Öeldes, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust, ütles Issand, et toiduta ei olegi elutegevust. Sööme põhiliselt selleks, et elutegevus jätkuks ja näljatunne on antud, et me seda eluks vajalikku „tankimist“ ei unustaks. Looja on korraldanud nõnda, et see toiming oleks ühtlasi ka nauditav maitsmismeelega ning seda parem kui lisaks veel perekondliku või seltskondliku osadushetkena. Toidu manustamiseks kulub siiski suhteliselt väike osa meie eluajast ja kui keegi „unustabki“ end põhiliselt sellele tegevusele, siis selle tulemused on peagi ebamugavalt ilmsed kuni selleni välja, et noid kuni pooletonniseid tuleb lõpuks kraanaga tõsta nagu TV-s näidatud. Elutegevus, mille energiavarude täiendamiseks see on mõeldud, kahaneb pisitasa kuni täieliku peatumiseni nagu neil väärastunud erijuhtumeil. Inimene muutub täiesti sõltuvaks teiste abist.
Kas midagi sarnast võib juhtuda ka „vaimuliku ülesöömise“ puhul – kui nii võib väljendada? On’s selline asi üldse võimalik, et keegi „vaimutoitu“ on liiast saanud? Täheldaksin siingi teatud paralleele. Kui inimene ei kasuta omandatud kaloreid aktiivseks elutegevuseks, kuhjuvad need tarbetuks koormaks, algul talle endale ja pärast juba teistele. Kui inimene ei kasuta omandatud vaimulikke teadmisi-tarkust enesele ja teistele õnnistuseks, kuhjuvad need talle enesele ja teistele nuhtluseks. Mäletan üht meest, kes vanglas karistust kandes veetis palju aega raamatukogus mitmesuguse teoloogilise kirjanduse uurimisega, nii et võis iga vaimulikuga diskussiooni astuda ja väidelda, aga vabanedes pole iseenda vaimuliku eluga kuidagi hakkama saanud. Ja eks kohtame aeg-ajalt „vaimulikke eksperte“, kes pole paraku kedagi saanud Issanda juurde juhatada.
Et Jeesus koges lihasse sündinult väsimust, nälga ja janu sarnaselt meiega, on ilmselge. Ühest Pühakirjast tuntud episoodist loeme: „Väsinuna teekäimisest istus siis Jeesus maha allika äärde“ (Jh 4:6). „Ent tema jüngrid olid läinud linna toitu ostma.“ (s 8) Ja on selge, et paludes kaevule tulnud samaarlannalt juua, ei tee Ta seda vaid jutu alustamise võtteks, kuigi see toimib suurepäraselt ka sellena. Peagi naasevad jüngrid osturetkelt. Nemadki on näljased pika jalgsiretke järel ja küllap ootavad kannatamatusega, et Jeesus õnnistaks leiba ja nad saaksid asja juurde asuda. Nende suureks hämminguks vestleb Jeesus võõra naisterahvaga – pealegi samaarlasega, kellega korralik juut võis vaid ostu-müügi äri teha, kuid mitte enamat. Ei mingit „anna mulle“ või „annan sulle“. Enamasti mindigi Galileasse pigem ringiga teiselt poolt Jordanit, ületades jõge ennemini kaks korda, kui et „sellistega“ suhelda.
Olles jutuajamise sisust nii haaratud, lippab naine linnakesse sensatsioonilise sõnumiga – ta kohtas Messiat. „Vaheajal palusid jüngrid Teda ning ütlesid: „Rabi, söö!“ Aga Tema ütles neile: „Minul on süüa rooga, millest teie ei tea!“ Siis ütlesid jüngrid isekeskis: „Kas ehk keegi on Temale süüa toonud?“ Jeesus ütleb neile: „Minu roog on see, et ma teen Selle tahtmist, Kes mind on läkitanud.““ (Jh 4:31–34) Jeesust on vallanud veel suurem nälg, mis hetkel taandab Tema füüsilise nälja. Ta näeb vaimulikult näljaseid, kelle vajadust Tema tahab ja suudab rahuldada. Tal on võimalus jagada Eluleiba ja veel sellistele, kes lausa lennult on seda haaramas. Usun, et olles teiste esmase „nälja“ rahuldanud, sai Ta mahti ka end füüsiliselt kinnitada, jätkamaks siis veel paar päeva sealsamas. Usun, et see Temas peituv suurem nälg ja janu ajaski Teda tulema Maa peale. Ja see ajas Teda ka läbi minema Samaariast, mida juudid tavaliselt vältisid ning jätsid endki seega ilma millestki olulisemast.
