See on teine osa kaheosalisest artiklist, mis püüab selgitada, miks on meie koguduse ajalugu tähtis, ja tähtis meie kõigi, mitte ainult teoloogide jaoks. Üheks kõige armastatumaks tsitaadiks adventpioneeri ja prohveti Ellen White’i sulest on kindlasti see lõik, mis toob esile meie ajaloo olulisuse: “Meil ei ole tulevikult mitte midagi karta, või kui, siis ainult juhul, kui me unustame, kuidas Jumal on meid minevikus juhtinud ja õpetanud.” Ja samal ajal, kui me tsiteerime neid sõnu, ei võta me neid piisavalt tõsiselt. Enamik adventiste näib olevat ükskõikne minevikus toimunu suhtes, nii et suur osa meie ajaloost on jäänud teadvustamata ja seega jäädavalt kadunud; nii et me siiski oleme “unustanud, kuidas Jumal on meid minevikus juhtinud ja õpetanud”. Vahel võib meile tunduda, et ajalugu ei ole meile, seitsmenda päeva adventistidele, eriti tähtis. Sest lõppude lõpuks on meie olemasolu põhjuseks siiski ettepoole vaatamine, ajaloo lõpule keskendumine.
Teinekord võime juurelda selle üle, kas mineviku üle mõtisklemisel on mingit tähtsust või kas see on isegi sobiv adventistidele, kes me usume, et Jeesuse teine tulek on käegakatsutavas läheduses ja kelle eesmärk on seda sündmust veelgi kiirendada Sõna levitamisega üle maailma. Võime tunda, et ajalooteadmised on küll head ja toredad neile, kes sellest teemast on huvitatud, kuid need ei ole olulised kiriku kui terviku jaoks. Me võime isegi arvata, et ajalugu võib osutuda teatud komistuskiviks – et ajades hämarate ja tolmuste ajaloodetailide jälgi, võime kaotada silmist meid eesootava tasu ning võime nii komistada usuvõidujooksus, mille lõpus ootab meid taevane kroon. (vt 1Kr 9:24, 25)
Pühakirja mudel
Tegelikult on kõik vastupidi. Me nägime oma artikli esimeses osas, et Jumal õhutas Pühakirjas oma rahvast ajalugu üles tähendama, talletama ja seda mäletama. Ilusaks näiteks sellest oli Joosua lugu, kus Jumal palus imelise jõeületuse käigus korjata jõesängist 12 kivi ja nendest mälestusmärk püstitada, “et kõik maailma rahvad tunneksid Issanda kätt, kui vägev see on, et te igal ajal kardaksite Issandat, oma Jumalat”. (Jo 4:24)
Nii Vana kui ka Uue Testamendi ajal tuletas Jumal oma rahvale meelde, et nad mäletaksid oma ajalugu, sest minevikumälestused võivad anda jõudu nii olevikuks kui ka tulevikuks. Jumala minevikutegude meenutamine tuletab meile olevikus meelde, kui palju me Talle tegelikult võlgneme ja kuivõrd peame toetuma Tema jõule, mitte enese omale. Tema tegude meelespidamine annab meile ka kindlustunde selles, et Ta annab meile praegu ja ka tulevikus jõu vastu astuda väljakutsetele, mis meie teele satuvad.
Seitsmenda päeva adventistid ja ajalugu
Kiriku algusaegadel teadsid seitsmenda päeva adventistid hästi, kui suur on minevikust õppimise potentsiaal, kui julgustav on õppida nii Piibli tegelaste kui ka adventpioneeride elust. Ellen White rõhutas korduvalt advent-ajaloo tähtsust.
