Mõte, et verbaalset, füüsilist, seksuaalset, vaimset vägivalda kogudustes ei eksisteeri, kui pastorid või lihtliikmed ei ole sellest teadlikud, on vastuolus seitsmenda päeva adventistide seas läbi viidud uuringutega. Uuringud näitavad, et koguni 42 protsenti meie liikmetest on kogenud mingit kuritarvitamise vormi. Järjestatult kõige sagedamini esinevatest juhtumitest kõige vähem esinevateni kuuluvad nende hulka hirmutamine, füüsiline vägivald, seksuaalne ahistamine, materiaalne vägivald, laste ahistamine, ja potentsiaalselt surmaga lõppevad teguviisid. Lisaks loetletuile esines kontrollivat ja alandavat käitumist 61 protsendil liikmetest, kes uuringus osalesid.1 See tähendab, et igas koguduses on tõenäoliselt liikmeid, kes on kogenud või kogevad jätkuvalt mõnda väärkohtlemise vormi.
Vägivalla ohvrid ei anna juhtumitest teada häbi, hirmu ja süütunde tõttu. Seetõttu on kirikuliikmete ja -juhtide eitav suhtumine kuritegelik, sest see takistab ohvritel saamast vajaminevat abi. Et kogudus peaks eeldatavasti olema turvaline paik, tuleks väärkohtlemise esinemist tunnistada ja teadmiseks võtta. Ohvrid tuleb ära kuulata, nende väiteid erapooletult uurida ning vägivald ei tohiks olla vabandatav või aktsepteeritud.
Alates 2002. aastast on augustikuu neljas hingamispäev maailma kirikukalendris ametlikult määratud vägivalla ennetamise päevaks (VEP), kuid paljud kirikud Põhja-Ameerika Divisjonis (PAD) ei ole kunagi sellest kuulnudki. Kogudustes aga, mis on VEP-st teadlikud, ütlevad pastorid või liikmed tihti, et nad ei pööra sellele tähelepanu, kuna ühelgi nende liikmetest ei ole vägivallaga probleeme.
Reaalsed inimesed, reaalsed lood
Järgmised neli lugu kirjeldavad tegelikke inimesi ja sündmusi adventkoguduses. Nende nimed ja mõned andmed on muudetud, et kaitsta ohvrite privaatsust.
Sally abikaasa, koguduse vanem ja edukas hingedevõitja, hakkas Sallyt pärast seitse aastat kestnud abielu väärkohtlema, füüsiliselt, seksuaalselt ja verbaalselt. Viis aastat murdis ta pead, mida teha. Sally tundis, et käitub silmakirjalikult, kui jätab selle kohutava saladuse enda teada. Tema meelest oli see vale, et abikaasa oli liidripositsioonil, kuid kes teda usuks. Ta palus meest, et too otsiks abi. Sally oli nõus temaga koos nõustamisele minema, aga abikaasa keeldus.
Viimaks, olles meeleheites, otsustas ta minna häbiväärse tõega oma abikaasast pastori jutule. Selle asemel et olla mures Sally turvalisuse pärast, teatas pastor naisele, et see on tema kristlik kohustus jääda abiellu ja aidata oma meest, sest ta on nii oluline isik koguduse jaoks. Sally lahkudes pastor hoiatas, et inimesed, keda tema abikaasa on kogudusse toonud, võivad lahkuda. Niisiis, hoole ja osavõtlikkuse asemel valati naine üle süütundega. Sally saadeti koju juhistega, kuidas oma mehe eest palvetada ja kuidas talle parim naine olla. Üks põhjusi, miks vägivalla ohvrid ei otsi abi kirikust, on nõuanne, nagu Sallyle anti – tema kannatus tühistati. Jeesus, meie jumalik eeskuju, näitas, kuidas inimesi kohelda – armastuse, õrnuse ja väärikusega. Ta tervendas murtud südameid ja katkiseid elusid. Lõppude lõpuks oli see Tema, lihaks saanud Kristuses, kes õpetas oma rahvast: “Ükski ärgu tüssaku oma ligimest, vaid kartku oma Jumalat, sest mina olen Issand, teie Jumal!” (3Ms 25:17)
Esimese kursuse üliõpilane Julie oli põnevil, kuna ta osutus valituks tööle kooli rektori, hr Haynes`i juurde. Ta oli õnnelik, vastutulelik tudeng, silmapaistev õpingutes ja vaimne liider. Kuid ilma nähtava põhjuseta hakkas Julie õppeaasta lõpus oma perest eemale hoidma ning kaotas huvi kiriku vastu. Pärast kooli lõpetamist ei külastanud ta kogudust enam üldse. Julie’l esines raskusi suhetes, ta ei huvitunud kontaktide hoidmisest endiste kursusekaaslastega ega osalemistest klassi kokkutulekutel. Tema vanemad olid nõutud selgitamaks dramaatilist muutust nende tütres.