Üks tähendamissõna räägib, et keegi küsinud kord Issandalt, kuidas näeb välja põrgu. Talle näidatud nägemuses suurt ruumi pidulauaga, millel külluslikult maitsvaid roogasid. Kahel pool lauda istusid inimesed, valmis sööma asuma. Ainult et kahvlite-lusikate varred olid tavatult pikad. Kui üritasid endale palasid suhu panna, segasid need pikad „tööriistad“ naabrit, mispeale need kohe vihaselt reageerisid, kuni ruum muutus lahinguväljaks, kuna igaüks püüdis paremat pala haarata ja segavat naabrit karistada. Eks sarnane see pilt ju suuresti juba meie praeguse maailmaga. Inimene tundnud siis huvi – kuis siis taevariik välja näeb. Näidati talle üsna samasugust pilti nagu eelminegi alguses. Söömariistadki samasugused. Peale tänulaulu võttis igaüks palakesi ja ulatas üle laua naabrile. Endal sai kõht täis ja rõõm oli teisele parimaid palasid anda. Eks ütle ju meie tuntud söögipalvelaul: „On sul ...tükikene leiba, ära seda üksi söö. Vaid koos... kaaslasega jaga, siis see leib on maitsvam veel.“
Lugesin kord kellegi mehe tunnistust, kes hiljem elus ühiskondlikult tuntuks sai. Ta jutustas oma poisikesepõlves juhtunud seigast, mis talle sellise rõõmukogemuse andis, mida aastate möödudes miski pole ületanud. Kord kui ta üksi kodus oli, koputati uksele. Ukse taga seisis jahedusest värisedes silmnähtavalt vaene mees ja palus pisutki abi toidu ja kehakatte tarbeks. Poiss oli kimbatuses – vanemaid pole kodus... Äkki tuli meelde enda karbike, kuhu oli kogunud juba mõnda aega temale pudenenud taskurahapalukesi. Ta jooksis oma tuppa, võttis kogu selle karbikese sisu ja tühjendas kerjusele – öeldes: „Siin on kõik, mis mul on. Saate osta endale vajalikku!“ Hiljem, juba elukogenud mehena tunnistas ta, et ei ole iial enam elus kogenud nii suurt rõõmu kui tol hetkel. Loomulikult toimus see ajal, mil abipaluja ei olnud vaene sõltlane nagu on see praegu mitmeti komplitseeritumal ajal.
Kummaline on tõdeda, et sageli näeb see, kel endalgi kasinalt käes, ennem teiste vajadusi, kui see, kes elab külluses. Ja see, kes alles avastab Eluleiva maitse nagu too samaarlanna, on palju innukam ja agaram seda teistega jagama. Ning kaasnähtus – mida pikemalt selline „toitumine“ kestab, ilma seda kellegagi jagamata, seda enam kahaneb soov ja võime seda teha. Jeesus andis kord jüngritele lausa šokeeriva õppetunni. Kui üks „näljane“ mittejuut nende kannul käis ja tungivalt „almust“ palus (st seda armu, mida vaid valitud rahva eeliseks oli peetud), oli jüngrite „kasvatuse“ kohaselt mõistlik too tüütav naine lihtsalt viisakalt minema saata, sest ta ei andnud endale aru, millele pretendeerib. Jeesus läks näiliselt justkui selle tavahoiakuga kaasa, öeldes: „Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerukeste ette!“ Siis ütles naine: „Jah, Issand, ometigi söövad koerukesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad“. Ta sai palutu ja enamgi veel – avaliku tunnustuse oma usalduse eest.
On vähemalt mõned põhilised hoiakud, mis takistavad meil kogeda suurimat rõõmu – andmise ja jagamise rõõmu. Kogedes juba esmase innukuse puhul hoolimatust, tahtmatust, pilgetki – kaob pikapeale julgus ja soovgi jagada. „Nad ei soovi ju!? Ja pole neile siis ka vaja? Nad ei olegi seda väärt. See on vaid valituile. Kui keegi tahab, eks siis tulgu ja siis võime ju ka jagada.“ Mõni on ise kristluse vastu võtnud kui „tõe“, mida järgida on üsna komplitseeritud ja raske, kui ei olda motiveeritud Päästja armastuse kogemisest; ning nad vaatavad noile, kes „kilkavad päästmise rõõmust“ kui ullikestele, kes loodavad liiga kergelt taevariiki saada. Mõni tahaks küll jagada ja anda, kuid arvab end nii algajaks ja andetuks, kes pole veel pädev midagi jagama. Selline tagasihoidlikkus näib vahel isegi kena, aga need inimesed jäävadki valdavalt vaid toitujaks, kelles see „toit“ ei muutu toimivaks energiaks. Ning enamasti võib täheldada, et ega neil mõne aja pärast endilgi erilist „isu“ ei ole, või kui siis ehk väga „valitud palade“ järele.
Kord kui Jeesust ümbritsesid tuhanded inimesed ja neil hakkas kõht juba näpistama, millele isegi jüngrid tähelepanu juhtisid, ütles Ta jüngritele: „Andke teie neile süüa!“ See korraldus tundus ju absurdsena. Aga järgnev? Jeesus võtab sellest olemasolevast piskust ja muudkui annab. Jüngrid võtavad Tema käest ja annavad edasi. Kui neil otsa saab, pöörduvad nad jälle Jeesuse poole, kes täidab nende käed. See oli jüngrite jaoks kahtlemata vapustavalt põnev päev.
Kui ülestõusnud Issand andis korralduse: „Minge siis... ja tehke jüngriteks... ja Mina olen teiega...!“, siis pakkus Ta meile elu mõtestavat ja õnnestavat kogemust. Kui jüngrid eelnimetatud päeval oleks istunud maha neile antud palukesi nosima, poleks need saanud paljuneda toitmaks tuhandeid. Kui me ei otsi väljundit neile vaimseile „kaloreile“, millega meid on õnnistatud, võivad need osutuda meile pigem koormaks. Siis võib näha isegi pilti, kus inimesed seisavad kirikus ja laulavad „Õnnelik olen, Jeesus mul on...“, aga endil on selline ilme nagu lastel, kes ilma erilise isuta laua äärde kamandatud, et „jälle juba sööma peab“.
Avastagem endi jaoks see oluline tõsiasi, et igaühele usklikuks saanuist on palukesi antud ning Eluleib paljuneb jagamisel. Elu mõte, rõõm ja õnn peitub selles! „...siis see Leib on maitsvam veel!“
In English