Nüüdseks on järjekordsed riigikogu valimised möödas, ilmselt on selle artikli ilmumise ajaks ka juba kokku pandud koalitsioon ja jagatud portfellid. Valimisreklaamid ununevad ruttu, valimisdebattidel öeldu samuti ja elu läheb edasi. Saab näha, mida toovad riigile järgmised neli aastat.
Minu jaoks oli valimiste-eelne aeg üpris huvitav. Mulle meeldib aeg-ajalt vaadata poliitikasaateid. Ühest küljest selle pärast, et need annavad informatsiooni, kuidas riigil läheb ja mida on plaanis ära teha rahva valitud esindajatel, teisest küljest aga on põnev vaadata kogenud poliitikute väitlust. Tegelikult ei saa seda muidugi nimetada väitluseks, vaid pigem monoloogideks, mis on vürtsitatud teravate repliikidega teiste kõnelejate arvel. Naljakas on see, et poliitikul on väga raske öelda ei- või jah-vastust. Igast vastusest peab vaataja-kuulaja aru saama – vali mind! Kuid põnev on selle juures just see reageerimiskiirus, sõnaosavus ja demagoogiliste võtete kasutamine, mis poliitikutel on varnast võtta. Tuleb tunnistada, selles on kogenud poliitikud tõeliselt asjatundlikud ja hätta jäid väikeparteide esindajad, kel sellist esinemise kogemust pole.
Peale valimisdebattide jälgimist järgnesid arutelud sõprade vahel. Arutasime, kelle seisukohad meie mõtetega rohkem või vähem kattusid. Kelle esinemine oli sümpaatsem ja kes ebameeldiva tunde sisse jätsid. Ja jõudsime järeldusele, et ideaalset parteid ei ole olemas. Ühe partei juures häirib nende dogmaatilisus, teise juures isikukultus, kolmanda juures populism, neljanda juures midagi muud. Mõnel ei olnud praktilisi lahendusigi välja pakkuda. Pean silmas näiteks kristlikke demokraate, kelle esindaja küsimuse peale, kuidas lahendada sotsiaalprobleeme, vastas, et Jumala õnnistus on see, mis teeb rikkaks. Ei saa pühakirjale vastu vaielda, kuid millegipärast tõlgendasid apostlidki seda teksti teisiti, kui nad organiseerisid laiaulatuslikku abi vähemkindlustatutele, nagu leskedele ja muudele kehvikutele.
Just sotsiaalteema oli see, mis meid sõpradega arutades mõtlema pani. Kurdetakse, et raha on vähe. Ega raha vist pole jah kunagi nii palju, kui vaja läheks, aga meie radikaalne arvamus oli see, et seda kasutatakse valesti. Kui palju raha läheb riigis selle jaoks, et ravida ja ülal pidada inimesi, kelle hädades on süüdi nende elustiil, ehk siis tegelikult nemad ise. Südame-veresoonkonna haigused on üks levinumaid surma põhjuseid kogu läänemaailmas. Ja suuresti välditavad, kui süüa õigesti, liigutada targasti ning puhata piisavalt. Ka mitmed vähivormid on elustiilihaigused, eriti võib mainida suitsetamist kui legaalset narkomaaniaviisi. Alkoholist põhjustatud probleemidest ei tasu rääkidagi. Kuritegevus tekitab kulusid ka siis, kui kurjategijad on ühiskonnast eraldatud. Vanglates olevad inimesed on ohuks korraliku kodaniku rahakotile, sest just tema peab neid üleval pidama.
Kui mõne partei programmis oleks sees hästi läbimõeldud inimeste “ümberkasvatusprogramm”, mis tegeleks rohkem probleemide põhjuste kui tagajärgedega, siis võidaks see partei suuri plusspunkte ja pikas perspektiivis teeks head nii riigi kui kodanike rahakotile. Nii naiivne ma pole, et ükski selline programm sajaprotsendist resultaati inimloomuse (kas saab panter muuta oma täppe või etiooplane nahavärvi?) pärast annab, kuid midagigi tuleks ette võtta.
Kuigi kristlike demokraatide esinemine valimisdebattides oli minu jaoks pettumus, sest nad jäid oma sõnaosavuse ja asjatundlikkusega teiste varju ning mõnel juhul vastasid praktilistele küsimustele kristlike loosungitega, tuleb neile au anda selle eest, et see oli kõigile aru saada, et Jumal on nende jaoks esikohal. Ja teisalt, kui valimisdebatis oleks osalenud Jeesus, siis oleks ta ilmiku jaoks ilmselt kõlanud sama võõralt, kõlasid tema sõnad ju võõralt isegi läbinisti religioossetele juutidele.
Eestis on peamiseks ikkagi majandusküsimus. Kui reformistid lubavad meid viia peagi viie rikkama riigi sekka Euroopas ja keskid kuulutavad, et aitab vaesusest, on Jeesuse sõnades (ehkki öeldud natuke teises kontekstis) ehmatav perspektiiv: „Vaeseid on teie juures alati“ (nt Mk 14:7). Nagu polekski lahendust olemas, tee või tina.
Mõnevõrra rohkem sobib Jeesuse sõnumiga sotside valimisloosung, „uus algus“. Jah, Jeesus tuli selleks, et anda maailmale uus algus. Kahjuks ei huvitanud Jeesust aga majandusküsimused. Rahanduspoliitilisele küsimusele, kas tuleb ikka makse maksta, vastas teistmoodi, kui paljud ootasid – makske keisrile edasi. Jeesuse poolt pakutud uus algus seisnes selles, millega poliitikud tegeleda ei oska või ei soovi – minevikupattude andestus ja uus loomus.
IRL lubas teha eestlastega lepingu, anda tasuta kõrghariduse. Jeesus ei rääkinud midagi teaduse ja kõrgete kunstide õppimisest. Ta soovitas ainult õppida Temalt tasadust ja alandlikkust (Mt 11:29). Kuidagi ebapraktiline. Sellise hariduspagasiga ei jõua vist tänapäeval kuhugi.
Kui nüüd kokku võtta, siis puudus Jeesusel majandus- ja haridusprogramm. Kaitseprogramm oli ka kehvake, sest Ta soovitas põse peale löömise puhul keerata ette teine põsk. Vahest ainult välisprogramm oli edumeelne, sest Ta suhtles meelsasti nii oma rahva kui võõrastega.
Jeesuse valimisprogramm keskendus teistmoodi asjadele. Mitte argisele, vaid inimeste sisemusele. Ta teadis, et kõikide probleemide algus on inimese patuses loomuses. Ja Tema eesmärk oli anda neile uus algus, uus loomus. Just see lahendab sotsiaalprobleemid. Uue loomusega inimesed panevad tähele nõrgemaid ja abistavad neid, nõrgemad omakorda ei lase teiste turjal liugu, vaid annavad oma osa seal, kus neile on jõukohane – meenutage kas või lesknaise kaht vaskmünti, mida Jeesus hindas suuremaks anniks kui rikaste kukrust võetud kuldraha. Uue loomusega inimesele pole rikkus omaette eesmärk, vaid kõigest vahend. Uue loomusega inimene ei hari mitte ainult mõistust, vaid ka südant, et mõistusega leiutatud asjadega teha head, aga mitte kurja.
Jeesuse valimisprogramm on palju pikema perspektiiviga kui neli aastat. Tema riik alles tuleb. Praegune elu on kõigest kodakondsuseksam, pikk ja vahest keeruline, aga see on seda väärt. Jeesus soovib, et valiksime just Teda.
In English