Selle rubriigi pealkiri (Mitte ainult leivast) on suure tõenäosusega võetud järgnevast salmist: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” (Mt 4:4) Me nõustume, et nii see peaks olema, kuid juba Jeesuse kaasaegsed kogesid, et Jumala sõnad ei olnud alati meeldivad kuulata. Sageli leiame evangeeliumidest Jeesuse kuulajaskonna, kes on ärritunud, solvunud ja vihane. Oma negatiivsed emotsioonid elasid nad välja Jumala saadetud Sõnal – Jeesusel Kristusel. Üks selline stseen, kus Jeesuse sõnad solvavad kuulajaid, on kirja pandud Luuka evangeeliumi 13. peatükis.
Luukas kirjeldab, kuidas Jeesuse ümber oli kogunenud rahvast tuhandete kaupa (Lk 12:1). Sellele nügivale ja tõuklevale rahvahulgale jagas Jeesus mitmeid õpetusi, kui “samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega” (Lk 13:1). Milline õud võis vallata Jeesuse kuulajaid seda uudist kuuldes. Jumalale ohverdamine oli nende püha toiming, pühal maal, pühas templis ja seda oli rüvetatud kõige julmemal kombel. Häiritud ja paanikas inimesed pöörasid oma pilgu Jeesuse poole: mida Ta teeb? Mida Ta ütleb? Enne kui analüüsime seda, mida Jeesus järgmisena ütles, paneme tähele seda, mida Ta ei ütelnud. Selline teguviis toob selgemini esile selle, mida Jeesus ütles ja miks.
Jeesusel oli mitu võimalust, kuidas tegutseda ning mida öelda sellist uudist kuuldes. Ta oleks võinud käristada oma riided lõhki, raputada tuhka pea peale ning leinata. Sellise teguviisiga oleks Ta kõige paremini väljendanud rahva seas valitsenud emotsiooni. Teiseks, Ta oleks võinud pidada kõne sellest, kuidas ühel päeval Jumala äravalitud rahvas võidutseb Messia juhtimisel Rooma raudse rusika vastu ning kuidas Jumal tagab igavese õnne ja rahu. Sellist kõnet ootas rahvas ilmselt kõige rohkem. Nad ootasid, et Messias maksaks kätte nende vaenlasele ning hävitaks selle. Kolmandaks, Jeesus oleks võinud rahvale kinnitada, et Jumal on hea ning vaatamata sellistele sündmustele on Ta õiglane. Sellist reageeringut ootaksid ilmselt kõige rohkem XXI sajandi inimesed, kes peale looduskatastroofe või inimese tapvat kurjust esitavad ikka ja uuesti küsimuse: kus on see hea Jumal? Jeesus aga ei öelnud ega teinud midagi sellist, mida Temalt oodati. Rahva üllatuseks ja pahameeleks kutsus Jeesus kõiki oma kuulajaid meeleparandusele. Ta ütles: “Kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.” (Lk 13:3) Tundub, et väga kohatud sõnad ajal, mil rahvas oli segaduses, ärritatud ning hirmul. Selleks aga, et paremini mõista Jeesuse sõnu, peame meelde tuletama Jeesuse missiooni.
Kui Jumala ingel ilmus Joosepile unes, ütles ta midagi väga olulist Jeesuse missiooni kohta. “Ta [Maarja] toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” (Mt 1:21) Joosepile anti teada, et Jeesus (=Päästja) päästab oma rahva nende pattudest. See missioon oli ju tegelikult vastuolus sellega, mida Iisraeli rahvas Messialt ootas. Nad ootasid kedagi, kes päästaks neid võõrast ja koormavast ikkest ning taastaks Iisraeli kuningriigi. Nende pahameeleks tuli aga keegi päästma neid nende pattudest. Kujutage ette, et sisenete ruumi, kus elevant seisab hiire saba peal ning hiirel on väga ebamugav. Selleks et päästa hiir, te ajaksite elevandi tema saba pealt ära, mitte ei läheks hiirele moraali lugema, kas pole? Jeesus, sisenedes I sajandi ühiskonda, ignoreeris elevanti (Rooma võimu) ning keskendus hoopis hiire (Iisraeli riigi) moraalsetele küsimustele. Pole ime, et Iisraeli riigi vaimulikud juhid Jeesust ei sallinud. Jeesuse missioon oli nende jaoks vastuvõetamatu. Nad uskusid, et moraalse ja vaimuliku pääste on nad juba taganud, puudu oli vaid pääste okupantidest. Jeesus aga keskendus just vaimulikule päästele ning väitis, et Iisraeli rahva juhid pole seda kuidagi veel saavutanud – veel enam, Jeesus väitis, et nad on teel hukatusse!
Kuigi Jeesus tundis rahvale kaasa, lähtus Ta oma tegutsemises Jumala poolt seatud missioonist, mitte sellest, mida inimesed kuulda tahtsid. Kõige olulisem Jeesuse jaoks oli iga inimese patust pääsemise küsimus. Seega, selles kriitilises olukorras väljendas Jeesus selgelt ja otsekoheselt seda, mis oli oluline, jätmata oma kuulajatele võimalust valedeks lootusteks. Veel enam, kui Ta saatis oma jüngrid kahekaupa kuulutama, siis “nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt” (Mk 6:12). Ühiskonnas, kus inimesed ootasid päästet okupantidest, kus vaimulik heaolu saavutati läbi traditsioonide ja reeglite pidamise, oli meeleparandusest kõnelemine solvav ja pahandav, kuid see oli Jeesuse missioon! Enne kui Jeesus Maa pealt lahkus, jättis Ta ka oma laiemale järgijaskonnale ülesande: “Ja tema [Jeesuse] nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast.” (Lk 24:47)
XXI sajandil on märksõnadeks “tolerants” ja “tõde on relatiivne”. Sellises ühiskonnas on raske kuulutada sõnumit meeleparandusest. Inimesele, kes saavutab oma heaolu, elades elu nii, nagu tema seda heaks arvab, on absoluutne tõde Jeesusest kui patust Päästjast solvav. Kirikult oodatakse pigem finantsilist abi, nõustamist suhtekriisides ning kiiret ja maagilist tervenemist kui sõnumit meeleparandusest. Jeesus teadis, et selline missioon on raske ning seda ei võeta vastu. Selle tõttu jättis Ta ka oma jüngritele kasulikke juhtnööre, kuidas käituda olukordades, kus inimesed ei aktsepteeri sõnumit meeleparandusest (Mk 6:11).
Kindlasti ei ole meeleparandusest kuulutamine teiste vigadele näpuga näitamine, vaid eelkõige kuulutamine Jeesusest kui Lunastajast. Siiski, vaid patused inimesed tunnevad vajadust Lunastaja järele. “Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Sõnum ristist on solvav mõnele, kuid see on igavese elu allikas teistele. Vaatamata sellele, et on XXI sajand, on sõnum meeleparandusest sama oluline kui 21 sajandit tagasi. Jeesus andis oma elu, kuulutades sõnumit meeleparandusest pattude andeksandmiseks. Tema jüngrid ning Paulus riskisid iga päev eluga, et teha sedasama. Paulus kirjutab: “Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. /.../ Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus, /.../ sest ma otsustasin kuulutada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.” (1Kr 1:18,20;2:2) Lõpetuseks jäägu kõlama küsimus: mis on meie koguduse sõnum 21. sajandil?
In English