Kas laulusõnad on kunagi sinu meeleolu nii tõstnud ja sind julgustanud, et lähed päevale vastu uue jõuga? On aegu, mil Jumal tuletab mulle meelde laulu, mille sõnu ma ikka ja jälle kordan. Muusikas väljendatud mõtted võivad mind viia jumaliku tõe avastamata radadele.
Hiljuti viis mind Jumala armu ja Tema armastuse suursugususe avastamisretkele Shawn Craigi laul „Your Grace Still Amazes Me”.1 Selles laulus mõjutasid mind väga elavalt read „Iga kord, kui ma olen Sinu ligiolus, seisan taas imetluses. Sinu arm hämmastab mind ikka veel.”
Ma olen jutlustanud Jeesuse armastuse imest enam kui 40 aastat sadadele tuhandetele inimestele erinevatest rahvustest, ent Jumala arm hämmastab mind ikka veel. Jeesuse õpetused on hämmastavad. Tema tähendamissõnad on hämmastavad. Tema imed on hämmastavad.
Kui Maarja ja Joosep leidsid vaid 12-aastase Jeesuse templist rääkimas imelisest armust, on selle kohta Luuka evangeeliumis kirjas: „Kõik, kes teda kuulsid, olid hämmastunud tema mõistusest ja ta vastustest.” (Lk 2:47) Kui jüngrid reisisid oma Isandaga mööda Galilea tolmuseid teid ja Jeruusalemma kiviseid tänavaid, avastasid nad Tema armu kohta alatasa midagi uut ja imelist. Neid hämmastas see, kui Jeesus päästis deemonitest vaevatu, pimeda, tumma kerjuse. Pühakirjas seisab: „Ja kõik rahvahulgad hämmastusid.” (Mt 12:23) Jeesus laskus Muutmise mäelt oma Isa au kiirguses ja „kui rahvahulk Jeesust nägi, olid nad kõik väga hämmastunud” (Mk 9:15). Kui Jeesus tervendas Kapernaumas halvatu, on selle kohta märgitud: „Kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: “Sellist asja pole me eluilmaski näinud!”” (Mk 2:12)
Kõige uskumatumad sündmused Jeesuse elus olid seotud Tema sündimisega. Matteuse poolt kirja pandud Jeesuse genealoogia, Maarja alistumine ja Kristuse lihakssaamine on lihtsalt hämmastavad. Petlemm avaldab meile olulisi vaimulikke tõdesid; tõe sügavusi, praktilisi usuõppetunde, mida omandada.
Jeesuse hämmastav sugupuu
Sugupuud ei ole tavaliselt Piibli kõige huvitavamad osad. Me kipume neist kiiresti üle libisema. Pikad nimekirjad sellest, kes pärines kellest, näivad pigem hirmuäratavad või siis sõna otseses mõttes igavad. Aga enne kui jätame liigselt kiirustades Jeesuse sugupuu vahele, on siin paar mõtet, mida silmas pidada.
Matteuse evangeelium on kirjutatud juutidele, et esitada vastuvaidlematuid tõendeid sellest, et Jeesus oli Messias. Iga juut on huvitatud oma põlvnemisest. Inimese sugupuu on oluline osa tema elust. Juudid pidasid oma päritolu puhtust äärmiselt oluliseks. Sanhedrin uuris väga teraselt iga juudi rahva juhi päritolu.
Jeesuse genealoogia lõpeb nende tähenduslike sõnadega: „Niisiis on Aabrahamist Taavetini kokku neliteist sugupõlve ja Taavetist Paabeli vangipõlveni neliteist sugupõlve ja Paabeli vangipõlvest Kristuseni samuti neliteist sugupõlve.” (Mt 1:17) Kristuse sugupuu võtab kokku juutide ajaloo kolm suurt etappi.
Esimesed 14 sugupõlve viivad meid Aabrahamist kuni iisraeli rahva tõusu ja rahva suurima kuninga, Taavetini. Need on iisraeli aulised päevad. Iisraeli ajaloo tipp oli Taaveti valitsemisajal. Järgmised 14 põlve viivad meid Taavetist iisraeli häbi ja lüüasaamise ning Babüloonia vangipõlveni. See on orjuse aeg. Ja viimased 14 põlve juhatavad meid iisraeli Lunastajani, Jeesuse Kristuseni. See on vabanemise aeg.
Matteuse genealoogia on tõepoolest kolmeosaline päästeplaan. Inimsugu loodi „Jumala näo järgi”, selle eesmärk oli saada suursuguseks. Me ei ole praegu need, kelleks meid loodi. Oma vaba valiku tõttu oleme mässanud Looja vastu. Langemine tõi süütunde, häbi ja needuse. Sellele järgnes haigus, häving ja surm.