Peale selle tsitaadi, millega käesolev artikkel algas, ütles ta ka seda, et Jumal ise “on teada andnud, et minevik saab lõpuajal erilise tähtsuse”, mis muudab ajalooteadlikkuse tõe kuulutamise juures äärmiselt oluliseks. Samuti kinnitas ta: “Jumala plaani ja selle ajalugu tuleks tihti inimeste, nii noorte kui ka vanade silme ette asetada.” Lisaks sellele uskus ta, et “meie mineviku ülekordamine” muudab meie missiooni terviklikuks, ja kurtis selle üle, et kirik ei ole suutnud järjepidevalt talletada “imelist lugu sellest, mida Jumal on meie heaks teinud”, võrrelduna Pühakirjas leiduvate näidetega. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ta rõhutas Jumala soovi, et Tema kummardajad oleksid ajalooga kursis, ta tõstis esile vajaduse jäädvustada tulevaste põlvede tarvis ajaloosündmusi nii adventkiriku kui ka üldise kristluse ajaloost ja ta rõhutas ajalooalaste teadmiste tähtust adventhariduses.
Ja kõigele sellele vaatamata on seitsmenda päeva adventistid olnud – ja vahel on siiani – hoolimatud oma kiriku ajaloo suhtes. Ma arvan, et osaliselt on selle põhjuseks Jeesuse peatse tagasituleku ootus, mille valguses on ajalugu tundunud vähetähtis. Liiga tihti on juhtunud, et aruandeid ja kirikujuhtide kirjutisi ei ole säilitatud, ja ilma allikateta ei ole võimalik ajalugu jäädvustada. Lisaks sellele ei ole ajalooteaduslik mineviku uurimine traditsiooniliselt adventkultuuri juurde kuulunud, ja seda hoolimata selgest Pühakirja ja prohvetlikult kuulutamise vaimu eeskujust. Meie kirik ja koolid räägivad muidugi ajaloost – kuid see ei ole just eriti tihti prioriteediks. Baptistid, metodistid, presbüterlased, kveekerid – neil kõigil on aktiivsed ajalooühingud, mis annavad välja teaduslikke ajakirju, samal ajal kui meil oli üks adventajaloole pühendatud ajakiri, mis ilmus ebaregulaarselt ja lõpuks huvi puudumise tõttu hingusele läks.
Ma usun, et kõik vähese ajaloohuvi põhjused ei peitu usus, et Jeesus tuleb varsti ja seega pole minevikuga mõtet tegeleda. Üheks põhjuseks võib olla ka hirm, et uued ajaloolised uurimused võivad paljastada diskrediteerivat ja häirivat teavet meie mineviku kohta.
Jumala õppetunnid
Tegelikult me ei pea midagi kartma, kui me piisavalt sügavalt kaevame. Ka meie ajalookapis on luukeresid, kuid nad ei mõjuta praegust kogudust, Kristuse ihu. Veelgi enam, ajaloo ebameeldivate faktide ignoreerimine on meile endale kahjulik, kuna need, kes mineviku vigadest ei õpi, on altimad neid kordama, lisaks sellele on mineviku hooletussejätmine vastuolus Pühakirja eeskujuga, mis pidevalt juhib oma lugeja tähelepanu nii kangelaslikule usule ja jumalikule sekkumisele, aga samas ka argpükslikule ususalgamisele ja jumalikule karistusele.
Ellen White juhtis tähelepanu sellele, et “üheks parimaks Pühakirja autentsuse tõestuseks on see, et tõde ei ole seal kinni mätsitud ega oluliste tegelaste patte maha salatud. See on ehe ajalugu, täis inimlikku nõrkust ja uhkust.” Ning ta lisas: “Kui palju biograafiaid on kirjutatud veatutest kristlastest, kelle igapäevast elu ja kogudusesuhteid on kirjeldatud kui vagaduse etaloni. Kui inspiratsiooni sulg oleks need lood kirja pannud, kui teistsugused nad tegelikult oleksid!” Piibli narratiivid, nagu ta märkis, kirjeldavad oma kangelaste elu, mis on olnud täis “võitlusi, kaotusi ja võite”, kõigi nende vigade ja puudustega. Ja ometi ei ole selline ausus masendav, vastupidi, “nähes seda, kuidas nemad komistasid ja kukkusid ning kuidas nad end taas kokku võtsid ja tänu Jumala armule võidu saavutasid, saame ka meie kinnitatud”.
