2011. aasta mais täitus seitsmenda päeva adventkogudusel ametliku organisatsiooni loomisest 148 aastat. Tänavu oktoobris saab täis 167 aastat 1844. aasta suurest pettumusest. Aastate, aastakümnete ja -sadade möödudes on liikumistel oht unustada võtmetähtsusega sündmused, mis neid algselt kujundasid – kord olulistest uskumustest või praktikatest saavad traditsioonid, seejärel tavad ning lõpuks lihtsalt harjumused. Kui nii juhtub, võivad organisatsioonid hakata unustama oma juuri ja seega ka olemasolu põhjuseid. Kas midagi sellist võib juhtuda ka seitsmenda päeva adventkogudusega?
Käesolev artikkel on esimene kaheosalisest artiklist, mis räägib, miks on meie ajalugu nii oluline, kui me tahame, et meie kirik jätkaks evangeeliumi ja kolme ingli kuulutuse levitamist. Artikli esimene osa keskendub kiriku ajaloo asemel siiski põhiliselt Iisraeli pühale ajaloole, ja seda sellepärast, et kõik, mida me seitsmenda päeva adventistidena teeme, peab juurduma Jumala Sõnas ja sellest tulenema. Ja me näeme, et Pühakirjal on meile selge sõnum: Jumalat huvitab ajalugu ja Ta kutsub meidki üles püha ajalugu meenutama, sest see on kristlaste jaoks üheks suurimaks võimalikuks inspiratsiooniallikaks. Ajaloo meenutamine ei ole pelgalt inimlik vajadus – see on jumalik korraldus. Jumal on mingis mõttes ajaloolane!
Jumal, Tema rahvas ja ajalugu
Jumal juhib Vanas Testamendis korduvalt oma rahva tähelepanu minevikule, milles nad võisid näha märke jumalikust hoolest ja juhatusest, selleks et nad võiksid ammutada uut julgust tulevikule ja ees ootavaile ülesannetele vastu astuda. Ajaloole tagasi vaadates võisid nad leida kinnitust oma lootusele – lootusele ja usule Jumala juhtivusest.
Ühe kõige hämmastavamatest näidetest selle kohta, et Jumal tahtis, et Tema rahvas peaks minevikku meeles, võime leida ajast, mil iisraellased alustasid Kaananimaa vallutamist. Joosua, kes oli Mooseselt rahva juhtimise üle võtnud, valmistas rahvast ette Jordani ületamiseks, öeldes neile, et “seaduselaegas läheb teie eel läbi Jordani! /.../ Niipea kui nende preestrite jalatallad, kes kannavad Issanda, kogu maailma Issanda seaduselaegast, laskuvad Jordani vette, katkeb Jordani veevool; vesi, mis voolab ülaltpoolt, jääb seisma paisu taha.” (Jo 3:11-13) Jumalal oli plaanis teha Jordani ületamisega imet, kuigi see ei olnud tingimata vajalik. Nagu Piibel meile ütleb, oli Jordan “vett täis” (15. salm) – sellel aastaajal voolavad veed suurte voogudena mägedest Surnumerre, haarates teelt kaasa suuri kivimürakaid, justkui oleks see kiviklibu. Ja ometi on Jordan suurema osa aastast väike lihtsalt ületatav jõeke. Jumal oleks võinud neid nii juhtida, et nad oleksid jõge ületanud mõnel teisel aastaajal. Jõe ületamine sellel aastaajal lubas Tal aga näidata, et neid juhtiv Jumal on kõikvõimas. Ja ühtlasi andis see neile ühe konkreetse asja, mida ikka meenutada.