Kuid Jumal ei hüljanud meid. Ta ei jätnud meid rumaluse sisse, vaid pakkus välja pääsetee. Jumala Poeg Jeesus Kristus sündis Petlemmas sõimes, Ta tuli siia maailma, mis on täidetud isekuse ja ahnusega, ning näitas meile Jumala südant. Ta on meie vabastaja. Ta vabastab vangistatud. William Barclay selgitab Jeesuse sugupuud järgmiste sõnadega: „Matteus näitab meile selle sugupuuga saavutatud kuninglikkust, kaotatud vabaduse tragöödiat, taastatud vabaduse aulisust. Ja Jumala armust on see lugu iga inimese [mehe ja naise] lugu.”2
Matteus tegi Jeesuse genealoogia puhul midagi mõeldamatut: ta arvas sinna sisse neli naist. Juutide põlvnemise lugudes ei ole tavaliselt naiste nimesid. Ja pane tähele naisi, kelle Matteus sinna sisse kirjutas.
Seal on Taamar, Juuda minia, lesk, kes teeskles hoora, võrgutas Juuda ja tõi talle ilmale kaksikud.
Seal on Raahab, Jeeriko hoor, kes peitis Joosua päevil salakuulajaid.
Ja seal on Rutt, moabi naine. Ta ei olnud isegi juut. Ta kuulus võõra ja vihatud rahva hulka. Kuidas sai teda kirjutada Jeesuse sugupuusse?
Ja lõpuks, seal on Batseba, Uurija naine, Taaveti ihaldusobjekt. Taavetile ja Batsebale sündis Saalomon.
See ei ole nimekiri lugupeetud naistest, kes oleksid kuulunud tuntud perekondadesse, kes oleksid olnud vooruse musternäidised. Mis on Matteuse plaan? Evangeeliumi kirjutaja räägib armu imest. Jumala armastuse ilmsiks saamine Petlemma sõimes kaasab meid kõiki – mehi ja naisi, juute ja paganaid, rikkaid ja vaeseid, harituid ja harimatuid, tuntuid ja tundmatuid. Messia kätki juures on piisavalt armu meile kõigile. See on üsna hämmastav; ent see on alles loo algus. Edaspidi vaatame loo kolme peategelast: Joosepit, Maarjat ja Jeesus-last.
Joosepi hämmastav usk
Mõtle, missugused mõtted pidid Joosepi peas keerlema, kui ta sai teada, et Maarja on rase. Ta oli kindlasti sõnatu, segaduses ja üllatunud.
Pühakiri ütleb, et Maarja oli Joosepiga kihlatud (Mt :18). Mida see tähendab? Tolle aja juudi ühiskonnas oli abielu sõlmimiseks kolm sammu. Esiteks oli lubadus. Tavaliselt valisid vanemad oma pojale või tütrele abikaasa. Mõlema poole vanemad leppisid kokku, et ühel päeval nende lapsed abielluvad. Kui poiss ja tüdruk olid noored, nimetati seda kahe pere kokkulepet lubamiseks. Lubaduse võis katkestada, kui tüdruk keeldus abiellumast. Sellele lubadusele järgnes kihlumine. Nüüd võttis paar selle lubaduse omaks ja nad sisenesid aastasesse kihluseperioodi. Selle aasta kestel olid nad teineteisele lubatud ja sellele pidi järgnema abielu. Selles mõttes olid nad nagu abikaasad, kuigi neil ei olnud abikaasade eesõigusi. Kui kihlus katkestati, pidi paar läbi tegema seadusliku lahutuse.
Pärast aastast kihlust pitseerisid mees ja naine oma armastuse laulatuse tseremooniaga. Nüüd oli neil õigus ka abielu privileegidele ning nad täiustasid oma abielu pulmaööl. Kui naine jäi rasedaks kihluse perioodil, oli see pere jaoks suur häbi. See oli häbiks nii perele kui ka noorpaarile.
Just seepärast otsis Joosep vaikselt võimalust lahutamiseks või väljapääsuteed, kuni talle ilmus ingel ja selgitas: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” (s 20, 21)
Joosepi vastus on hämmastav. „Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde.” (s 24) Joosep usaldas Jumalat ja tegi täpselt nii, nagu Jumal palus.
Just selline ongi usk. Usk usaldab Jumalat ja teeb Tema sõnade järgi. See ei rajane sentimentaalsel või emotsionaalsel tundel; see rajaneb Tema Sõnal. Usk toetub tõenditele, ent need tõendid jätavad alati ruumi kahtlustele. Kui kahtlustel ei oleks kohta, ei oleks usku vajagi. C. S. Lewis on öelnud nii: „Uskumise ja uskmatuse alused on täna samad /…/ nagu kaks tuhat aastat tagasi. /…/ Joosep oleks võinud mitte usaldada Jumalat või mitte olla alandlik oma naise pühaduse suhtes, Joosep oleks võinud tema Poja imelise pärinemise suhtes olla sama uskmatu kui ükskõik missugune tänapäeva mees; ja iga tänapäeva mees, kes usub Jumalat, võib ime sama lihtsalt vastu võtta, nagu Joosep seda tegi.”3
Kui me tuleme mõtteis Petlemma vaatama beebi-Kristust, kõnelevad meie südames ingli sõnad: „Sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” Usus haarame kinni Kristuse armu tõelisusest. Usus mõistame Tema armastuse suursugusust. Usus võtame vastu Tema missiooni eesmärgi. Usus ja Tema ligiolus mõistame, et meie lootused ja unistused täituvad Temas ja me oleme hämmastunud.
