Bryan-College’i 2010. aasta jõuluparaadil Texases osales rohkem kui 100 muusikakollektiivi. Vaid üks neist pani pealtvaatajaid kulme kergitama – kohalike ateistide sponsoreeritud 18-liikmeline vuvuzelaorkester. Juhuks, kui te ei tea, vuvuzelad on need valjud, tohutult ärritava ja monotoonse häälega poolemeetrised plastmasspasunad, mida võib tihti näha spordiüritustel. Põhjus, miks inimesed kulme kergitasid, ei peitunud niivõrd selles, et „Aisakell” vuvuzelade esituses nii kohutavalt kõlas, vaid selles, et ateistid olid üldse otsustanud jõuluparaadil osaleda. Terve hulk kristlasi oli solvunud, et need inimesed olid seganud paraadi, millega tähistati Jeesuse arvatavat sünnipäeva.
Ajalooliselt, vähemasti läänemaailmas, on “pöördumine” toimunud kahte gruppi kuuluvate inimeste hulgas. Ühed on need, kes muudavad oma koguduslikku kuuluvust. Seitsmenda päeva adventistide jaoks on see olnud kõige suuremaks uute liikmete allikaks. Mine kuulama ükskõik millist evangeelset seminari ja sa avastad kohe esimesel koosolekul, et keel, mida seal kasutatakse, ja teemad, mida esitletakse, põhinevad eeldusel, et Jeesus on Jumala Poeg ja et Piibel on autoriteetne teadmiste allikas. Sellistel üritustel on meie eesmärgiks tihti näidata, et adventistide arusaam Pühakirjast on kõige täpsem ja tõepärasem. Teiseks uute liikmete allikaks on grupp, kes küll usuvad Jumalasse ja Piiblisse, ent ei ole usust seni oma elu prioriteeti teinud. Neile kahele inimrühmale keskendumine ei ole iseenesest põhjendamatu. 2009. aastal läbi viidud uuring näitas, et 78% ameeriklastest määratleb end kristlasena. Samas tuleb tunnistada, et mittekristlaste arv kasvab jõudsalt. 1948. aastal ütles vaid 2% ameeriklastest, et nad ei määratle end ühegi religiooni kaudu. 1998. aastaks oli see arv tõusnud 6%-ni, 2003. aastaks 10%-ni ja 2009. aastaks 13%-ni. Lisaks sellele identifitseerib 9% ameeriklastest end täna mõne muu religiooni, st mittekristliku usu kaudu.
Ateistideni jõudmine
Mõned aastad tagasi kirjutasin Adventist Review’le artikli, kus jutustasin oma loo Jumala ja kiriku juurest minema kõndimisest, ateistiga abiellumisest ja sellest, kuidas mu abikaasa pärast mu tagasitulekut Jumala juurde sai osa imelisest kesköisest pöördumiskogemusest. Mu naine oli esimene ateist, kellega ma kunagi olin teadlikult koos aega veetnud. Praegu elan Silicon Valley’s ja mind ümbritsevad paljud ateistid, agnostikud ja mittekristlased. Ma satun tihti kokku inimestega, kes avalikult ja aktiivselt annavad teada, et nad ei usu Jumala olemasolu, või kes on küll avatud võimalusele Jumala olemasolust, kuid kes Teda tegelikult ei usu. See on pannud mind tihti pead murdma selle üle, kuidas rääkida sellistele inimestele Jeesusest viisil, mis oleks neile arusaadav ja vastuvõetav, ning viisil, mis oleks piisavalt mõjuv, et avaks nende südame Püha Vaimu tööle. Ma saan tegelikult aru neist, kes tundsid end ateistide vuvuzelabändist solvatuna. Ning samas – kui me võtame tõsiselt lugusid kadunud lambast, kadunud drahmirahast ja kadunud pojast (Luuka 15), peame tunnistama, et need ateistid on Jumala jaoks ääretult kallid. Ja kui nad on Jumala jaoks nõnda hinnalised, peaksime meie nendeni tihedamini ja efektiivsemalt jõudma.
Ma olen kulutanud palju aega, uurides süvitsi Piiblit ja lootes leida vastust oma küsimusele. See ülesanne ei ole just kergete killast, nagu arvata võitegi. Sest kogu Piibli ajaloo vältel uskusid põhimõtteliselt kõik inimesed Jumala või jumalate olemasollu. See tähendab, et meil on raske leida selgeid selleteemalisi näiteid Jeesuse elust või algristikiriku alusepanijate suhtlusest täiesti uskmatute inimestega. Kuid õnneks võime siiski leida olulisi piibellikke põhimõtteid, mis võivad meid juhtida meie soovis ateistideni jõuda. Siin on neli põhimõtet.
