Inimesed sageli pelgavad varjupoolt. Seda nii iseeneses kui teistes inimestes, aga ka enda ümber. Enamus armastab naeratavaid inimesi, aga nutvate või mossis, lausa masendunute eest püütakse sageli eemale tõmbuda. Hoidku Jumal leinas oleva inimese eest. Talle on raske isegi helistada. Mida ma talle ütlen? Kuigi, kui juba toru oled võtnud ja helistanud, ei ole kindlasti ühtki kõnet vaja pidada. Piisab lihtsalt toru teises otsas olemisest, sageli, sest leinajal endal on palju südamel.
Miks tundub varjukülg alati nii hirmutav? Kas seepärast, et see näitab, et elu ei olegi alati nii ilus, inimesed alati nii head ja armastusväärsed, kaasa arvatud me ise, et maailm me ümber ei olegi alati nõnda lilleline, kui uskuda ja loota sooviks? Seletusi on mitmeid ja kindlasti leidub neidki, kes mõtlevad, mida ta nüüd seal heietab. Selgitan lähemalt.
Oli märtsi kolmas nädalavahetus Mariehamnis. Siinkohal tuleb mainida, et Ahvenamaa, eriti selle pealinn, ei ole talvel ilus. Talv ongi justkui varjuküljeks. Igal pool lörts ja lumevaalud, inimesi pole pea kuskil, kõik on ära. Ja turistid ei ole veel tulnud. Turismikataloogides reklaamitakse seda paika enamjaolt suvistes värvides. Päike, sillerdav meri, siledad ja tuntavalt soojad kaljupinnad, naeratavad inimesed, tervis ja pruun jume, hullavad lapsed, õnnelikud perekonnad, koer, haagissuvila ja maasikatort vahukoorega. Tõeline idüll... Talvel, mida siis talvel pakkuda? Jäätunud teid, talveunne seatud paate, külmunud merd ja pimedat aega? Ei, tänan.
Otsime väiksema seltskonnaga tol pea kevadisel pärastlõunal toidukohta ses väikeses linnakses, kus 10 000 elanikku ja mis mõne päeva pärast oma 150 sünniaastapäeva tähistab. Kuna eelistan taimetoitu, ei ole toidukoha leidmine väga kerge. Kuskil kõrvaltänavas seisab silt „Pepparkvarn“ ehk Pipraveski. Astume sisse ja meid tervitab tõeliselt särav restorani töötaja. Ehmatav, võiks öelda. Miks ta nii sõbralik on? Pärin taimetoidu kohta ja mu soovi võetakse südamega. Uuritakse koka käest võimalusi ja käiakse vahepeal neid tutvustamas. Uuritakse veel ja tullakse taas uue infoga. Meist hoolitakse, meid tõepoolest teenindatakse ja me oleme teretulnud.
Kui too imehea söök söödud ning ülejäänud seltskond lahkunud, istun hetke kakaotassi ääres ja loen mõned lehed pooleliolevast raamatust. Kuigi mulle öeldi, et jootraha jätta ei ole vaja, ei saa ma seda mõttest. Ma tean, et tahan jätta. Tänutäheks. Alates esimesest silmapilgust on me eest head hoolt kantud. Meie külaskäiku tollesse toidukohta on võetud kogu hingega, meid on teenindatud nii, kuis ma ei ole end varem tundnud teenindatuna. Nii meeldiv, nii sõbralik, nii turvaline, et ma võtangi jupi värvilist paberit ja kirjutan sinna read: „Soovin, et igas restoranis oleks inimene nagu Sina. Nii oleks iga restoran veidi parem!“ Jätan selle koos jootrahaga lauale toredat teenindajat ootama.
Enne väljumist jõuab ta mind juba märgata ja tuleb hüvasti jätma. Tänan teda tohutult rõõmsameelse ja südamliku teeninduse eest. Tol hetkel avaneb sellest positiivsusest aga hoopistükkis varjukülg. Selgub, et Katinka, nõnda on naise nimi, mees on leukeemia tõttu raskes tervislikus olukorras kodus. Paari järgneva nädala jooksul püüavad nad otsustada, mida restoraniga ette võtta – jätkata või sootuks sulgeda. Ees on otsustavad ajad ning terve perekond on mehe haigusest kurnatud. Kuulan ja imestan – see ei saa olla tõsi. Meid on teenindatud, justkui oleks restoranil parimad ajad ja tolle naise perekond otsast lõpuni õnnelik ning muredeta. Milline professionaalsus... Igal päikeselisel poolel on oma varjukülg, mida me sageli lihtsalt ei näe. Ja alati ei ole vajagi. Ei oleks kellelgi jaksu igaühe varjuküljega tutvuda. Kuid siiski, kas pole kaunis – näha rõõmsat nägu vaatamata südames valitsevale valule ning restorani varjutavale murepilvele?