Jordani kivid
Nagu Joosua 4:1-3 meile ütleb: “Kui kogu rahvas oli läinud üle Jordani, siis rääkis Issand Joosuaga, öeldes: “Võtke endile rahva hulgast kaksteist meest, igast suguharust mees, ja andke neile käsk ning öelge: Võtke endile siit Jordani keskelt, kus preestrite jalad seisavad, kaksteist kivi ja viige need enestega kaasa ning asetage leeripaika, kus te sel ööl ööbite!”” Jumal ise käskis iga suguharu esindajal võtta üle ujutavast jõesängist ühe suure kivi ja see kaldale viia. Joosua selgitas valitud meestele, et need kivid pidid olema nende keskel “tähiseks! /.../ Need kivid olgu Iisraeli lastele igaveseks mälestuseks!” (6. ja 7. salm) “Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, nagu Joosua käskis” (8. salm) ja kandsid need kivid Gilgalisse, peaaegu kahe kilomeetri kaugusele jõest. “Ja ta rääkis Iisraeli lastega ning ütles: Kui teie lapsed tulevikus küsivad oma vanemailt, öeldes: Mis kivid need on?, siis tehke oma lastele teatavaks, öeldes: Iisrael läks kuiva mööda läbi Jordani, sest Issand, teie Jumal, kuivatas teie eest
Jordani vee.” (salmid 21-23) Ta tegi seda selleks, et “kõik maailma rahvad tunneksid Issanda kätt, kui vägev see on, et te igal ajal kardaksite Issandat, oma Jumalat.” (24. salm) Kui nad teadsid mineviku imedest ja Jumala hoolest, siis see lihtsalt pidi neile olevikus julgustavalt ja kinnitavalt mõjuma ja see pidi neid juhtima Jumala austamise ja ülistamiseni. Teadlased ei ole ühel meelel selles osas, millal hakati esmakordselt ajaloolisi tähiseid rajama; Joosua raamat ütleb meile, et esimene ajalooline monument püstitati Jumala otsesel käsul!
Mispa kivid
Kuid see ei olnud viimane mälestusmärk, mis jumalikul korraldusel püstitati. Kui Saamueli tunnustati Jumala rahva juhina, siis õhutas ta iisraellasi, et nad “kõrvaldaks oma keskelt võõrad jumalad ja astarted” ja valmistaksid “oma südamed Issandale ja teeniksid üksnes Teda,” ja ta tõotas, et kui nad seda teevad, siis Jumal “päästab teid vilistite käest.” (1Sm 7:3)
Iisraeli kaksteist suguharu kogunesid seepeale Mispasse, et end taas pühendada Jumala tõelisele kummardamisele (6. salm). Kuid vilistite vürstid arvasid, et nad olid kogunenud selleks, et sõda alustada, nii et “vilistite vürstid tulid üles Iisraeli vastu” (7. salm). Saamuel õhutas iisraellasi mitte alla andma, vaid oma lootuse Jumalale panema, ning selle tulemusena “Issand müristas sel päeval valju mürinaga vilistite kohal ja viis nad segadusse; ja neid löödi maha Iisraeli ees.” (10. salm) Saamuel tahtis olla kindel, et iisraellased ei lange enam ebajumalateenistusse; Ellen White on märkinud, et Saamuel lootis, et iisraellased jätavad selle päeva igaveseks meelde. Selleks võttis Saamuel “ühe kivi ning asetas Mispa ja Seeni vahele, pani sellele nimeks Eben-Eeser, “ (12. salm) mis tähendab abikivi, sest – nagu ta ütles – “siiani on Issand meid aidanud!” (12. salm) Suur võit vilistite üle, mis oli saavutatud vaid jumaliku sekkumise abil, pidi monumendi kujul neile alatiseks meelde jääma. Ja tõesti, kogu selle aja, mis Saamuel Iisraeli kohtumõistjana teenis, oli Iisraelis rahu, nad ei sõdinud ei vilistite ega emorlastega, ning ebajumalakummardamine oli harv (13. ja 14. salm). Mispa lahingu imeline võit, mida Eben-Eeseri kivi ikka meelde tuletas, aitas mitte ainult viliste eemal hoida, vaid aitas ka iisraellastel Jumalale ustavad püsida.
Teades Iisraeli ajalugu
Samamoodi nagu füüsilised mälestusmärgid aitasid iisraellastel oma minevikku meeles pidada, õhutas Jumal neid prohvetite kaudu ka õppima oma ajalugu ja Tema rolli selles. Vahetult enne oma surma kutsus Mooses iisraellasi üles oma minevikku talletama. Ta ütles neile: “Ole valvel ja hoia väga oma hinge, et sa ei unustaks neid asju, mida su silmad on näinud, ja et need ei lahkuks su südamest kogu su eluaja”; “hoidke, et te ei unusta Issanda, oma Jumala seadust”; “hoia, et sa ei unusta Issandat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast!” (5Ms 4:9, 23; 6:12) Mooses pani neile südamele: “Kuuluta [neid lugusid] oma lastele ja lastelastele.” (5Ms 4:9) Mooses kirjeldab mäletamist kui midagi, mille eest tuleb teadlikult hoolt kanda – see nõuab pingutust, ja seda peab edasi andma järgmisele põlvkonnale. Ta kutsub iisraellasi üles muutma oma mälestused ajalooks.
