Saaremaa kohalikus ajalehes Meie Maa ilmub koomiks pealkirjaga „Tiiger“. Tiiger on väike poiss, kellel on noorem vend Kookon. Ühes koomiksiseerias vaatab Tiiger televiisorist filmi, mille sisuks on tulistamine ja tagaajamine. Tuleb Kookon ja jääb samuti vaatama, kuid ei saa kõige olulisemast aru. „Tiiger, kummad pahad on?“ küsib ta vanema venna käest. Tiiger ei vasta. „Ütle, Tiiger, no ütle, kes pahad on?“ küsib Kookon uuesti ja uuesti. Segamisest häiritud Tiiger vastab lõpuks: „Pahad on need, kes filmi vaatamise ajal räägivad!“
Lihtsakoelises põnevusfilmis jagunevad tegelased must-valgelt headeks ja pahadeks. Mäletan, kui nägin noorena esimest korda niisugust filmi (selleks oli Poola krimikomöödia „Va Banque“), milles häid ei olnudki. Oli kaks leeri pahasid, kes vastastikku üksteisele „käru keerasid“. See oli kummaliselt lõõgastav kogemus nõukogude koolilapsele, kes oli harjunud igal pool, nii filmides, multifilmides, lastesaadetes kui igapäevases elus nägema inimeste lahterdamist kaheks – õiged ja valed, head ja pahad. Lõõgastav selles mõttes, et lõppkokkuvõttes ei pidanudki kellegi poolt olema ega kellelegi eriliselt kaasa elama. Täpsemalt öeldes, kaasaelamise objekt vahetus filmi jooksul. Mäletan, kuidas tulime kinost välja ja keegi küsis, kummad siis ikkagi pahad olid. Võib-olla sattus selle filmi vaatamine meie jaoks sellisesse parajasse lapseeast täiskasvanuks kujunema hakkamise ikka, mil hakatakse aimama, et elu ei ole must-valge ning inimestele ei saagi alati silte külge panna. Minu jaoks süttis tol õhtul mingi lambike, mis andis märku, et inimesed käituvad kord nagu head ja kord nagu pahad ning kõik oleneb sageli ka sellest, kust vaadata ehk milline on vaatenurk.
Vaatenurga küsimuse tõstis hiljuti meedias üles Ilmar Raag, kes nimetab end oma blogis vabakutseliseks filmihuviliseks. Ta kritiseeris Norras toimunud massimõrva meediakajastust, mille käigus keskenduti peamiselt mõrvar Anders Behring Breiviki isiksusele selle asemel, et keskenduda ohvritele. Mõrvarile keskendunud meediakajastus kutsub Raagi sõnul esile selle, et mingi osa inimesi hakkab Breivikit pidama märtriks ja iidoliks ning toodab vältimatult ka mõne Breiviki jüngri. Raag väidab, et lihtsalt tõe rääkimist ei ole olemas. „Iga inimene, kes räägib enda meelest ka kõige ausamat juttu, on ometi teinud alateadlikult mõned valikud. Hullem on aga see rääkija, kes ei tea, milliseid valikuid ta teeb.“1
Ei ole vast vajagi korrata seda, et meiega manipuleeritakse pidevalt. Seda tehakse uudiste edastamise, meedia, reklaami, filmikunsti ja muu sellise kaudu ning igapäevases elus ka. Püütakse ajada segaseks meie arusaamu sellest, kes on head ja kes on pahad. Üks mu tuttav, kes on väga huvitatud maailmas toimuvast ning valdab mitmeid võõrkeeli, jälgib interneti kaudu erinevate riikide uudistekanaleid. Ta väidab, et iga riigi poolt edastatavad uudised on selle riigi huvide suunas kaldu ning mingi tervikliku pildi moodi asja saabki ainult siis, kui need kõik omavahel kokku panna. Samuti on iga inimese poolt edastatav info selle inimese huvide suunas kaldu. Mul on mõnel korral elus olnud tegemist kahe vastuolus oleva inimese või inimgrupiga, kellest kummagagi eraldi ma täiesti normaalselt suhelda saan. Olen kuulanud ära, kuidas esimene kurdab, mil moel teine talle halba on teinud vaatamata sellele, et tema kogu aeg ainult head on teinud. Ja mingi teine kord olen kuulanud teise kurtmist selle üle, kuidas esimene talle halba on teinud, kuigi tema talle ainult head on teinud. Siis ei saagi aru, kummad on head ja kummad pahad ning tuleb taas tõdeda, et elu ei ole must-valge, inimestele ei saa silte külge panna, kõik oleneb vaatenurgast ning häid õigupoolest ei olegi, vaid kõik on pahad, sest Piibel ütleb: „… ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud…“ (Rm 3:23)
Anders Behring Breivik hävitas enda arvates Norras pahasid, kes lubavad moslemitel (ehk teistel pahadel) Lääne-Euroopasse elama asuda. Kui Breivik politseiautoga kohtumaja juurde toodi, pidid korrakaitsjad tagasi hoidma noormehi, kes enda viha kurjategija vastu välja elasid, soovides tema surma.2 Politseil tuli selles olukorras kaitsta paha nii-öelda heade eest, kelle õiglustunne selle juhtumi tõttu tugevasti häiritud sai. Võtsin nende sündmuste aegu lahti kristliku uudisteportaali Kompass, et näha, mida seal Norra sündmustest kirjutatakse. Kommentaator nimega tanja kutsus üles palvetama „mõrvariks langenu eest, et kahetsus võiks tõusta tema südamesse“. Järgnes rida erinevaid kommentaare, millest mõnest paistis välja veendumus, et nii kalgi südamega inimese pärast ei ole enam mõtet palvetada.3
Ilmar Raag kirjutab, et „igas loos valib kuulaja alateadlikult mingi tegelase, kellega ta identifitseerub“.4 Maailma vapustavate sünduste puhul saame vaadata endasse ning küsida, kellega mina selles loos ühisele positsioonile asetun. Tuleb olla enda vastu aus ning leida üles paha enda sees, kelle kahetsusele toomiseks ei ole veel hilja palvetada. Nõustun tsitaadiga Aleksandr Solženitsõnilt, kelle sõnul „ei kulge head ja kurja eraldav piir „meie“ ja „nende“ vahel, vaid asub iga inimese südames“.5
1 „Mis on tegelikult Norra meediakajastusega kaalul?“ http://ilmarraag.blogspot.com/2011/07/mis-on-tegelikult-norra.htm
2 Ajaleht „Postimees“ 25.07.2011
3 http://www.kompass.ee/?typ=5&id=14248
4 „Mis on tegelikult Norra meediakajastusega kaalul?“ http://ilmarraag.blogspot.com/2011/07/mis-on-tegelikult-norra.htm
5 Paulien, J. „Rõõmusõnum Patmoselt“ lk 260
In English