Meenub üks päevane pilt mu elutoa aknast. See on just nurgeti teise majaga, nõnda et sellesse nurka paistab päike üksnes kesksuve hommikuti kella 5 ja 6 vahel. Muudel aegadel ja aastaaegadel tõuseb päike nii, et ta seda nurka eal ei taba ja kogu päeva ning õhtu paistab ta maja teisele poolele. Too nurk on pimedamaist pimedam. Vaade tol päeval hämmastab mind lõputult. Kuidas saab see nurk olla valgust täis, kui sinna päevasel ajal mitte mingil juhul päike paista ei saa? Seisan hetke süviti üllatunult ja hakkan siis päiksevalguse jälgi ajama. Tasahilju jõuan jälile, et need peegelduvad tollesse igavesti pimedasse nurka naabermajalt, mustalt moodsalt kolakalt, mis naabrusesse paari aasta eest vastu meie tahtmist kerkis. Too maja on olnud põlatud ja laidetud, mõnitatud ja halvakspandud, aga täna peegeldab ta tollesse igavesti pimedasse nurka valgust oma akendelt. Seisan ja mõtisklen. Siin on, millele mõelda.
Selles maailmas ei ole olemas nurka, varjulist külge, millesse ei suudaks tungida jumalik valgus, selgus, lootus, paranemine ja usk. Ei ole inimhinge nõnda tumedat ja paadunut, mida ei suudaks jääst sulatada selle armastus, kes oli põlatud, halvakspandud ja mahalaidetud nii sageli, kui Ta siin maa peal kõndis. Ei ole olukorda inimelus, millesse ei suudaks siseneda need võimalused, mida pakub Jumal, ka siis kui kõik näib varjuline, kui päike näib soojendavat üksnes maakera teist poolt ning päev mitte üldse siiapoole jõudvat.
Jumal on see, kes teab igat varjukülge. Nii meis kui meie kaaslasis, nii meie elus kui nende elus, keda oma teel kohtame. Nii nende mõtteis, kes Teda tunnevad, kui nende omades, kes Teda väldivad. Ta on Kõikvõimas ja suudab leida tee iga inimhinge sügavasse tumedasse soppi.
Mõtlen veelkord sellele, kuis lapsed oma varju püüda proovivad. Või kutsikad. Lippavad rõõmsalt ja hulljulgelt tollele järele, seda eal kätte saamata. Mõtlen täiskasvanuile, kes, nui neljaks, mitte üksnes oma varju püüda ei soovi, vaid sellest lausa üle hüpata tahavad. Mis juhtuks, kui lubaks endal mõista, et vari on vari. See ei ole püüdmiseks ega ülehüppamiseks, vaid aktsepteerimiseks, et seal, kus on päikest, on alati olemas ka vari. Sinul, minul, temal, neil, meil. Kõigil. Kui ei ole varju, siis ei ole meid justkui olemaski. Aga me ei pea seda varju jõllitama jääma, vaid vaatama ikkagi päikese ja valguse poole...siis, nagu tuntud ütlus kõlab, jäävad nood paratamatud varjud seljataha, ja ees laiub selge pilt valguse ja päiksega.
Nii lihtne on end julgusetuna tunda. Just siis, kui su hinge iga sopp on pime, lase Jumalal süüdata neis oma valgus, mis võiks seal põleda seni, kuni kestab maailm. Ja siis, kui seda enam ei ole, saab Jumal ise igaveseks valguseks. Ei ole tarvis häbeneda varjukülge. Peaasi, et me seda imetlema ei jää. Et me sellesse ei takerdu. Vaid võtame Jumalalt vastu jumalikud lahendused igasse pimedasse nurka valguse toomiseks. Tema suudab, Tema tahab ja selleks Ta ju tuligi – tooma valgust, andestust, päästet ja armu neile, kel seda muidu kuskilt leida ei oleks, isegi mitte varastel suvehommikutel. Jumal tuli, oli põlatud, aga tuli, et anda seda, mida mitte keegi teine anda ei oleks suutnud – lootust, et igasse varjukülge võib paista valgus!
In English