Sõltlase elu üheks kõige kummalisemaks aspektiks on ühe ja sama asja kordamine lootuses, et järgmine kord saab tulemus parem või teistsugune. Kui mina sellest lõpuks väsin, süüdistan ma kedagi teist selles, et asjad ei lähe nii, nagu mina seda soovin. Ja ma leian, et mul ongi õigus, sest mul on rohkelt teadmisi, ja kas või lihtsalt seetõttu, et mina olen mina, eks ole! Pole olemas midagi minust tähtsamat!
Tavaline kujutluspilt, mis inimestel seoses sõltlaste mainimisega üldjuhul tekib, on nõelad ja narkootikumid või siis segase jutuga ringituiavad alkohoolikud! Paraku on sõltuvused kaugelt palju tavalisemad kui säärane piiratud ettekujutus. Inimene võib olla sõltuvuses sellest, et tal peab alati olema õigus või sõltuvuses teisest inimesest või ebatervest suhtest. Inimene võib olla sõltuvuses väärarusaamadest või uskumustest! Kõik need asjad liigituvad ühe nimetaja, „meelemürgid“ alla. Milline ka poleks sinu sõltuvus, enamikel juhtudel loob sellest uskumusest, suhtest või tegevusest kinnihoidmine erilisuse, ainukordsuse ja ülemuslikkuse tunde – üldjuhul teiste suhtes. Tegelikkus on sellise inimese suurim vaenlane. Me anname endast parima, et meist jääks täiuslik mulje, et näha väljastpoolt vaadatuna „hea“ välja sõltumata sellest, milline kaos meie sisemuses valitseb. Sõltuvus on läbinisti seotud meie mina ja uhkusega – meid juhib vajadus tunda end antud hetkel paremini olenemata hinnast või sellest, kellele me sealjuures haiget teeme. Oma isikliku isekuse ohvriks tuuakse perekond, lapsed, karjäär, abielu, kodu, omand ja reputatsioon.
Mina kasvasin üles seitsmenda päeva adventkoguduses ning olin väga pikka aega metamfetamiini ja cracki sõltlane. Ma tahtsin lõpetada. Ma palusin: „Jumal, aita mul lõpetada!“ ent midagi ei juhtunud ja põhjusega. Mina olin probleem – minu tõeliseks sõltuvuseks olin mina ise ja minu uhkus. Jumal nõuab kogu au endale – minu aitamine ei oleks olnud kooskõlas sellega, et ma keeldusin iseendale suremast. Lõpuks, ühel päeval, kui olin ära suitsetanud suurema koguse cracki mingis mahajäetud kolkas, hakkasin nutma. Nuuksusin järjest meeleheitlikumalt ja sellele järgnes justkui mu sisemusest väljapressitud palve: „Oh Jumal, see on parim, milleks suuteline olen, need on mu parimad mõtted! Minu parimaks jõupingutuseks saab olema vaid järgmise annuse hankimine. Ma olen jõuetu ja läbinisti nõrk – oh Jumal, anna mulle armu! Sina tead, et ma ei suuda lõpetada, aga Sina saad tulla ka otse läbi selle crackisuitsu pilve ja mind vabastada.“
Ta tegi seda. Kui mõni inimene üritab sind veenda, et Jeesus on liiga puhas selleks, et olla cracki suitsetava patuse juures, ära iial seda inimest usu – ta on valetaja ja harimatu Jumalasse puutuvates asjades.
Ajal, mil ma suitsetasin, vältisin 1Kr 3:16, 17 salme, mis ütlevad: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub tema; sest Jumala tempel on püha ja seesama olete teie.“ See mõistis mind hukka ja seda ignoreerides „polnud ma enam hukka mõistetud“.
Üks suurimaid põhimõtteid, mis pärineb 1888.a sõnumitoojailt A. T. Jones’ilt, E. J. Waggoner’ilt ja E. G. White’ilt, oli võtta Piiblit nii nagu seal kirjas ja toetuda täielikult Sõnale selles, et see viib ellu selle, millest ta räägib. Seega, uurigem mõnd väidet ja kirjakohta.
