm 6:10). Demeetriose armastus materiaalse varanduse vastu sulges tema südame tõe sõnumile ning temast sai Saatana tööriist Jumala Sõna vastu. Demeetrios haaras endaga kaasa ka teised ärimehed ning kihutas lõpuks kogu linna üles mässule (Ap 19:29). Mässav rahvahulk suundus üksmeelselt amfiteatrisse, kuid Paulust hoiatati, et ta nendega ei liituks (Ap 19:30, 31).
Analüüsides Luukase kirjeldust amfiteatrisse kogunenud rahvahulga kohta, võib leida midagi väga huvitavat tema sõnakasutuses. Ta kirjutab: „Ühed karjusid nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli segaduses, suurem hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku tulnud.” (Ap 19:32). Sõna, mis eesti keelde on tõlgitud kui rahvakogu, on kreekakeelne sõna ekklesia. Kuigi tõlgituna tähendab ekklesia tõepoolest rahvakogu, siis varakristlased kasutasid sõna ekklesia, et kirjeldada kogudust. Ka eesti keelde on ekklesia kõikjal mujal Uues Testamendis tõlgitud kui kogudus. Miks kasutab Luukas just selles kontekstis sõna ekklesia?
Peale selle, et kirjeldada toimunud sündmusi, soovib Luukas ka, et lugeja mõtleks sügavamalt suurele võitlusele Jumala ja Saatana vahel, mis kulmineerub siin Maa peal ning milles osalevad ka kaks rahvakogu – ühed, kes teenivad Jumalat, ja teised, kes teenivad Saatanat. Ärimeeste mäss Efesoses ei olnud vaid protestiaktsioon Pauluse vastu. Suuremas pildis oli see Saatana vasturünnak Jumala Vaimu tööle. Jumal oli võimsalt kasutanud oma ustavat järgijat Paulust, et kasvatada Efesoses Tõe rahvakogu. Saatan aga kasutas rahaarmastusest kivistunud südamega Demeetriost ning tema kogutud rahvakogu, et korraldada vasturünnak Jumala rahvakogu vastu. Sellest esialgu majanduslikult motiveeritud mässust kasvas lõpuks välja tõeline ebajumalateenistus, kus isegi need, kes esialgu olid olnud segaduses, karjusid lõpuks tunde: “Suur on efeslaste Artemis!” (Ap 19:34) Sellisele ekstaasis rahvakogule pidas kõne ka linnakirjutaja, kes teatas, et on vaieldamatu tõsiasi, et Artemise kuju on taevase päritoluga ning selles ei pea keegi kahtlema (Ap 19:35, 36). Rahvakogu läks sellise teadmisega kodudesse ning Saatanal oli õnnestunud piirata Jumala Sõna võimsat levikut Efesoses.
Me elame suure võitluse kulminatsioonile lähemal kui kunagi varem. Elades hilise vihma ootuses, teame ka, et Saatan teeb kõik, et piirata Püha Vaimu tööd. Ta kasutab majanduslikke olukordi (Ilm 13:16, 17), imetegusid, taevaseid tunnustähti (Ilm 13:13), valeprohveteid (Mt 24:11), valekristusi (Mt 24:5) ning mitmeid muid vahendeid, et eksitada ning hävitada Jumala rahvakogu. Veel pole piirid kahe rahvakogu vahel selged ja sellepärast kutsub Piibel üles valvsusele. Janunedes meid ümbritseva maise rikkuse, kuulsuse ning meelelahutuslike naudingute järele, võime kergesti eksida usuteelt ning leida ennast lõpuks metsalist kummardavalt ebajumalateenistuselt karjumas: “Suur on minu ebajumal!” Piibel on aga kindel, et püsima jääb ainult üks – Jumala rahvakogu. Uurides Jumala poolt jäetud juhiseid Tema Sõnas, elades nende järgi ning käies koos Jeesusega, leiame end ühel päeval koos Tõe rahvakoguga sealt, kus Jumal ise asub, lauldes koos inglitega Jumalale uue laulu (Ilm 7:9–17; 14:1–3; 21; 22).
Ajaloolised andmed allikast: C L. Brinks, “Great is Artemis of the Ephesians”: Acts 19:23-41 in light of goddess worship in Ephesus, Catholic Biblical Quarterly 71 no 4 O 2009, lk 776-794, http://web.ebscohost.com.ezproxy.southern.edu:2048/ehost/pdfviewer/pdfviewer?sid=b6aa4bf2-824b-451d-bd7c-c9984b90e154%40sessionmgr112&vid=6&hid=107
In English