Estri raamat kuulub lapsele, kes kirikus üles kasvanud, enamasti printsessi-juttude kategooriasse, mille juurde kuuluvad ilusad vildipildid ja mis räägib igiammusest “vaeslapsest kuningannaks” unistusest. Suurem osa tänapäevastest Piibli kommentaatoritest ei arva sellest raamatust teoloogiliselt samuti eriti palju, nende jaoks klassifitseerub Estri raamat kas muistseks Lähis-Ida komöödiaks või lihtsalt jutustuseks, mis seikluslikus vormis jutustab puurimi püha ajaloost ning millel ei ole ajaloolise reaalsuse või Jumalaga suuremat pistmist. Tõsiasi, et Estri raamatus ei ole kordagi Jumala nime nimetatud ja et raamatu autori ja kirjutamisaja kohta ei ole midagi kindlat teada, on inimestele alati andnud põhjuse selle raamatu õigus Piibli kaanonisse kuuluda küsimuse alla seada. See on ainus Vana Testamendi raamat, millele ei ole üheski Surnumere kirjarullis kordagi viidatud ning diskussioon raamatu kanoonilisusest kestis seetõttu veel ka meie ajaarvamise esimestel sajanditel – Sardise Melito kaanonis seda 2. sajandi alguses ei olnud, samas Origenes arvas ta Vana Testamendi hulka. Ja tõsi ta on, esmapilgul on sellest raamatust keeruline midagi teoloogilist leida, see näib jutustusena, kus asjad juhtuvad ja inimesed tegutsevad, muud midagi.
Estri jutustus viib meid tagasi 5. sajandisse eKr, Pärsia kuningas Xerxes I valistusaega (486–465 eKr). Tema isa Dareios I Suur oli rajanud suurima impeeriumi, mida tsiviliseeritud maailm oli seni näinud ja mis ulatus “Indiast Etioopiani – sada kakskümmend seitse maad.” (Es 1:1) Iisrael oli Babüloonia kuninga Nebukadnetsari poolt vallutatud (Es 2:6) ja kuulus sellest tulenevalt ka hilisema Pärsia impeeriumi koosseisu. Ning kuigi Pärsia kuningas Kyros II (Koores) oli lubanud juutidel pärast Babüloonia vallutamist aastal 539 tagasi kodumaale pöörduda, jäid paljud laiali pillutatud juudid elama impeeriumi erinevatesse osadesse. Fakt, et raamatu peategelaste Estri ja Mordokai nimed viitavad selgelt valitsevate rahvaste jumalate Ištari ja Marduki nimedele, annab märku sellest, et paljud juudid olid assimileerunud ümbritsevasse kultuuri ning et nende side ajaloolise kodumaaga oli nõrgenenud. Kuid sellest hoolimata on rahvuse küsimus kogu raamatus äärmiselt oluline, pinge Estri rahvusliku identiteedi ja ümbritsevate olude vahel on väga tugev ja see annab aluse raamatus kirjeldatud dramaatilistele sündmustele. Sest konflikt, mis algab isiklikul tasandil, muutub ühel hetkel rahvuslikuks konfliktiks. Konflikti teiseks osapooleks on Haaman, kelle kohta on rõhutatult öeldud, et ta on agaglane (Es 3:1, 8:5, 9:24), mis võib viidata tema põlvnemisele Amaleki kuningast Agagist (1Sm 15:8). Igal juhul on selge, et tegemist on paganrahva esindajaga, “juutide vaenlasega” (Es 8:1), kes toob oma isikliku antipaatia rahvuse tasandile, öeldes kuningale, et juutide “seadused on teistsugused kui kõigil muudel rahvastel ja nad ei tee kuninga seaduse järgi; seepärast ei ole kuningal neid kasulik sallida.” (Es 3:8) See on jutustuse üks haripunkte, Jumala rahva ja paganrahvaste vastasseis, ning kõik järgnevad sündmused – Estri ilmumine kuninga ette ja tema korraldatud peod, Mordokai austamine ja lõpuks Haamani surm – toimuvad selles kontekstis. Ning see vastasseis ei ole pelgalt antipaatia, juute ähvardab genotsiid, mis peaks kogu rahvuse, “noored ja vanad, lapsed ja naised” (Es 3:13), korraga hävitama. Nende vastu oli sepitsetud vandenõu ja paistis, et mitte miski ega mitte keegi ei suuda neid sellest hävingust päästa. Kuid raamatu teine pool räägib inimlikust julgusest ja kokkusattumustena näivatest sündmustest, mis viivad imelise pääsemiseni, juudid pääsevad ärahävitamisest ja raamat lõpeb võiduka tõdemusega, et “ükski ei suutnud neile vastu panna” (Es 9:2), viidates erilisele ja üleloomulikule kaitsele, mis neid ümbritses ja mis pööras nende õnnetuse suureks võiduks.
Nagu juba mainitud, Jumala nime ei ole Estri raamatus kordagi nimetatud, kuid varjatud kujul on Ta selles loos olemas. Mordokai ja Estri usk Temasse ja viis, kuidas nad kriitilises ja ohtlikus olukorras käituvad ja mida mõtlevad, räägib midagi olulist Jumala ja Tema olemuse kohta. Ester ja Mordokai olid mõlemad juudid, kes tundsid Jumalat, oma rahva minevikku ja Tema viise nendega ümber käia. Es 4:14 avab meile veidi nende jumalapilti: “Sest kui sa sel ajal tõesti vaikid, tuleb juutidele abi ja pääste mujalt, aga sina ja su isa pere hukkute! Ja kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?” See on kahtlemata üheks raamatu võtmetekstidest, mis on väga lähedal Jumala nimetamisele ja millest võime leida kaks olulist Jumalat iseloomustavat mõtet.
