Eelmisel aastal tuli meil ette võtta tee Norra. Olime sunnitud maha jätma Eestimaa, et teenida leiba. Mina olin olnud aasta tööta ning tekkis raskusi maksude tasumisega. Evrika lõpetas Räpina kooli maastikuehitaja eriala veebruaris – temale meelepärase eriala, palvetasime, et ta leiaks Eestis tööd kahe kuu jooksul. Ükskõik, kus Evrika ka ei küsinud, oli vastus eitav. Ta otsustas siis Norras proovida, see on suurem maa ja võimalusi rohkem. Pidime kuu aega ootama, enne kui ta sai tööle sellesse firmasse, kus praegu töötame. Meie, mina ja tüdrukud sõitsime järele aasta eest 15. juunil. Kui tagasi vaatan sellele, kuidas Jumal on hoolt kandnud elukoha leidmisel, siis au ja kiitus kuulub ainult Temale. Bergeni adventkogudus on meid aidanud nii moraalselt kui materiaalselt. Hiljem saime poole oma praegusest mööblist koguduseliikmete käest. Esmalt lubati kasutada kahte ruumi, kus saime puhata. Teiseks, minu töökoht nagu sadas sülle. Ühe päeva sain veeta oma lastega koolis ja juba järgmisel päeval oli Evrikal vaja lisatöökätt. Sellest saadik olen tegutsenud koos temaga.
See, kuidas me saime esimese omaette korteri, on üks Taevaisa õnnistustest. Bergen on tudengite linn ja see omakorda on elamispinna hinnad lakke ajanud. Meil tuli nädal aega palvetada nii palvehetkedel kui koguduses ja ma olen ka teadlik sellest, et paljud, kes olid teadlikud meie probleemist, tundsid meile kaasa ja palvetasid meie pärast. Meil on Norra mõistes paljulapseline perekond ja raske on leida sobiva suurusega elamispinda. Nii palju kui me oleme käinud kortereid vaatamas, siis kuuldes, et meil on kolm last ja elamispinda 95 m2, siis seda peetakse liiga väikeseks. Selle elamispinna Laksevågis, Bergeni ühes linnaosas saime tänu armulikkusele, mis tuleb ainult Jumalalt. Meil oli kaks tuba ja mahtusime ära. Alguses oli meil suusõnaline leping, et saame seal elada viis aastat. Siis tulid aga omanikul probleemid. Ta otsustas elamispinna, mida me üürisime, maha müüa. Me hakkasime juba uut kohta vaatama-uurima, sest arvasime et talve möödudes on ehk kergem endale uut elukohta leida. Kõikjal, kuhu helistasime ning kohale läksime, üteldi ei. Lapsed liiga lärmakad ja neid on palju. Esimene aprill ligines kiiresti, tähtaeg, mil korter pidi vaba olema, ja meil ei olnud aimu, kuhu me maandume: kuuse alla ei saa ju ka minna. Ei jäänud muud üle kui pöörduda adventkiriku „küttesüsteemi“ poole. Eestpalvetega pöörduti Taevaisa poole nii Bergeni, Viljandi kui ka Pärna Ülo poolt. Nädal enne esimest aprilli oli meil juba uus elukoht olemas. Olgugi et kaugemal linnast, elame fjordi kaldal 30 meetrit veest, pisike aed laste mänguväljakuga ja sõpradeks on naabrid.
„Aga Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus jääb laste lastele, neile, kes peavad tema lepingut ja mõtlevad tema korraldustele, et teha nende järgi.“ Ps 103:17, 18. „Paluge ja teile antakse, otsige ja te leiate, koputage ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Kui nüüd teie, kes te olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas annab head neile, kes teda paluvad.“ Mt 7:7,8,11.
In English