Mikk oli lihtne maapoiss, kes nägi igapäevase leiva teenimiseks omajagu vaeva. Hommikul vara üles koos kukelauluga, et keha kinnitada ja minna põllule. Kevadel ta kündis ja külvas, suvel rohis ja harvendas, vahel vajaduse korral kastis, sügisel koristas saaki ning talvel tegi plaane järgmise kevade jaoks. Temasuguseid oli palju, igaühel oma põllulapike. Mõnel läks kehvemini, teisel paremini. Mõni õnneseen ei pidanud ise tööd tegema ja palkas hoopis sulaseid.
Maad valitses kuningas, aga maarahva seas oli arvamus, et ega tal nende kanti asja pole. Räägiti, et ta on väga rikas ja samas helde, kuid arvamused läksid selle koha pealt lahku. Vastuvaidlejate argumendiks oli see, et siin ja seal valitses suur vaesus ning kui tegu oleks lahke kuningaga, oleks see ammu likvideeritud. Räägiti, et ta oli aluse pannud maarahva seadusele, aga siingi oldi eriarvamusel. Seadus on kõigest esiisade pärand, ütlesid mõned, ja sellisena ilmselt iganenud, sest esiisad olid primitiivsed. Polnud neil traktoritki. Pealegi, kui kuningas on seaduse andnud, siis peaks ta selle järele ka valvama, aga polnud näha, et seaduserikkujatel oleks väga halvasti läinud. Nendega ei juhtunud eriti midagi, vastupidi, maarahvas pidi oma jõududega end kurjategijate eest kaitsma. Räägiti, et kuningas oli maa neile kinkinud, kuid paljud olid ka veendunud, et kuningat pole olemas, sest keegi polnud teda näinud. Ja seega oli maa just selle oma, kes seda enda omaks kuulutas.
Igatahes ei olnud keegi kuningat näinud ja neid, kes vastupidist väitsid, peeti ullikeseks.
Ühel päeval käis läbi maa tundmatu mees, suur kott seljas. Ta peatus siin ja seal, tegi inimestega juttu ja oli üllatunud, kui kuulis, et need kuningast suuremat ei pidanud. Kuningas on hea ja lahke, kinnitas ta veendunult. Kuningas on huvitatud teie muredest ja soovib neid lahendada, oli ta sõnum. Neile, kes soovisid, kinkis mees telefoni. Telefonil ei olnud numbrilauda, vaid kaks nuppu – helistamiseks ja kõne lõpetamiseks. See oli otseliin kuningale.
Vähesed võtsid telefoni, Mikk oli üks nendest. Mees oli öelnud, et telefoni võib kasutada igal ajal, aga kindlasti on kasulik helistada hommikul. Mikk küsis, kas hommikul on kuningal rohkem aega. Mees vastas, et kuningal on alati aega, aga tema alamatel on hea helistada just hommikul.
Mikk võttis telefoni vastu ja pani selle koju kapi peale. Sinna see ununes, sest see telefon ei helisenud. Miku tavatelefon aga plärises õige tihti. Möödus võib-olla nädal, kui Mikule see telefon uuesti meelde tuli. Tal tuli tegemist teha ühe ebaõiglusega, kuid kellelgi ei paistnud olevat lahendust ja see röövis ta hingerahu. Kui kuningas seda teaks, küllap ta sekkuks, mõtles Mikk ja siis meenuski telefon.
Ta arvas, et nüüd on sellel kindlasti aku tühi, kuid ta eksis. Telefon oli endiselt sisse lülitatud ja tegelikult sellel aku seisu indikaatorit polnudki. Kas helistada kuningale? See mõte tundus olevat tobe, sest kui kuningas tõesti seal kusagil selle telefoni kaudu kättesaadav oli, siis vaevalt ta kuulaks ühe lihtsa maapoisi sõnu. Aga teisest küljest, ega tal midagi kaotada ka ei olnud. Südame põksudes vajutas ta telefoni väljahelistamise nupule ja pani telefoni kõrva äärde. Ta ei kuulnud tavalist kutsumise tooni, ent õrn sahin kuularis ütles talle, et ühendus oli olemas. Mida nüüd peaks ütlema?