1. Otsi silda
Apostlite tegude 17. peatükis jutustab Luukas loo Paulusest Ateenas. Paulus on oma elu päästmise nimel põgenenud ja nüüd ootab ta oma reisiseltsilise saabumist, jalutades suurlinna tänavail ja püüdes mõista seda ühiskonda, et neile paremini Jeesusest kõnelda. Apostlite tegude 17:16 ütleb, et Paulus “ärritus vaimus”, kui ta nägi tuhandeid ebajumalakujusid, mida terve linn täis oli. Loo edenedes kutsuti Paulus Aeropaagile, et ta tutvustaks oma ideid Jumalast. Ja Paulus ütles neile: “Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud, sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ma sellise altari, millele on kirjutatud: “Tundmatule Jumalale.” (Ap 17:22, 23)
Esmapilgul võib Pauluse lähenemine kas segadusse ajada või väärana tunduda. Me lugesime 16. salmist, et teda ajasid ebajumalakujud närvi, ja nüüd räägib ta neist, justkui sobiksid need hästi tema religioossesse maailmapilti. Kuid mida Paulus tegelikult tegi, oli see, et ta kasutas tundmatu jumala kuju selleks, et vestlust alustada. Ta astus omapoolse sammu, et oma kuulajaskonnaga poolel teel kohtuda. Kui ta oleks nad ebajumalateenimise pärast kohe hukka mõistnud, oleks ta käitunud küll õigesti ja õiglaselt, kuid ta oleks samas kaotanud võimaluse neile suure võitluse lugu jutustada. Ei ole paremat viisi vestluse alustamiseks kui küsida, mida ja millesse vestluspartner usub. Tema vastus võib sulle kohutavana tunduda ja sind segadusse ajada. Kuid kui sa oled vestlust niimoodi alustanud ja lubanud neil rääkida sellest, mida nad usuvad, annavad ka nemad sulle võimaluse rääkida sinu uskumustest.
2. Näita armastust
Luuka 17. peatükis läheb Jeesus läbi Samaaria Jeruusalemma. Ühest Samaaria külast läbi minnes nägi Ta 10 pidalitõbist, “kes jäid eemale seisma” (salm 12). Tal oleks olnud lihtne neid ignoreerida ja edasi Jeruusalemma poole liikuda. Kuid kui nad Teda nägid ja Temalt abi palusid, vastas Jeesus kaastundlikult nende palvele. Ta alustas vestlust ja seejärel tervendas nad. 15. salmist loeme, et vaid üks neist, samaarlane, tuli tagasi ja kummardas tänutundes Tema jalge ette. Vaid üks sai “asjale pihta”.
Selle loo esimene õppetund on see, et kui me tegutseme lahkuse ja kaastundega, tulevad mõned neist inimestest, keda me teenime, Jeesuse juurde. Teine õppetund on ehk varjatum, aga seda olulisem. Jumal on igaühe meist loonud kaastunde anniga. Isegi ateistidel ja agnostikutel on kaastunnet, vahel tundub mulle, et rohkemgi kui kristlastel. Kui me kristlastena kaastundlikult tegutseme, loob see Jeesusest ja kogu kristlusest positiivse kuvandi.
Igal pühapäeva hommikul võib mind leida meie kiriku kõrvalsaalist, kus me valmistame hommikusööki umbes 40–75 kodutule. Suurema osa ettevalmistustest teeb ära üks pühendunud seltskond keskkooliõpilasi ja ülikoolitudengeid, kellest enamik on kas ateistid või agnostikud. Suurema osa jaoks neist ei ole Jumalal mingit tähtsust, nad lükkaksid kutse jumalateenistusele või evangeelsele seminarile kohe tagasi. Ja ometi praeme me külg külje kõrval kartuleid ja teeme munaputru ja peseme tualeti põrandaid, ja neile läheb korda see, mida ja miks ma usun. Nad on valmis, isegi innukad minuga kokku saama ja aega veetma, nad käivad mu kodus lõunal ja me käime vahel keeglit mängimas ja lumelauaga sõitmas. Ja nad on tahtlikud minuga ka Jumalast vestlema. Need on vestlused, mis ei toimuks mitte iialgi, kui ma ei oleks valmis nädalast nädalasse neid ja ühtlasi oma vähemaid vendi teenima.
3. Hoia ootused madalad
Meie traditsiooniliseks evangeliseerimismeetodiks on avalikud evangeelsed seminarid, kuhu me kutsume oma sõpru, naabreid, töökaaslasi ja ka võõraid. See on väga tähtis töö ja see jääb oluliseks osaks meie missioonist kuni Jeesuse tagasitulekuni. Kuid me peame meeles pidama, et see lähenemine töötab kõige paremini inimeste puhul, kes juba usuvad Jumalasse. Ateist või agnostik astub sellisel üritusel harva uksest sisse. Kuid kujutle, mis võiks sündida, kui iga adventist võtaks igal aastal oma eesmärgiks alustada vestlust inimestega, kes ei kuulu meie koguduseperre, kes kuuluvad teistesse religioonidesse või kes ei usu üldse millessegi. Kujuta ette, et igaühel miljonist Põhja-Ameerika adventistist oleks 50 sellist vestlust aastas, see teeks kokku 50 miljonit jutuajamist. Nüüd kujutle, et vaid 1% sellistest vestlustest viiks selleni, et inimene võtaks Jeesuse oma isikliku Päästjana vastu. See tähendaks 500 000 uut usklikku, 500 000 ristimist, ükshaaval, üks inimene korraga. Kuigi protsent on väga väike, muudaks see kogu adventismi nägu ja meie kogudusi läänemaailmas.