Kuid siis, 12 aastat pärast Julie ülikooli lõpetamist, esitasid mitmed endised üliõpilased hr Haynes`i vastu süüdistuse seksuaalses ahistamises. Äkki klõpsatas Julie ema peas midagi paika. Ta helistas tütrele ja küsis: “Kas hr Haynes on sind seksuaalselt ahistanud?”
Julie vastus oli: “Ma ei taha sellest rääkida.” Ema selgitas, et see ei ole Julie süü ning et ema-isa armastavad teda ja teevad kõik selleks, et hr Haynes toodaks kohtu ette . Julie jäi siiski eemalolevaks ja sõnaahtraks, soovides mitte rääkida ahistamise ja endale abiotsimise teemadel.
Julie lugu ei ole üksikjuhtum. Ametlikel andmetel hävitab seksuaalne kuritarvitamine noori elusid, põhjustades ohvrites vale süütunde kogemist, kirikujuhtide vastu usalduse kaotamist, raskusi suhete rajamisel ja nende alalhoidmisel, Jumala vastu kibeduse süvenemist, kuna Ta ei hoidnud juhtunut ära.
Tiffany kaotas oma ema 13-aastaselt. Olles vanim laps peres, aitas ta isa nooremate õdede-vendade eest hoolitsemisel. Oma leinas langes ta kirikus ühe mehe sarmi kütkeisse, kes soovis temaga „sõber olla“. Mõne kuu pärast jäi Tiffany rasedaks ning mees saadeti vanglasse. Mis edasi juhtus, nõuab selgitamist.
Koguduse liikmed keerlesid ümber mehe naise ja laste, sest loomulikult olid nad ahastuses. Mõnede liikmete meelest oli Tiffany meelitanud hea mehe pattu. Tiffany ja ta pere olid põlu all ning pidid kogudusest lahkuma. Nii ei suutnud kogudus aidata tegelikku ohvrit... Paistab, et nad mõistsid valesti väärkohtlemise põhiprintsiipi: vägivalla põhjustamise eest vastutab alati isik, kes on mõnel autoriteetsel või võimupositsioonil, antud juhtumil oleks täiskasvanud inimene pidanud hoidma suhtlemise sündsuse piire.
Ryanit väärkohtles tema mudilase-east saati kasuisa Mark. Kõige väiksemagi lapseliku eksimuse vastu olid Markil oma “reeglid”. Mark peksis Ryanit, sõimas teda ning lukustas last keldrisse või kappi. Ta kordas Ryanile pidevalt, et too on väärtusetu ja lõpetab varsti surnuna või vanglas.
Mark oli juht väikeses kirikus, kus ta oli üles kasvanud. Kuigi Ryani ema rääkis pastorile ja teistele koguduseliikmetele, mis kodus toimub, ja palus sekkuda, ei tahetud uskuda, et nende endi seas meheks sirgunud isik ei ole see, kes ta näis olevat.
Pärast mitmeid aastaid kestnud Ryani kallal vägivallatsemist lahutas Ryani ema Markist, kuid lapse emotsionaalsed armid jäid. Ta võitles usalduse ja eneseväärikuse küsimustega. Ryan oli vihane koguduse ja Jumala peale, et teda ei kaitstud kasuisa eest. Teismelisena hakkas Ryan tarvitama narkootikume, et vaigistada oma sisemist valu. 16-aastaselt saadeti ta narkosõltlaste taastusravi asutusse, kus ta lõpuks sai abi. Kuid Ryani haavad olid liiga sügavad ja liiga pikka aega püsinud, et paarikuise raviga taastuskeskuses terveneda. Nädal pärast lahkumist suri Ryan narkootikumide üledoosi tagajärjel. Tema kasuisa teotavad sõnad muutusid isetäituvaks prohvetikuulutuseks.