„Tere hommikust, teie kõrgeausus. Mina olen Mikk maarahva seast.“ Vaikus. „Ma loodan, et teie kõrgeausus kuuleb mind.“ Endiselt vaikus. Mikule hakkas tunduma, et kui keegi teiselt poolt ka telefoni vastu võttis, siis kuulamas küll kedagi polnud. Kogu olukord tundus talle veidi tobe, aga ta jätkas ikka ja rääkis kuningale oma murest. „Ma oleksin väga tänulik, kui te aidata saaksite.“ Ja siis vajutas kõne kinni.
Kummalisel kombel andis see vastuseta kõne talle tagasi rahu ja tasakaalu. Veel kummalisem oli see, et teda häiriv olukord sai mõne päeva jooksul lahenduse. Nii sai Mikule tavaks alati, kui tal mõni mure oli, võtta see tavatu telefon ning rääkida tummale aparaadile ära oma mure. Vahel toimus selle peale loodetud muutus, tihtipeale ka mitte, kuid vaatamata sellele oli tal nüüd rahu. Ta märkas muutusi ka endas. Ükskord, sõites läbi naaberpiirkonda, hämmastas teda seal valitsev vaesus ja viletsus. Kehvades riides kõhetud inimesed, kurbus silmades jäid talle südamesse. Mitu korda helistas ta oma tumma telefoni kasutades ja kandis ette probleemist, kuid muutust ei tulnud ega tulnud. Ühe kõne ajal aga tungis tema meelde mõte – aga sina, Mikk? Sina saad ju aidata. Rikas sa küll pole, aga midagi sul ikka on. Nii püüdis ta omal käel abistada endast viletsamaid ja isegi mõned naabrid lõid selles kaasa.
Peagi sai Mikule tavaks teha kõne kuningale igal hommikul ja rääkida talle kõigest, nii oma rõõmudest kui muredest. Kuularis oli endiselt vaikne sahin, kuid peale kõnet tulid talle pähe päris mitu korda head mõtted, mis vastasid tema küsimustele. Viimaks oli tal telefon kõikjal kaasas. Paljud tögasid teda, enamus jäi ükskõikseks. Tundus, et ta oli ainuke, kes seda tumma telefoni kasutas.
Ühel päeval jõudis maarahvani kuulujutt, et kuningas tuleb üle pika aja piirkonda külastama. Seda ei võetud tõsiselt. Kuningat ju polnud olemas, või siis oli ta liiga kaugel. Suur oli siis imestus, kui läbi alevi sõitis valge limusiin, millist keegi polnud varem näinud. Limusiinist tuli välja kaks suurekasvulist valges univormis meest. Kokku kogunenud maarahvas vaatas neid aukartusega. „Need ongi kuninga politseinikud,“ sosistati kerge hirmuga hääles. Oli neid, kes end igaks juhuks keldrisse lukustasid, kartes seaduse esindajate karmi kätt. Politseinikud ei teinud rahvast väljagi vaid sammusid otsejoones Miku juurde, kes samuti oli kohale tulnud.
„Ära karda, kuningas ootab sind,“ ütlesid nad. „Ta on alati huviga kuulanud sinu kõnesid ja on rõõmus austuse ja tähelepanu pärast, mida sa oled Talle osutanud. Nüüd on ta otsustanud sind võtta oma õukonda.“ Mikk eskorditi aupaklikult limusiinini ning kui ta oli sees, istusid sisse ka politseinikud ja auto sööstis uskumatu kiirusega paigast, olles peagi inimeste silmist kadunud.
Rahvas seisis jahmatusest tummana alevi keskplatsil. Neil oli tühi tunne, nagu oleks neilt midagi head ära võetud. Mõned kiristasid pahaselt hambaid ja siunasid ennast, et polnud omal ajal telefoni vastu võtnud. Teised jooksid koju, otsisid aparaadi üles ja vajutasid erutusega helistamise nupule. Aga telefonis kostis vaid: „Telefon, millele te helistate, pole sisse lülitatud või asub teeninduspiirkonnast väljas.“
In English