Maarja hämmastav alistumine
Kui Joosep oli ingli sõnumist hämmingus, siis Maarja pidi olema täiesti segaduses, kui talle ilmus ingel ja teatas: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” (Lk 1:28) Piiblis on kirjas, et ta oli „vapustatud” (s 29).
Ingel jätkas: „Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus.
Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” (s 31–33)
Kujuta ette Maarja mõtteid. Kas see on tõesti võimalik? Kuidas saan ma jääda rasedaks ja kanda Messiat? Ma ei ole kunagi mehega maganud. Kuidas ma seda oma vanematele selgitan? Minust saab Naatsareti naerualune.
Ingel jätkas: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks.” (s 35)
Maarja vastus on klassikaline. See kajab läbi sajandite ja kõnetab meid täna: „Aga Maarja ütles: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Ja ingel läks ära tema juurest.”” (s 38)
Maarja vastas sisuliselt nii: Issand, ma ei mõista seda. Ma olen segaduses ja mul ei ole vastuseid. Ma ei tea isegi seda, mida küsida. Ent kui see on sinu tahtmine, siis ma olen sellega nõus.
Maarja alistumine on hämmastav. Ta ütles: „Mida Jumal ütleb, seda ma teen.” William Barclay kirjeldas seda nii: „Maarja oli õppinud ära selle, kuidas unustada maailma kõige levinum palve: Sinu tahe muutugu – ja ta palus maailma imelisimat palvet – Sinu tahe sündigu.”4
Petlemma sõime juures seistes näeme hämmastavat teismelist tüdrukut, Maarjat, kes on pühendunud Jumala tahtele, kuhu iganes see teda ka ei vii. Meie usk kasvab ja oma kujutluspildis peame alistunult põlvitama õlekõrtele maas.
Jeesuse hämmastav lihakssaamine
Kõige hämmastavam tõsiasi Petlemma kohta on beebi sõimes. Jumal otsustas ennast ilmutada loomade keskel tallis. Jumal otsustas inimestele rääkida süütu, õrna ja abitu beebi kaudu. Universumi Looja samastab end looduga. Kuningate kuningas tuleb inimlihasse ja sünnib haisvas ja mustas tallis. Ta tuleb, et ilmutada Isa armastust. Ta tuleb, et seista silmitsi Saatana kiusatustega. Ta tuleb, et meie ees elada ja surra. Ta tuleb kandma meie pattude needust ja süüd. Ta tuleb surema surma, mis kuulub meile, et me saaksime elada elu, mis on Tema oma. Ta tuleb, et rippuda häbistatuna ristil, et meie saaksime istuda koos Temaga autroonil. Armastus ei tunne teist teed.
Ellen White kirjutas: „Aukuningas alandus võtma endale inimkuju. Ta tuli karmi, trotslikku keskkonda. Tema au sai kaetud selleks, et Tema väline ülevus ei pälviks tähelepanu. Ta hoidus igasugusest välisest silmapaistvusest. Rikkus, maine au ja inimlik suurus ei saa iial päästa inimhinge surmast; mitte inimlik võlu ei pidanud meelitama inimesi Tema poole. Üksnes taevase tõe ilu pidi kütkestama neid, kes tahtsid Tema järel käia.”5
Ka meie avastame seal, Petlemmas, õlgede sees lamavat vastsündinut vaadates, et elu olemus on andmine, mitte saamine. Elu saab uue mõtte, kui meie käed on isetult avatud andma, mitte isekalt välja sirutatud enama saamiseks.
„Petlemma sündmus on ammendamatu teema,” kirjutas Ellen White. „Selles peitub «Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavus.” (Rm 11:33) Me imetleme Lunastaja ohvrit, kui Ta vahetas taevase trooni sõime vastu ning austavate inglite seltskonna loomade vastu laudas. Inimlikule uhkusele ja isekusele esitab Tema elu sügava väljakutse.”6
Petlemmas langeme põlvedele, et teenida oma Päästjat. Me põlvitame nagu Joosep – usus, uskudes. Me põlvitame nagu Maarja – alistumises, alandlikkuses. Me põlvitame koos miljonitega igast rahvusest, suguharust, keelest ja rahvast – aukartuses ja hämmastuses.
Mark A. Finley on Peakonverentsi asepresident ja Adventist Review toimetaja.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1 Connie Harrington and Shawn Craig © 2001, Ariose Music/PraiseSong Press/BMG Songs.
2 William Barclay, The Daily Study Bible Series: The Gospel of Matthew, (Louisville, Ky.: Westminster John Knox Press, 1993), vol. 1, lk 14.
3 C. S. Lewis, Miracles (London & Glasgow: Collins/Fontana, 1947, revised 1960), lk 76, 77.
4 William Barclay, The Daily Study Bible Series: The Gospel of Luke (Louisville, Ky.: Westminster John Knox Press, 1993), vol. 1, lk 7.
5 Ellen G. White, Ajastute igatsus, lk 43.
6 Ibid., lk 48, 49.
In English