Missugune on koguduse vastutus, kui liige annab teada ükskõik mis liiki vägivallast? Kas peaksime tegelema oma asjadega ja mitte sekkuma kellegi teise probleemidesse? Kas peaksime eitama, et väidetav ahistaja teeb tõenäoliselt asju, milles teda (nii nais- kui meessoost isikut) süüdistatakse? Või kas Jumal ootab meilt midagi enamat?
Pärast Ryani surma väljendas üks pereliige oma leina nii: “Minus on koos kaks vastandlikku emotsiooni: ühelt poolt tunnen kurbust Ryani kaotuse pärast, valu pärast, mida ta kannatas, ning fakti pärast, et kogudust ei olnud tema ja ta perekonna jaoks. Teisel pool on minu armastus koguduse vastu ja kindlustunne, et me võime tõusta ja olla paik, milleks Jumal on kutsunud meid olema – kohaks abile ja tervenemisele.”
Vägivaldsest kohtlemisest tulenevad probleemid
Vägivalda defineeritakse kui tahtlikult või alateadlikult kellegi vigastamist või kahjustamist kas füüsiliselt, psühholoogiliselt/emotsionaalselt (vaimselt) või seksuaalselt eesmärgiga hirmutada, domineerida või kontrollida. Vägivald on väär järgmistel põhjustel:
Ÿ Vägivald võib kahjustada või hävitada keha. Meie sõnum tervislikust eluviisist põhineb suures osas uskumusel, mis on kirjas 1Kr 3:16, 17: “meie keha on Püha Vaimu tempel“. Kõik, mis kahjustab keha, kahjustab Jumala templit ja ei ole seega Temast. Salm 17 ütleb meile, et Jumal hävitab (ingliskeelses tõlkes, eesti keeles rikub) need, kes rüvetavad Tema templit.
Ÿ Vägivald jätab lapsed ilma oma süütusest. Eriti seksuaalne kuritarvitamine hävitab laste ja teismeliste võime usaldada ja seostada end teistega sobival viisil. See jätab armid, mis püsivad terve elu. Samamoodi röövivad verbaalne, füüsiline ja emotsionaalne vägivald lastelt rõõmu ja süütuse, mis peaksid lapsepõlve iseloomustama. Jeesuse sõnad illustreerivad elavalt, kui väärtuslikud lapsed Talle on: “Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.” (Mt 18:6)
Ÿ Vägivald röövib indiviididelt nende enesehinnangu, mis on põhialuseks õigesti seatud suhetele Jumala ja ligimestega. Terve enesehinnang baseerub teadmisel, et Keegi armastab igaüht meist individuaalselt, piisavalt, et surra meie eest. Ilma selle püsiva teadmiseta on tervete eluvalikute tegemine palju raskem. Kuigi sõnaline vägivald ei jäta füüsilisi arme, on see enesehinnangule sama kahjulik kui teisedki vägivalla vormid. Apostel Paulus märkis, et meie kõne peaks olema “hea teiste ülesehitamiseks” (Ef 4:29).
Ÿ Vägivald ei ole osa Jumala plaanist perede jaoks. Kogudusena oleme pikka aega olnud õnnistatud juhistega, kuidas luua terveid perekondi. Suur osa neist on kirja pandud raamatus “Adventkodu”. Juba esimese peatüki esilehel kirjutab Ellen White, et “kodu peaks olema üks väikene taevas maa peal, koht, kus armastust õhutatakse selle asemel, et seda pidevalt alla suruda”.2 See taevalik atmosfäär peab teadlikult soodustama jumalikku armastust ja tegusid. See saab toimida vanemate ja Püha Vaimu koostöös – mitte kunagi aga jõu ja vägivallaga.