Seitsmenda päeva adventistid – nii individuaalselt kui ka kollektiivselt – ei ole alati kõike teinud efektiivselt, asjatundlikult, ausalt või Kristuse-sarnaselt. Kuid sama käis ka Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi, Moosese, Joosua ja kohtumõistjate, Taaveti, Saalomoni ja meie Issanda jüngrite kohta. Kui seitsmenda päeva adventistid oma ajalugu uurivad, nagu me Pühakirja uurime, leiavad nad sealt palju patuse loomuse eksimusi – ja imelisi Jumala abiga saadud võite, mis saavutati neist puudustest hoolimata.
Teadlikkus sellest, kuidas Jumala rahvas on minevikus Tema tahte vastu eksinud, aitab meil neist vigadest õppida ning peaks suunama meid taaspühendumisele. Just siis, kui me tunnistame oma vigu ja eksimusi ning kui me keskendume oma kõikväelise Isale, mitte omaenda edule ja voorustele, saab Tema meie kaudu tööd teha, muutes meie nõrkused tugevuseks ja kasvatades meist võimsaid tunnistajaid.
Joostes võidujooksu
On veel üks asi. Peale selle, et mineviku vead ja möödalaskmised meid korrale kutsuvad, võivad näited ennastohverdavatest ja pühendunud eludest meid julgustada. Siinjuures tasub tagasi vaadata piibellikule mudelile, mida ma tutvustasin artikli esimeses osas ja mis näitas, et Jumal innustab pidevalt oma rahvast minevikule vaatama ja sealt inspiratsiooni ammutama. Just tänu tugevale ajaloomälule Jumala rahva hulgas sai Heebrea kirja autor julgustada esimese sajandi kristlasi mitte ainult tuletama meelde nende endi usutee “endisi päevi” (Hb 10:32), vaid ka mõtisklema eelmiste põlvkondade kogemuste üle. See mõte innustab kirja autorit kokku panema erakordset peatükipikkust usukangelaste nimekirja alates Aabelist. Autor rõhutab, et isegi Aabel, Eenok, Noa, Aabraham ega Saara “ei saanud tõotusi kätte” (Hb 13:13), vaid surid usus. Tõotuse täitumine on alles ees! Kuid kuidas said siis Iisak, Jaakob, Eesav, Joosep, Mooses ja kõik kohtumõistjad ning usukangelased oma usuvõitlust jätkata? Nad suutsid seda tänu sellele, et igal põlvkonnal oli eelmise usukangelaste generatsiooni eeskuju, kes olid tõotusesse uskunud, ning tänu Jumala pidevale väele, mis aitas neil katsumustele vastu seista. Meil on tänapäeval olemas veel pikem nimekiri ustavatest kristlastest, kes on talunud piinamist, mõnitusi, vangikongi, nälga ja muid raskusi, kuid kes ometi “usu läbi võitsid ära kuningriigid, viisid täide õiguse, /.../ sulgesid lõukoerte lõuad, kustutasid tule väe, pääsesid ära mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks”. (Hb 11:33–34) Iga uskliku ümber, kellele Heebrea raamat kirjutati, oli “suur pilv tunnistajaid” (Hb 12:1) – kui palju rohkem on see tõsi meie kohta tänapäeval! Tänu nende eeskujule võime panna “maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning joosta kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist,” mille viib lõpule meie “usu alustaja ja täidesaatja Jeesus”. (Hb 12:1–2) Meie ajalugu ei ole mingi komistuskivi, see annab meile hoopis julgust ja energiat!
