"Autoriteet” on mõne jaoks halvamaiguline sõna – eriti ülalt alla suunatud autoriteet, mida Piiblit arvatakse esindavat. Hea postmodernist ütleb: Piibel võib olla autoriteet sinu jaoks, kuid mitte minu jaoks.” Niiviisi mõtlejate jaoks ei ole autoriteedi allikas neist kõrgemal seisev – nad on ise autoriteet. Mitte et nad vastanduksid religioonile. „Postmodernistlikud inimesed ei ole usuvastased. Nad ei poolda religioosset õpetust, mis väidab end olevat objektiivne tõde.”
Siiani kõlab paljude huulilt Pilaatuse küsimus: „Mis on tõde?” (Jh 18:38), mille ta esitas, ootamata vastust. Kui ta oleks oodanud, oleks ta ehk sattunud põnevasse dialoogi. Just nii tegutseb Jumal. Ta kutsub: „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis.” (Js 1:18)
See kutse annab mõista, et piibellik autoriteet on mõistuslik väide, tekitades hulga küsimusi: 1. mis on piibelliku autoriteedi olemus ja allikas?; 2. missuguseid tõendeid, kui üldse, annab Pühakiri oma jumaliku algupära ja autoriteedi väite tõenduseks?; 3. kas on lisaks väliseid tõendeid?; 4. kuidas on Piibli autoriteet seotud koguduse autoriteedi ja traditsiooniga? Vaadelnud neid küsimusi, teeme mõned järeldused.
Piibli autoriteedi olemus ja allikas
Piibel väidab nii Vanas kui Uues Testamendis end olevat Jumala ilmutuse ja sellest tulenevalt jumalikult autoriteetne. Piibli Jumal „ei ole pelgalt tegutsev, vaid ka rääkiv Jumal”. Vana Testament kasutab seda autoriteedikinnitust sadu kordi, öeldes: „Nii ütleb Jehoova” või muu samaväärse väljendiga. Jumal on tõe Jumal (Js 65:16), sõna otseses mõttes „aameni” Jumal. Ta räägib tõtt ega valeta. Jumala tõde kestab igavesti, kuna see on sarnaselt Temaga absoluutne ja muutumatu (Ps 117:2). Jumala tõde on ka universaalne – sama olenemata ajast ja kultuurist.
Matteuse evangeeliumis kasutatakse sõna „autoriteet” (kreeka exousia) (ingliskeelses NKJV Piiblis esineb seal sõna „autoriteet”, eesti keeles „meelevald”, tõlkija märkus) esimest korda piibelliku autoriteedi määratlemiseks. See on Mäejutluse lõpus, kus on tähendamissõna Jeesuse sõnade kuulamise ja neile kuuletumise olulisusest (Mt 7:24–27). Nii siin kui Markuse evangeeliumis (1:22) järeldab kuulajaskond, et Tema meelevald on üle kirjatundjate omast. Rahva imetlusele järgneb juhtum, kus Jeesus tervendab Kapernauma sünagoogis rüvedast vaimust vaevatud mehe (salmid 21–28). Seega, inimesed tundsid Jeesuse meelevalla ära nii Tema sõnade kui tegude põhjal. Tema teod tugevdasid seda tõde, millest Ta rääkis. Tema sõnades oli selline vägi, et isegi kurjad vaimud kuuletusid (s 25, 26).
Ta oli omaaegsetest õpetajatest selgelt erinev. Viimased tuletasid oma autoriteedi Piibli kirjutistest, Jeesus väljendas autoriteeti, mis oli ülem Moosesest ja seadusest (Mt 5:21–48). Tema teod rõhutasid Tema jumalikku autoriteeti. Deemoneid välja ajades ei kasutanud ta jumalikke nimesid või vormeleid; Tema jõud oli Temas endas.