Ÿ Vägivald jätab inimesed ilma nende isikupärast, iseseisvast mõtlemisest ja võimest toimida nendele parima huvides. Ellen White kirjutas, et “iga inimolend, kes on loodud Jumala näo järgi, on õnnistatud väega, mis sarnaneb Looja individuaalsusega, väega mõelda ja tegutseda”.3 Jumal ilmutab oma tahet meie kõigi jaoks sõnadega: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Jr 29:11)
Ÿ Ehk kõige mõjuvam põhjus, miks peaksime vägivalla pärast mures olema, on, et see moonutab ohvri taju Jumalast ja sellest tulenevalt ka kogudusest. Ohvrite jaoks on sageli peaaegu võimatu ette kujutada armastavat Jumalat, kes armastab neid tingimusteta. Nad põhjendavad seda sellega, et kui Ta armastaks neid, oleks Ta kaitsnud neid väärkohtlemise eest. Kannatanud lahkuvad kogudustest, kui nende appihüüdeid ignoreeritakse ja kui nad on väärkoheldud ka koguduseliikmete poolt. Tõsiasi on, et viisil, kuidas me kogudusena vägivallale reageerime, võivad olla igavikulised tagajärjed.
Kogudus vastutab
Adventistide kogudus tunnistab, et vägivald on meie liikmete hulgas tõsine probleem, mida näitab ka asjaolu, et 2001. aastal hääletati Peakonverentsi aastakoosolekul, et vägivalla ennetamiseks on vaja määrata üks päev, mil igal aastal maailma igas kirikus käsitletakse seda teemat.
VEP-i komiteel, kuhu kuuluvad esindajad ajakirjast Adventist Review, adventistidest kaplanite, laste-, haridus-, pere-, tervise-, naiste- ja noorteteenistustest, pastorite assotsiatsioonist, oli vastav ülesanne toota abivahendeid, et anda igal aastal abi kohalikele kogudustele. Igal aastal toodetakse uus komplekt abivahendeid, mis sisaldab jutlust PowerPoint`i illustratsioonidega, lastelugu, materjali reede õhtuks ja hingamispäeva pärastlõunaks. Põhja-Ameerika Divisjonis on komplekt saadaval inglise, hispaania ja prantsuse keeles ning materjale saab alla laadida kõigi teenistuste osakondade veebilehekülgedelt.
ADRA ja naisteteenistuse osakonna 2011. aasta teema oli “Armastatud ja volitatud“ ja laiendatult jätkub see programmis “Lõpetaseekohe: adventistid ütlevad EI naiste vastu suunatud vägivallale“.
Kuigi iga aasta augustikuu neljas hingamispäev on nimetatud vägivalla ennetamise päevaks, ei toimi see nii igas [PAD] kirikus. Seetõttu peaks iga kogudus leidma kuupäeva, mis oleks nende jaoks kõige sobivam. Kõige tähtsam asjaolu on, et VEP-le pöörataks tähelepanu igas koguduses igal aastal.
Inglise-Iiri riigimeest Edmund Burke`i on hinnatud ütluse eest: “Selleks et kurjus saaks triumfeerida, on vaja häid inimesi, kes ei tee mitte midagi.“ Teisiti öeldes, kõik, mida kurjusel on vaja, et vägivald saaks eksisteerida ja õilmitseda, on „head“ koguduseliikmed, kes ei tee mitte midagi. Kristuse maapealse saadikuna on koguduse eesmärk sama mis Jeesusel, kes kuulutas: “Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid.” (Lk 4:18)
Iga kogudus peab VEP-le tähelepanu pöörama, et harida pastoreid ja koguduse liikmeid väärkohtlemiste reaalsustest, kuidas teenida kannatanuid, kuidas tulla toime vägivallatsejatega ja kuidas vägivalda tõkestada, ennetada. Kui Jumal rõhutab sulle, et sinu kogudust on vaja harida kurjuse suhtes, mida liiga tihti ignoreeritakse, siis miks mitte rääkida oma pastori või koguduse juhatusega selle päeva tähistamisest järgmisel aastal?
Carla Baker on Põhja-Ameerika divisjoni naisteteenistuse juht
Ingliskeelne artikkel veebileheküljel http://www.adventistreview.org/article.php?id=4759
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Kaja Tarto
1 R. Drumm, with M. Popescu, G. Hopkins, and L. Spady, “Vägivald adventkoguduses?” Adventist Review, okt. 11, 2007; www.adventistreview.org/article.php?d=1401.
2 Ellen G. White, “Adventkodu” lk 15
3 Ellen G. White, “Kasvatus” lk 17
In English