Kuuri talu järvekontsert (varem õuekontsert) on sündmus, mida külastavad paljud inimesed, kes tavaliselt vaimuliku sisuga üritustele ei satu. Muidugi tulevad kontserti kuulama ka koguduse liikmed siit ja sealt, kuid “väliskülaliste” arv on alati muljetavaldav. Ja seega võtavad esinejad seda üritust tõsiselt, et olla võimalikult heaks tunnistajaks Jumalast. Ning loodavad, et kui nemad teevad oma osa, siis paneb Tema juurde selle, mida inimesed ei suuda.
Nii ka viimase aasta kontserdil, mis juhtus olema aasta kõige palavamal päeval. See ei takistanud esinejaid juba varakult kohale tulemast, et üles sättida tehnika ja teha viimane proov enne kontserti. Juba varem olid kohalikud üles pannud telgi, mis pidi pakkuma külalistele varju.
Siis kui lähenes kontserdi kellaaeg, hakkasid saabuma külalised, ummistades oma autodega heinamaale rajatud ajutise parkla, mis oli sama suur kui mõne supermarketi oma. Ja külaliste kogunedes hakkas muidu selge taevas ühest nurgast vaikselt tumedaks tõmbuma. Telefonid teatasid, et Lõuna-Eestis möllab äikesetorm, mis liigub kiiresti põhja poole.
Kui ansambel astus lavale, oli lõunataevas juba ähvardavalt tume ning tõusis tuul. Esimese laulu poole peal jõudis kohale maru, mis tõstis tuulelohena üles telgi, tekitades inimestes paanikat. Telgi vaiad murdusid, ansambel jooksis telki toetama ning kohe oli kohal äikesevihm. Kõik teadsid, et nüüdseks on kontsert läbi. Inimesed kiirustasid tagasi oma autodesse ja lahkusid, korraldajad püüdsid tehnikat vihmavalangute eest varjata ning pakkisid asjad nii kiiresti kui võimalik. Äike ja vihm aga jätkasid omasoodu.
Mäletan lapsepõlvest loetud tõsielu sündmustel põhinevat raamatut “Laulev kallas”, kus Jumal kaitses imeliselt tsunamilaine eest rannal olnud laulva misjonäri maja ja sinna kogunenud usklikke. Laine jagunes maja juures kaheks ning tormas sisemaa suunas neid kahjustamata. Miks ei võinud sama asi juhtuda järvekontserdil, olime ju samuti laulvad misjonärid meie suunas tormava loodusjõu meelevallas? Ilmselt küsisid seda päris mitmed inimesed. Kui juhtusin rääkima oma kogemusest töökaaslasele, siis too muigas ja ütles, et ju siis Jumalale ei meeldinud need laulud.
Kas oli asi kehvades lauludes või esitajates? Või olime esitanud Jumalale valed palved? Või oli lihtsalt meie usk nõrk?
Ma usun, et nii minu kui paljude teiste kristlaste kogemus on olnud see, et Jumala ette tasub tuua kõik asjad – olgu need suured või väiksed. Mõnigi kord olen olnud üllatunud, kuidas Jumal kuulis mõnda väikest asja ja lahendas selle ära. Ning samas on olnud suuremaid asju, mis vast minu jaoks on olnud olulisemad ja mille puhul ma ei näinud oodatud palvevastust. Jon Paulieni blogist võib leida intrigeeriva artikli pealkirjaga „Kas Jumal kuuleb ainult triviaalseid palveid?“1
Ta kirjutab, et mõnikord kogeme seda, kuidas meie jaoks lahenevad triviaalsed olukorrad nagu näiteks parkimiskoha leidmine vaid mõni hetk peale palvet, kuid samal ajal juhtub maailmas hirmsaid asju, millest me aru ei saa ja mida me seletada ei oska. Inimese jaoks, keda on tabanud suur mure, on raske mõista armastavat Jumalat, kes organiseerib sulle vaba parkimiskoha, kui sa seda vajad, aga ei tervenda sind vähist, kuigi see mõjutab raskelt sind ja su lähedasi.
Paulien tuletab meelde kaht lugu Piiblist, Iiobi kannatusi ja kuningas Hiskija haigust. Iiobi olukord oli selline, mida enamus inimesi ilmselt kunagi ei koge. Kõigi laste surm, varanduse kaotus, raske haigus, abikaasa toetuse puudumine ning sõprade hukkamõist kõige selle juures olid ülirasked taluda. Lõpuks kõnetab Jumal Iiobit, kuid selle kõige juures annab Ta mõista, et inimene ei peagi kõigele vastust teadma, piisab sellest, et Jumal kõike teab. Iiob ei saagi teada, miks need õnnetused teda tabasid, kuid meile, lugejatele, avatakse suur pilt raamatu esimeses peatükis.
Hiskija oli suremas – nii veider, kui see ka poleks, tundus see olevat Jumala plaan – ning ta palus Jumalalt tervist. Jumal tuli tema härdale palvele vastu ja pikendas tema elu viieteist aasta võrra. Selle aja jooksul juhtus kaks asja, mis mõjutasid Juuda kuningriigi saatust. Hiskijat külastasid tervenemise puhul Babüloni saadikud. Selle asemel, et tunnistada neile Jumala suurusest, demonstreeris kuningas hoopis oma rikkusi, mis kahtlemata märgiti ära saadikute lähetuse aruandes. Selle aja sees sündis ka tema poeg Manasse, kõige hullem kuningas Juuda ajaloos, kelle juurutatud ebajumalateenistusest riik enam päriselt ei toibunudki.
Jumala vastused meie palvetele sõltuvad suurest pildist, mida ainult Tema omab. Kui ta näeb, et meie palved ei põhjusta segadust tema suures plaanis, tuleb Ta hea meelega meile vastu, et näidata oma armastust ja kinnitada meie usku. Seetõttu ehk tundubki, et Jumal vastab meie triviaalsetele palvetele. Vahel tuleb Ta vastu isegi siis, kui ta näeb selle negatiivset tulemust, et meid õpetada. Jumal ei ütle, et me peaks loobuma ka suurte asjade pärast palvetamast. Eelkõige peame Teda usaldama ja paluma kahtlemata, sest kahtlejal on raske midagi Jumalalt saada (1Tm 2:1, Jk 1:6).
Järvekontserdi uus katse toimus kahe nädala pärast. Ilm ei olnud enam nii lämbe, äikesetormi ohtu seega polnud, kuid vihmavõimalus jäi siiski alles. Keset kontserti lähenes ühest taevaservast tume pilv. Kui pilv jõudis kontserdikohani, jagunes see pooleks ning möödus mõlemalt poolt. Kuulajad jäid kuivaks, korraldajate südamesse jäi rahu. Me teenime ikkagi vägevat Jumalat.
1 http://revelation-armageddon.com/2010/12/17/does-god-answer-only-trivial-prayers.aspx
In English