See oli Jumala poolt määratud rahvajuhtide jaoks pidev mure. Ellen White kirjutab, et prohvetikoolides, mida Saamuel asutas, oli olulisemate õppeainete hulgas ka “püha ajaloo tunnid”. Veidi aega enne oma surma tegi kuningas Taavet oma viimase avaliku pöördumise rahva poole, tuletades neile meelde, et nad peaksid alati Jumalat tänama (1Kn 16:8), aga ka seda, et “meenutage Tema tehtud imetegusid, tema imetähti ja Tema huulte kohtuotsuseid.” (12. salm) Kui Nehemja pidas oma jumalagajätukõne Babülooniast naasnutele, jutustas ta neile kogu Iisraeli ajaloo ning seejärel noomis neid, sest nad – sarnaselt oma esiisadega – “tõrkusid kuulmast ega tuletanud meelde”, mida Jumal oli nende heaks minevikus teinud. (Neh 9:17)
Kirjutades algristikoguduse ajalugu
Jumala soov, et Tema rahvas teaks oma ajalugu ja eriti Tema tegusid nende minevikus, ei lõppenud Vana Testamendi ajastuga. Kui Stefanos end Sanhedrini ees kaitses, alustas ta sarnaselt Nehemjaga Iisraeli ajaloo ülevaatega, mida tema kuulajad pidid teadma sama hästi kui ta isegi. Stefanos pani Jeesuse missiooni jumaliku tegutsemise konteksti oma rahva ajaloos, mis hõlmas ka prohvetite hülgamist. Ehk teisisõnu – evangeelium on kõige paremini mõistetav ajaloolisest perspektiivist vaadates.
Jutustused Stefanosest ja teistest kristlikest märtritest ja misjonäridest, mis meid ka tänapäeval puudutavad, on meile kättesaadavad tänu Luuka pingutustele. See, mida me tänapäeval Apostlite tegude raamatuks nimetame, on jätk Jeesuse elu käsitlevale loole, mida me tunneme Luuka evangeeliumi nime all. Neil raamatutel on sarnane eesmärk ja nad on kirjutatud samu meetodeid kasutades (vt Apt 1:1-3). Oma evangeeliumi sissejuhatuses ütleb Luukas, et ta otsustas kirjutada, kuna talle tundus “õige, pärast kõigega algusest peale täpset tutvumist, kirjutada sinu jaoks, üliauline Teofilos, järgemööda kõik üles, et sa võiksid õppida tundma sulle õpetatud asjade usaldusväärsust” (Lk 1:3-4), ja ta ütleb, et ta pani oma kirjutise kokku erinevatest narratiividest ja pealtnägijate tunnistustest (2. salm). Nii et mõlemad, nii Luuka evangeelium kui ka Apostlite tegude raamat, põhinesid Luuka kui ajaloolase uurimistööl.
Luukas oli esimene kristlik ajaloolane; just nii nagu Jumal inspireeris esimese ajaloolise monumendi püstitamist, inspireeris Ta ka kiriku alguse ajaloolisi ülestähendusi.
Paulus, kes nägi ise Stefanose hukkamist pealt (Apt 8:1), kiitis kindlasti Luuka jõupingutused heaks. Luukas ei olnud mitte ainult tema lähedane kaastöötaja, vaid nad jagasid ka samu arusaamu. Paulus innustas Tessaloonika usklikke: “Seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu.” (2Ts 2:15) Sarnaselt Moosesega sai ka Paulus aru, et mineviku mäletamine nõuab rohkemat kui vaid head mälu. See nõuab hoolt ja pingutust, sellelaadset pingutust, mida Luukas ette võttis ja mis meile tänu sellele veel tänapäevalgi õnnistuseks on.
Vaadates ettepoole
Teine osa sellest artiklist, mis ilmub ajakirja järgmises numbris, tegeleb Ellen White’i kirjutistega, mis käsitlevad ajaloo olulisust kristlaste ja eriliselt seitsmenda päeva adventistide jaoks. Käsitlen põhjuseid, miks adventistid ei ole oma ajaloole piisavalt tähelepanu pööranud, ning näitan piibellikule eeskujule toetudes, miks ajaloolised teadmised ja ajaloo mõistmine on eluliselt olulised meie missiooni edukaks elluviimiseks. Jääge lainele.
David Trim
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Mervi Kalmus
In English