4. Räägi (oma) lugu
Matteuse 13. peatükis räägib Jeesus tähendamissõna külvajast. Loo lõpus on ilmne, et jüngrid ei saa selle tähendusest aru. Nad pöörduvad Jeesuse poole küsimusega: “Miks sa räägid neile tähendamissõnadega?” (10. salm) Ta vastab: “Ma räägin neile tähendamissõnadega sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista.” (13. salm) Jeesusel oli õigus: isegi jüngrid ei saanud millestki aru. Ja ometi küsisid nad küsimusi ehk teisisõnu nad ütlesid: “Räägi veel.”
Ma olen vabatahtlik suusainstruktor ja paljudel teistel vabatahtlikel, kellega koos töötan, ei ole kõige vähematki huvi Jumala vastu. Punkt. Kui neil on üldse mingeid tundeid selle valdkonna vastu, siis on see põlgus. Ühes suusabaasis oli üks instruktor, kes oli avalikult uuestisündinud kristlane, teda tunti selle järgi, et ta tahtis iga viga saanud suusataja pärast palvetada. Teda vihati selle pärast, põlati tema viisi pärast teistele oma usku peale suruda. Samas ei ole suusabaasis ühtegi töötajat, kes ei teaks mu pühendumusest Jeesusele. Peaaegu iga kord, kui tulen vabatahtlikutööle, võtan endaga kaasa oma noortegrupi liikmeid, et neid lumelauaga sõitma viia. Tavaliselt istume teiste vabatahtlike instruktoritega mäe otsas patrullimajakeses ja ootame hädaabikõnesid, samal ajal aega parajaks tehes jutustustega sellest, kuidas me oma noortegrupiga Mehhikos kirikuid käisime ehitamas ja kuidas me nägime muutunud elusid. Ja kuna ma räägin neile lugusid, selle asemel et neile oma usuga vastu pead lüüa, ei ole reaktsiooniks mitte põlgus, vaid pigem “Räägi veel”.
See toob mind ühe väga tundliku teemani. Adventistidena oleme arusaadavalt pühendunud oma eritõdedele. Meile meeldib nendest rääkida ja eriliselt meeldib meile neid kaitsta. Kuid kui me alustame doktriinidega, ei ole nende ümber mitte mingit konteksti, eriti kui me räägime neist inimestele, kes niikuinii Jumalasse ei usu. See on valdkond, milles peame olema eriti targad ja kus peame erilise hoolega kuulama Püha Vaimu juhatusi. Samas ei tohiks me ka oma õpetusi kunagi ära peita. Hingamispäev on mu lemmikpäev nädalas. See teema satub tihti mu vestlustesse, aga alati kontekstis, kus ma räägin omaenda elust ja sellest, mis mu elus toimub. Kui minult hingamispäeva kohta päritakse, räägin sellest alati Jumala kingituse kontekstis – et see on kindel puhkus igal nädalal. Kõige sagedasemaks reaktsiooniks sellele on imetlus ja kadedus.
Ei ole midagi põnevamat kui aidata inimestel arendada suhteid Jumalaga. Kõige põnevam asi üldse on näha, kuidas keegi, kes Jumalat ei usu, õpib tundma Jeesust tänu sellele, et Püha Vaim töötab sinu kaudu. Ja seda võimalust pakutakse igaühele meist – kui me seda ainult tahame.
Luues võimalusi
1. Küsi inimestelt, mida nad eelmisel nädalavahetusel tegid. Pea meeles, et sul oleks endal midagi rääkida, mis puudutab Jeesust, kui nad peaksid sinult sama küsima.
2. Mine mõnda mittekristlikku organisatsiooni vabatahtlikuks.
3. Tööta oma koguduses selle nimel, et seal oleks mõni regulaarne ümbruskonnale suunatud projekt (kord kuus, kord kvartalis), ja kutsu sinna inimesi, kes jumalateenistusele kunagi ei tuleks.
4. Kui annetad raha kerjustele, paku neile võimalust nendega koos palvetada.
5. Küsi inimestelt, mida nad usuvad, ja räägi oma usust vaid siis, kui nad küsivad.
Steve Moran
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Mervi Kalmus
In English