Esiteks oli Mordokai veendunud, et abi tuleb, ja elades selle maailmariigi südames ning olles kuninga ametnikuna päevapoliitikaga kursis, pidi ta hästi teadma, et ükski maine jõud ei oleks suutnud juute hävingust päästa. Mitte ükski rahvas ega sõjavägi ei oleks neile selles õnnetuses appi tulnud. Tema kindlustunne viitab kõrgemale inimlikust abist, viidates otseselt Jumalale, kellel “on vägev käsivars” (Ps 89:14) ning kes võib ka lootusetuna näivas olukorras oma rahvale appi tõtata. Tema kõikumatu usk on eriti tähelepanuväärne, arvestades olukorda, milles juudid olid. Mordokai teadis hästi, et Jumal oli paganrahvastel lubanud nad oma kodumaalt küüditada, ja ta teadis hästi ka selle põhjuseid. Terve Iisraeli rahva ajalugu oli täis prohveteid, kes olid neid hoiatanud Jumala teedest kõrvalekaldumise ohtudes ja selles, et kui nad otsutavad oma teed minna, “lahutab” Jumal nad endast ja annab nad paganatele valitseda ja rõhuda. Kuid samamoodi, nagu ta nägi Jumala karistuse reaalsust oma rahva saatuses, oli ta kindel ka selles, et Jumal ei tagane oma tõotustest oma rahvas ühel päeval taas vabastada. Ta pidi hästi teadma, et Jumal oli tema rahva erilise ülesande tarvis välja valinud ja et see ei saanud olla nende lõpp. Kui juute ähvardas rahvuslik katastroof, toetus ta kindlalt tõotustele, mis läksid tagasi kuni nende esiisa Aabrahamini (1Ms 12), ja uskus, et Jumal on endiselt “halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ning rikas heldusest ning tõest” (2Ms 34:6). Ta oli veendunud, et mitte ükski inimlik jõud ei suuda väärata Jumala plaani ega takistada Teda seda ellu viimast, ta oli kindel, et paremad päevad olid veel ees, ta vaatas lootusrikkalt aega, mil taas kord “Jaakob juurdub, Iisrael õitseb ning haljendab ja maailm on täis vilja.” (Jes 27:6) Ära kahtle mitte kunagi Jumala tõotustes ega Tema väes neid täita, ükskõik kui lootusetu olukord ka näib, ütleb Mordokai oma meelekindla tegutsemise kaudu. Kas siin võiks peituda õppetund ka meile?
Teine osa Mordokai ütlusest – “Ja kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?” – viitab tema kindlustundele selles, et Jumal kontrollib olukordi ning et Ta on võimeline oma tahet inimeste elu ja nende tegude kaudu ellu viima. Ta uskus Jumalasse, kes paneb inimesi õigel ajal õigetele kohtadele, viies nende kaudu ellu oma suuremat plaani ja jäädes nii ustavaks oma minevikus antud tõotustele. Just siin aga peitub Estri raamatu eriline võlu, sest siin tuleb jällegi mängu Jumala nime vältimine. Estri raamatu uurijad on ühel meelel selles osas, et see on tahtlik ja eesmärgipärane, ja kuigi selle põhjuste osas valitseb eriarvamus, on üks siiski kindel – siin on peidus oluline õppetund Jumala olemuse kohta. Estri raamat ütleb meile, et ajal, kui Jumal näib olevat kõige kaugemal, kui tundub, et Ta on jätnud inimesed omapead, on Ta tegelikult kõige lähemal ja töötab kõige intensiivsemalt. Selles osas on Estri raamat Vana Testamendi raamatute hulgas täiesti unikaalne, sest kui me mujal Vanas Testamendis näeme Jumalat, kes juhib oma rahvast tule- ja pilvesambas, Jumalat, kes hävitab terveid rahvaid ja lööb kaheks merevoogusid, kes on läbinisti nähtav, kuuldav ja oma tegudes väga dramaatiline, siis Estri raamat kirjeldab teistsugust Jumalat, Jumalat, kes tegutseb nö lava taga, vaikselt ja hoolikalt juhtides kokkusattumustena näivaid sündmusi. Kõik need juhtumustelaadsed sündmused räägivad loo Jumalast, kes ei sekku alati võimsal moel, ja kes ometi hoiab kõike oma vägeva kontrolli all ja juhib asjade käiku. Ja see võiks olla just see, mis praegusaegsele kristlasele Estri raamatut lugedes kõige tuttavam tundub. Ka meie kogemus Jumalast on tavaliselt rohkem sarnane Estri kui Moosese või Eelija kogemusega, ka meie kogeme Jumalat pigem vaikses hääles kui tormis ja maavärinas. Kui lohutav ja julgustav on teada, et Vana Testment kirjeldab Jumalat ka niimoodi. Kui hea on teada, et kuigi Jumal ei tegutse alati võimsal ja imelisel moel, võime ka meie Teda märgata, kui piisavalt tähelepanelikult otsime, ja võime näha seda, kuidas Ta oma tahet meiegi argipäevas ellu viib. “Kokkusattumused on Jumala viis jääda anonüümseks,” on öelnud Albert Einstein. Jah, Jumal töötab ka niimoodi. Vaikselt, peaaegu märkamatult, kuid järjekindlalt ja alati oma suuremat eesmärki silmas pidades.
In English