„Usk ei loo fakte. Ta vaid haarab neist kinni. Ei ole ühtki hinge, kes on vajunud maha patu raskuse all, millega Saatan on teda sidunud, ja keda Kristus üles ei tõstaks. Vabadus on selle inimese päralt. Ta peab seda vaid kasutama. Kõlagu see sõnum kaugele ja kõrgele. Kuulgu iga hing, et Kristus on andnud vabaduse igale vangisolijale“ („The Glad Tidings,“ lk 107; kursiiv lisatud). Meie osa on öelda koos Lauljaga: „Oh Issand, ma olen tõesti su sulane …; sa oled mu köidikud lahti päästnud!“ (L 116:16)
Ära vaidle Issandaga ega ütle, et sa ei suuda sirgelt käia. Tema ütleb, et sind on vabastatud ja sellest piisab! Usk saab sellest faktist kinni haarata ja muuta selle tegelikkuseks sinu elus – ükskõik, milline ka poleks sinu köidik! Usk on südant sulatav arusaamine sellest, kui palju läks maksma Jumala Pojale sõna otseses tähenduses põrgust läbiminek. Jumala armastus andestab patusele ja on tõelise usu ajendajaks. Selle (ristisõnumit mõistva) usuga, mis tegutseb armastuse kaudu (Gl 5:6), kaasneb meeleparandus – patust pöördumine.
Jumal ei vajanud Aabrahami abi, et täita talle antud tõotust poja sünnist. Niisamuti ei vaja Jumal meie abi, et eemaldada meid siduvad köidikud. Mõlemal juhul tuleb meil vaid uskuda Jumala tõotust, muud midagi. Meie sõrmejäljed ei tohi jääda Jumala tööle – meenuta Ussat – ta üritas hoida seaduselaegast kukkumast, ent suri seda puudutades äkksurma.
Hoia oma sõrmed Jumala tööst eemal! Pea meeles, et meie edukaim üritus muuta oma elu on olnud ja saab alati olema meie parim ebaõnnestumine.
Sõna kuulutab: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt [patust], orjusekojast [sinu sõltuvustest].“ (2Ms 20:2) See on veel üks suurepärane fakt: Jumal on juba vabastanud sind sinu patust (sõltuvusest), kui sa vaid ütled „Aamen“ selle peale.
„Pöördumine ei riieta vana vaimu uue lihaga, vaid vana liha uue Vaimuga. See ei paku võimalust katta vana meelt uue lihaga, vaid vana liha uue meelsusega. Vabanemist ja võitu ei saavutata inimolemuse äravõtmisega, vaid jumaliku loomuse vastuvõtmisega, millele alistutakse ja millel lubatakse valitseda inimliku üle – mitte ära võttes meie patust liha, vaid saates patuta Vaim võitma ja hukka mõistma pattu liha sees.“ (A. T. Jones, The Bible Echo)
Oleme nüüd näidanud, et Jumal on juba vabastanud meid kõigest patust ja sõltuvustest. Me oleme määratlenud üldjoontes selle, et sõltuvuse juur asub minas ja uhkuses (suurustamises). Nüüd näitame mina ja uhkuse vahelise viimase seose, mis ongi sõltuvus: „Uhkus on intoksikatsioon. Nii nagu alkohol stimuleerib inimest ilma, et ta teda arendaks, vaid võtab viimaks temalt ka mõistuse, nii ka inimene, kasutades tuntud väljendit, „kaotab pea“, kui ta asub jahtima oma häid iseloomujooni. Ja sealjuures uhkus, samuti nagu alkohol, ei paku mitte mingit toitu inimese ülesehitamiseks.“ (E. J. Waggoner, „Faith and Humility,“ ajakirjas The Signs of the Times, 2. juuni 1889)
Issand on oma tohutusuurest armust ära võtnud minu narko-, alkoholi- ja tubasõltuvuse – täpselt nii nagu Ta on tõotanud teha! Tänaseks olen 15 aastat töötanud alkoholi- ja narkosõltlaste nõustajana. Võin puhtsüdamlikult tunnistada: „Ma pole kunagi jätnud maha narkootikume või suitsetamist – Jumal võttis need minult ära, sest Ta armastab mind!“
Kõik sõltuvused on katse täita tühikut oma elus, mis ei suuda näha mitte midagi armastust väärivat. Narkootikumide, pornograafia, alkoholi, uhkuse, söögiisu jne sõltuvused tunnistavad ebajumala-armastusest. Seksuaalkire kiusatused võivad kergesti muutuda ebajumalateenistuseks. Ja ebajumalateenistus on Jeesuse Kristuse asendamine millegi või kellegagi. Osadus Tema ja mitte ebajumalaga on see, mille järele inimsüda tõeliselt igatseb – ebajumalateenistus aga (ükskõik millisel kujul) petab meid pakkudes tõelise väärtuse asemel nipsasjakest. Pettus on aga patt, ütleb Paulus.