Kui kirjatundjad ja variserid omistasid Tema jõu kurjade vaimude üle Saatanale, vastas Jeesus, et Tema vägi on Jumala vägi (Mt 12:22–30). Ja Pühakirja jumalik autoriteet seisab selsamal autoriteetsel kinnitusel. Rääkides Emmause teel meeleheitel olnud jüngritega, ei rõhunud Ta oma isiklikule meelevallale ega ime kombel surnuist ülestõusmisele, vaid Jumala Sõna tõele, selgitades, kuidas Tema elu, surm ja ülestõusmine on Piibli ennustuste täitumine (Lk 24:13–27, 30–32; 44). Kahtlevatele juutidele vastas Ta Pühakirjaga (nt Mk 12:18–34), kinnitades, et „Pühakirja ei saa teha tühjaks” (Jh 10:35).
Tõendid Piibli autoriteedi kohta
Kirjutatud Sõna autoriteet on Jeesus kui selle allikas ja inkarnatsioon ja Sõna autoriteeti saab vaadelda nii sisemiste kui väliste tõendite seisukohast. Välised tõendid viitavad Piibli-välistele faktoritele, mis tunnistavad selle autoriteeti. Mõned võivad kahelda ühes või mitmes tõendis, ent koos moodustavad need võimsa argumendi Piibli jätkuva autoriteedi kaitseks.
Piibli autoriteedi sisemised tõendid. Kaks peamist põhjust Jumala ja Tema Sõna uskumiseks on loomine ja prohvetlus. Mis puutub loomisse, siis sellele ei ole midagi võrdset (vt Js 40:25). Ükski antiiksetest lugudest ei ole võrreldav Tema lihtsa elegantse teadaandega ühenädalasest imest 1. Moosese 1. ja 2. peatükis.
Ka prohvetikuulutustes ei suuda keegi võistelda Temaga, kes „algusest alates kuulutab lõppu” (Js 46:10). Täitunud prohvetikuulutuste küllus kinnitab Tema väidet. Üks teada-tuntud näide on Taanieli 2. peatükk, milles kuulutatakse ette maailma impeeriume erinevatest metallidest ehitatud kuju varal. Taaniel kirjutas kuuendal sajandil enne Kristust, kirjeldades täpselt kuningriikide järgnevust, kelle valitsemine Iisraeli kõige otsesemalt mõjutas; nimekirja alguses on Baabülon, sellele järgnevad Meeda-Pärsia, Kreeka, Rooma ja Lääne-Euroopa lõhenenud rahvad, lõppeks Jumala kuningriigi rajamine. Viimast kuningriiki esindab suur ja salapärane kivi, mis kukutab kuju ja täidab kogu maa.
Ühes teises prohvetikuulutuses ennustas Taaniel Jeruusalemma linna ja templi hävimist pärast Messia surma ja 70 aastanädala lõppemist (Tn 9:24–27). Ka Miika ennustus Messia sünni kohta Petlemmas (Mk 5:2) täitus märkimisväärselt (Mt 2:5, 6). Seega võis Jeesus rääkida prohvetikuulutuste vääramatusest (Lk 24:26, 44) ja Peetrus võis pidada nende täitumist veenvamaks kui imetegusid ja pealtnägijate kogemusi (2Pt 1:16–21).
Kolmas põhjus Piibli jumaliku autoriteedi tunnistamiseks on selle teoloogiline terviklikkus. Kuigi Piibel on kirjutatud umbes 1500-aastase perioodi kestel pea 40 erineva autori poolt, andis selle imeline harmoonia Jeesusele võimaluse näidata julgusetutele teelistele „kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib” (Lk 24:27). Ka Paulus rõhutab paljude viidetega Vana Testamendi raamatutele nii Pühakirja terviklikkust kui selle ühtset autoriteeti, vaatamata selle paljude kirjutajate isikupärale ja individuaalsusele (Rm 3:10–19).
Piiblis kirjeldatud tunnistajate tunnistus on kahekordne baas Pühakirja autoriteedi tunnistamiseks. Piibel on kirjutatud inimeste poolt, kes kogesid Jumala ilmutust. Nagu Johannes selgitas: „Me oleme silmaga näinud… me oleme vaadelnud… me kuulutame… igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks” (1Jh 1:1, 2)
Samal ajal annab see teada, kuidas Jumal valib. Kõnelejad on Jumala poolt valitud. Nende sõna kinnitab neid, nagu Jumal kinnitab ennast ja oma Sõna nende kaudu.
