Poseerija

Praegugi tuleb näole muie, kui meenutan hiljuti vaadatud komöödiat, mis rääkis neljast keskealisest mehest, kelle hobiks olid mootorrattad. Tsiklimehi peetakse enamasti kõvadeks meesteks, kellega peab olema ettevaatlik ning see nelik soovis samuti, et neist jääks mulje kui kõvadest meestest ja tegijatest. Tegelikult oli üks nendest häbelik itimees, teine naise tuhvlialune, kolmas hambaarst ja neljas varanduse ja naise kaotanud jurist, kes ei julgenud oma sõpradele asjade tegelikust seisust iitsatada. Ja tegelikult sõitsid nad oma tsiklitega ainult kodust kõrtsi, kus hästimakstud teenindaja teeskles aukartust nende ees. Siis kui nad otsustasid pikema retke ette võtta, tabasid teel kohatud „elukutselised“ tsiklimehed silmapilkselt ära, et nende näol on tegu poseerijatega.

Ma usun, et enamus inimesi on langenud poseerimise lõksu, püüdes jätta endast paremat muljet, kui nad tegelikult on. Esmamulje, mis inimesest tekib, on vahel uskumatult tugev ja hilisemaks eelarvamusi tekitav, seetõttu tuleb teha kõik, et see jääks positiivne. Õppisin põhikoolis üsna kiiresti ära nipi, kuidas koolis lihtsamini hakkama saada. Uuele õpetajale tuli paari esimese kuu jooksul tõestada seda, et sa oled tubli õppur – teha ära kodutööd ja valmistuda ette tundideks. Vahel tuli ka tunnis aktiivsust üles näidata ja esimesena kätt tõsta. Kui õpetajal oli tekkinud positiivne kuvand, siis võis hakata asja lihtsamini võtma. Sest õpetaja andis andeks ka selle, kui ma tunnis raamatut lugesin või mõne muu oma asjaga tegelesin, peaasi et mu hinded korras olin. Teisalt tundsin kaasa mõnele klassikaaslasele, kes olid kogemata kombel suutnud kohe alguses õpetajale jätta endast halva mulje ning selle tagajärjeks oli see, et pärast pidid nad palju rohkem pingutama, et head hinnet saada, sest neisse suhtuti rangemalt.

Kui esmamuljel on selline mõju, siis püüavad inimesed, sealhulgas me isegi, vahel seda muuta võimalikult helgeks. Selleks tuleb varjata oma nõrku külgi ning rõhutada tugevaid. Mõnikord aga ka sellest ei piisa ning siis on abiks väike liialdamine, halvemal juhul aga lausa vale. See, et asjade tõeline pale hiljem välja tuleb, võib tunduda hetkel ebaoluline. Või pigem, ega selle peale vist väga ei mõeldagi. Pigem tegutsetakse, pannes peale tubli annuse meiki nii ihule kui käitumisele, värv sõltub vajadusest. Mõni püüab näida kõva mehena, teine jälle leebena. Mõni püüab mõjuda ilusana, teine targana. Ja nii edasi. Veel keerulisem on siis, kui erinevate inimeste jaoks on vaja anda erinev mulje. Ega see poseerija elu meelakkumine ole, kuid harjumus on tugevam kui meie.

Olen tundnud, et vahel võib poseerimise lõksu langeda ka Jumala ees. See on omamoodi kummaline, sest Jumal on ju kõikenägev ja kõiketeadev. Kui Jumal teab minust kõike, tunneb minu kõige sügavamaid salasoppe, kuhu ma isegi ei söanda minna, siis ei saa Teda ju kuidagi mõjutada ega üllatada – ei positiivselt ega negatiivselt. Ning vaatamata sellele teadmisele leian vahel end Jumala ees poseerivat, püüdes endast jätte paremat ja väärikamat pilti, kui seal tegelikult on.

Jumala ees poseerimise all mõtlen ma seda, kui inimene püüab õigustada oma tegemisi, mille puhul ta teab, et need on vastuolus Jumala tahtega, või siis on äärmisel juhul vaieldavad. „Jumal, ma tegin seda sellepärast, et ... Sa võiksid ju aru saada, et ...“ Silme ette tuleb Aadam paradiisiaias, kes püüdis patustamise süü heita ainuüksi Eeva kaela (vt 1Ms 3:12). Ja kuningas Saul, kes peale Jumala korraldust teatas rõõmsalt, et tema on omamoodi käsku täitnud (vt 1Sm 15).

Jumala ees poseerimise all mõtlen ma seda, kui inimene toob Jumala ette oma vormilt õilsad teod ning ootab sealt vastuteenet õnnistuste näol, mida Pühakiri tõotab ustavaile.. „Jumal, sa oled näinud, et ma olen teinud seda ja toda. Nüüd võiksid Sina vastata selle ja tollega.“ Silme ette tuleb variser, kes tänavanurgal oma käed palveks üles tõstab.

Jumala ees poseerimise all mõtlen ma seda, kui inimene toob palves mõne hea asja Jumala ette ning salamisi loodab, et Jumal ei mõista tema tegelikku motiivi selle palve esitamisel. Silme ette tuleb Korah kõrbes, kes näiliselt võitles inimeste õiguse eest suhelda Jumalaga Moosese ja Aaroni vahenduseta, kuid tegelikult lihtsalt upitas iseennast (vt 4Ms 16).

Ilmselt on neid poseerimise viise veel, kui inimese käitumisse pikemalt süüvida. Mis need ka poleks, hirmsasti tahaks, et Jumalal jääks meist hea mulje ja see hoiaks meist eemal pahandused ja meie ligi õnnistused. Aga poseerimine on väsitav ja ebakindel tegevus. See ei too rahu ei suhetes inimestega ega Jumalaga. Kas poleks lihtsam loobuda poseerimisest, olla „mina ise“? Sel mõttel on nii oma võlu kui valu. See säästab vaevast, aga mis siis, kui teistele see „tõeline mina“ ei meeldi?

Piibli järgi on hea sõnum see, et Jumal armastab meid isegi sellistena, nagu oleme, ekslikena ja ebatäiuslikena. Tema ees ei pea me poseerima, et näida kellegi teisena. Ma võin olla „mina ise“ ja kuigi see on tihti piinlikkust tekitav kogemus, julgustavad mind tõotused, et Tema ise muudab mind selliseks, nagu Ta soovib mind näha. Ootan põnevusega.