Meie koguduse pioneerid seisid silmitsi vaesuse, tõrjutuse, nälja ja vangistusega – kuid see ei heidutanud neid. Esimene seitsmenda päeva adventistist Euroopa misjonär J. N. Andrews nälgis peaaegu surnuks, andes kogu raha, mis talle Ameerikast saadeti, misjonitööle ning jättes omaenda esmased vajadused rahuldamata. Esimesed Venemaa ja Lähis-Ida misjonärid pidid tihti kannatama peksu ja vangistust. Kümned julged adventistid läksid Lääne- ja Kesk-Aafrikasse ja Vaikse ookeani saartele, teades hästi, et see tähendas troopilisi haigusi, millele tollal veel ravimeid ei olnud; paljud neist, kes läksid, surid seal ning on maetud silmapaistmatutesse haudadesse, unustatuna järgnevate põlvkondade, kuid mitte nende Päästja poolt, keda nad teenisid. Korrates Heebrea 11:32 sõnu: “Ja mida ma veel ütleksin? Mul puudub aeg jutustada” Joseph Bates’ist, James ja Ellen White’ist, J. N. Loughborough’st, J. N. Andrews’est, Annie ja Uriah Smith’ist, W. W. Prescottist, A. G. Daniells’ist, G. D. Keough’st, A. S. Maxwellist, W. A. Spicerist, W. H. Bransonist, C. J. Watsonist ja paljudest teistest. Adventistidel võiks olla oma Heebrea kirja 11. peatükk!
Nende eeskuju võib meid motiveerida ja anda meile uut indu, kui me kuulutame patust puretud maailmale lunastuse head sõnumit. Ajaloo teadmine ühendab meid kõigi eelnevate Jumala rahva generatsioonidega: alates muistsetest iisraellastest keskaegsete kristlaste ja protestantlike reformaatoriteni, kuni meie koguduse rajajate ja nende järgijateni – see on tõepoolest “suur pilv tunnistajaid”. (Hb 12:1) Nemad on kujundlikult kõneldes need kivid, millest kirik on ehitatud: nad meenutavad meile, mida võivad nõrgad mehed ja naised korda saata, kui nad pühendavad end Jumalale, just nagu 12 Jordani põhjast korjatud kivi meenutasid Iisraeli lastele, mida Jumal oli nende heaks teinud. Ja ühtlasi suunavad nad meie tähelepanu meie usu alustajale ja täidesaatjale, tänu kelle väele me jõuame taevasesse kuningriiki.
Tunnustades oma ajalugu
Minul kui ajaloolasel on väga lihtne teistele öelda, et nad peaksid ajaloo uurimisele aega pühendama, sest ajalugu on minu jaoks nii elukutse kui ka kutsumus. Ma ei arva, et meist kõigist peaksid teadlased saama! Kuid samas saame kõik midagi teha, et julgustada koguduse noori meie minevikust huvituma. Kohalikud kogudused saavad uurida oma ajalugu ja jumalikku juhtimist selles ning nad võivad korraldada regulaarselt teemahingamispäevi, mis oleksid pühendatud prohvetlikult kuulutamise vaimuanni ja seitsmenda päeva adventkiriku ajaloole. Me võime kõik kinnitada ja julgustada neid inimesi ning palvetada nende eest, kes tegelevad ajaloo uurimisega, et neil jätkuks julgust leida ja kuulutada tõde.
Sest kui me tahame olla ustavad oma Issandale, kes käskis meil minna ja teha jüngriteks kõiki rahvaid (Mt 28:19), peab meis olema kindlus, mille saame teadmisest, kuidas Jumal on minevikus tegutsenud. Me peame ikka ja jälle meelde tuletama, et kui toetume omaenda jõule, komistame alati. Ja me vajame väge teadmisest, et on olnud suur pilv tunnistajaid, tavalised mehed ja naised, kellest said vigadest ja ebatäiuslikkusest hoolimata usukangelased ning tööriistad, mille abil valati välja Püha Vaim. Ma mainisin alguses, et vahel tunduvad mineviku detailid meile komistuskividena, tolmuste kivide ja kivististena, mis meile vaid jalgu jäävad. Õigesti vaadates on nad aga tähenduskivid, mille eesmärgiks, nagu ka Jordanist korjatud ja Gilgalisse püstitatud kividel oli, et “kõik maailma rahvad tunneksid Jehoova kätt, kui vägev see on” ja et me “igal ajal kardaksime Jehoovat, oma Jumalat!” (Js 4:24)
David Trim
In English