Piibli autoriteedi välised tõendid. Piibli säilitamise ja edasikandmise lugu annab põhjapanevaid tõendeid selle jumaliku autoriteedi kohta. Masoreetse teksti Jesaja kirjarull erineb väga vähesel määral selle Qumrani versioonist, samas kui nende dateeringute vahe on tuhat või rohkem aastat. Sarnaselt on Uue Testamendiga, enam kui 5000 kreekakeelset käsikirja näitavad, et erinevused nende vahel on pigem häälduses või grammatilistes vääratustes kui teoloogilistes nüanssides. Pauluse järgi (1Ts 2:13) on see tingitud jumalikust allikast ja selle väest muuta inimelusid.
Piibel on üle elanud keskaja kiriku rünnakud, Prantsuse revolutsiooni, kommunistlikud režiimid ja teadusliku künismi. Tänapäeva arheoloogiline edu astub pika sammu selle poole, et tugevdada usku Piibli üleloomulikku olemusse. Mõtle neile näidetele:
Merenptahi steel (antiikaegne neljakandiline kivisammas, toim), XIII sajandil eKr viitab Iisraeli rahvale; Tel Dani steel IX sajandist eKr viitab Taaveti dünastiale, Babüloonia kinnitab Nebukadnetsari tegevusi, mis on kirjas 2Kn 24:10–17; Pontius Pilaatuse hauakiri nimetab esimese sajandi valitsejat, Heroodese platsid annavad tunnistust Heroodes Suurest ja tema lossidest. On ka niinimetatud Peetruse maja ja Kaifase hauakamber.
Piibel ja kiriku traditsioon
Pühakirja autoriteedist seoses erinevate usuliste traditsioonidega on kristliku ajaloo kestel väga erinevalt aru saadud. Ent vastavalt Pühakirjale, mis on jumalik ilmutus, on piibellik traditsioon teistest üle, olgu need siis koguduslikud, teaduslikud või midagi muud. Nagu Peetrus ja tema kaaslased Sanhedrinis, oma aja usuliste traditsioonide kantsis, ütlesid: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.” (Ap 5:29)
Piibel ei ole ei teaduse- ega ka ajalooõpik, ent õigesti mõistetuna need kõik kolm nõustuvad üksteisega. Pühakirja ajaloolised ja teaduslikud väited, mis on jumalikult ilmutatud, on kindlad, isegi kui need on pealtnäha vastuolus sekulaarse lähenemisega. Jumala Sõna ei kehti mitte ainult mõne, vaid kõigi inimlike ettevõtmiste kohta. See on meie ainus usutunnistus ja Sõna ustavate uurijatena oleme edaspidigi avatud Jumala tahte uutele arusaamistele, mis selles on ilmutatud.
Lõpetuseks
Piibli autoriteet põhineb selle algupäral: Piibel on Jumala ilmutus inimestele. Vabade inimestena ei ole me sunnitud Piibli autoriteeti vastu võtma, meil on vabadus see hüljata ja asetada selle asemele mingi muu autoriteet. Meie nõustumine Piibli autoriteediga ei pea põhinema pimedal usul, vaid pigem kaalutud tõenditel. Jumal on meile loomise tunnistuse, prohvetikuulutuste usaldusväärsuse, Piibli säilimise ja edasikandumise ime ja selle väliste allikate kinnituse kaudu andnud enam kui adekvaatseid tõendeid, nii sisemisi kui väliseid – et kinnitada meie usku Pühakirja kui Jumala inspireeritud ja autoriteetsesse Sõnasse.
Sõna on sõltumatu ja ülem organiseeritud kiriku autoriteedist, kuna see on Jumala ilmutus. Kuuletudes selle ettekirjutustele, kuuletume Jumalale, kes on nende põhimõtete autor ja ilmutaja.
Clinton Wahlen on Peakonverentsi Piibliuuringute Instituudi asedirektor.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English