Paljudel on sõltuvus pornograafiast, fantaasiatest – see kõik on „lihahimu“. Inimesed võivad käia kirikus ja vehkida oma Piibliga ning ometigi olla sõltlased. Kas tõelisel evangeeliumil on väge vabastada meid sellistest sõltuvusttekitavaist kinnismõtteist? Vastus peab olema jah või on maailm ja kogudus lootusetus seisundis.
Ent evangeelium on Hea Sõnum sellest, mida Jeesus on teoks teinud oma lihassetulekul. Kas Ta võitis tõeliselt patu olles „patuse liha sarnasuses“? Või hiilis Ta tegelikust probleemist kõrvale, võttes enesele erineva olemuse sellest, mille külge meie aheldatud oleme? Kui Ta inspireeris Piibli kirjutamist, siis kas Ta kasutas kavalat retoorilist kõrvalepõiget, et panna meid arvama, justkui „Ta oli kõiges kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta“, aga tegelikkuses leidis Ta endale vabanduse mitte seista silmitsi ja ära võita tõelisi kiusatusi, mis meid kõiki jälitavad? Tõeline evangeelium on Jumala vägi päästeks ka seksuaalsete pattude käest igaühele, kes usub (vt Rm 1:16). Seega sõltub kõik sellest, mida keegi mõistab uskumise all!
Sõnum Laodikea kogudusele on sõnum sõltlastele – mina ja uhkuse sõltlastele, kes iga hinna eest tegelikkust väldivad. Me ütleme, et oleme rikkad, meil on vara küllalt ja me ei vaja midagi. Me väidame, et meil on „tõde,“ kuid abielurikkumised, psüühiline ja füüsiline vägivald laste vastu, lahutused, alkoholi- ja narkoprobleemid kasvavad isegi koguduseliikmete hulgas. See ei saa kuidagi olla evangeeliumisse uskumise tulemus, vaid tegu on maailmaarmastuse tagajärjega meie südames.
Suurem osa „meist“ ei mõistnud Jumala kuulutust, mis rääkis Jeesusega ühekssaamisest ristil meie koguduse teatud kindlal ajaperioodil. Kui me oleksime võtnud vastu kuulutuse õigusest usu kaudu, mille Jumal oma rahvale 1888.a saatis ja Sõna kui Jumala väe, siis ei tarvitseks me täna alandlikult öelda, et „meie“ tõttu viibib Kristuse teine tulek. See on meie uhkusemürgistus ja enesega rahulolu, mis väljendub meie kui Laodikea koguduse apaatsuses.
Kas ristisõnum jääb meie jaoks asjatuks? Jumala hea sõnum hävitab patu üheskoos sõltuvuste ja maailmaarmastusega. Meil, Laodikea koguduse liikmeil, on viimane aeg hakata uurima, mis see „evangeeliumi tõde“ on ja õppima usku sellesse.
Daniel H. Peters
Tõlkinud Jana Rosin
In English