Imerohi

Nagu ilmselt paljusid teisigi tavaliselt hea tervisega inimesi tabas ka mind sel talvel külmetus. Mul on hea meel, et olen olnud viimased paar aastat nii terve, et ei ole haiguse pärast pidanud puuduma töölt ja jätma vahele muid olulisi asjatoimetusi. Jah, on olnud nohust nina ja kipitavat kurku, kuid ei midagi nii tõsist, mis oleks igapäevaelu takistanud. Selle talve külmetus oli teistsugune. See algas valutava kurguga, mis läks üle köhaks. Mõtlesin, et hea seegi, et olen nohust pääsenud, aga võta näpust – paari päeva pärast tilkus nina nagu halvasti remonditud kraan. Kui üldse külmetuse juures midagi meeldivat võib olla, siis oli see nagu tõrrepõhjast tulev bassihääl, mille üle ma salamisi uhkust tundsin. Sest eluaeg olen eelistanud bassipartiid tenoripartiile, aga olen kadestanud lauljaid, kes ka kõige madalamaid noote mängleva kergusega võtavad.

Kuna külmetuse nähud kestsid kauem kui tavaliselt, otsustasin võtta ka vaba päeva töölt, et aevastada ja köhida koduses rahulikus õhkkonnas. Ja otsisin internetist abi, kuidas võimalikult efektiivselt ennast ravida, nii et see ebameeldiv periood kiiresti mööda saaks. Paraku andis internet sama vastuse, mis alati – viirusliku külmetushaiguse puhul on ravi ainult sümptomaatiline. Ehk kui kurk on kibe, siis kuristada soolveega ja imeda põletikuvastaseid tablette, kui köha teeb liiga, võtta sisse midagi röga lahtistavat ja nii edasi. Lootsin salamisi abi ka paljureklaamitud ingveriteest ja küllap sel ka oma positiivne mõju oli, kuid mitte midagi imelist ei juhtunud.

Aegade jooksul on inimene õppinud ravima surmavaid haigusi. Penitsilliini ja seega antibiootikumide avastamine oli üheks pöördepunktiks, mis aitas võita paljusid bakterite tekitatud haigusi, sealhulgas Piibli päevilgi palju muret tekitanud pidalitõbe. Vaktsineerimine on aidanud vältida ohtlikke, sandistavaid ja surmavaid viirushaigusi, selle tõttu on praktiliselt kadunud selline taud nagu rõuged. Aeg-ajalt kuuleb meediast uudiseid selle kohta, et on saavutatud läbimurre mõne vähivormi ravis. See kõik on väga positiivne ja annab paljudele inimestele lootust.

On kurioosne, et samal ajal puudub imerohi tavalise külmetushaiguse vastu. Ei saa ennast külmetuse vastu vaktsineerida, ei saa sümptomite ilmumise esimestel tundidel sisse võtta rohtu, mis viiruse alistaks. Vaatamata sellele, et meditsiinifirmad kulutavad miljoneid rahaühikuid ravimite väljatöötamisele, pole nad suutnud leida lihtsat lahendust külmetushaiguse tekitaja vastu. Nii et kehtima jääb populaarne tõde, et ise nohu ravides kulub selleks seitse päeva, kuid arsti abiga kõigest üks nädal.

Külmetuse ravi on sarnane sellele, kuidas kristlased vahel kipuvad lahendama patu probleemi – sümptomaatiliselt. Sageli hakkame asjaga tegelema alles siis, kui tunnetame enda nahal patu tagajärgi, olgu siis selleks kellegi teise inimese haavamine, õigusega teenitud karistus oma eksimuse pärast või mingi asja pärast piinav südametunnistus. Siis otsime lahendust – vabandame, püüame tehtut heastada ning palume andestust Jumalalt. Läheb natuke aega mööda, meid tabab uus kiusatus ja endalegi märkamatult oleme jälle samas seisus, on vaja asi heastada ning leida lepitust.

Loomulikult on vaja eksimus heastada ning Jumalaga jälle positiivne suhe taastada. Aga kas see peabki nii jääma? See pole tegelikult isegi miinimumprogramm, mida Jumal meilt, kristlastelt, ootab. Paulus näiteks soovis tessalooniklastele, et Jumal võiks neid pühitseda ning kogu nende olemus – vaim, hing ja ihu – oleks laitmatu (1Ts 5:23). Laitmatusest on aga asi kaugel, kui pidevalt avastad enda juures laiduväärset, mis kordub ikka ja jälle. Jumala plaan on seega, et me oleksime laitmatud. Jumala plaan on see, et me mitte ainult ei saaks vabaks patu tagajärgedest, vaid patust endast.

Kust küll leiaks imerohtu patu vastu?

Jeesus andis patuprobleemi vastu šokeerivat nõu. Ta ütles, et kui su silm ja käsi panevad sind patustama, siis parem on need eemaldada (Mt 5:29,30). Kas Ta mõtles seda tõsiselt? Et kui inimese näpud kontrollimatult teise inimese vara kallale lähevad, siis ei ole tegelikuks lahenduseks kahju kompenseerimine, vaid näppude eemaldamine? Ma usun, et Tema šokeeriva sõnumi peamiseks mõtteks oli see, et me ei tohiks tegeleda patu sümptomaatilise raviga, vaid kõrvaldada tuleb algpõhjus. Tegelikult ei tegutse näpud ju iseseisvalt, vaid neid juhivad inimeste mõtted. Ja silm jääb vaatama seda, mis mõtetes meeldiv tundub.

See pole kindlasti ühelegi kristlasele üllatuseks, et patt saab alguse mõtetest, meie sügavamast loomusest. Aga omaette küsimus on, kas me vaevume tegelema oma loomuse ja mõtete analüüsiga. Et mõista ja tunnistada oma loomuse nõrku kohti, on see väga oluline, kuid keeruline ja aeganõudev ning sellel on psühholoogia maik man, mida mõnikord kristlased pelgavad. Olen nõus, et eneseanalüüs Püha Vaimu abita on vaimulikus mõttes kasutu, on ju Tema rolliks meile avada õige ja vale vahet. Taavet palus, et Jumal vaataks tema südamesse ning annaks teada, kas „ta on valuteel“ (L 139:23). Ja samas ei saa me lootma jääda sellele, et kui me ise pole valmis ennast häälestama, siis tabaks meid eriline selgus meie patuse loomuse kohta.

Imerohuks on aeg, mille veedame koos Jumalaga. Mitte ainult kirikus, vaimulikul kontserdil või kaaskristlastega osaduses olles. Imerohuks on aeg, mille pühendame ainult koos Temaga olemiseks, siiralt valmis kuulama seda, mida Tal on meile öelda, siiralt valmis paluma abi patu algpõhjuse kõrvaldamiseks. Minu kogemus ütleb, et mulle on seda rohtu vaja regulaarselt. Kui tihti annustad sina seda imerohtu?