Sõna „oih“ võib määratleda spontaanse vastusena raskusele, pingele või kartusele ja/või meeleheitele, kui inimene mõistab, et ta on teinud vea või teadmatuse või tähelepanematuse tõttu soovimatult käitunud.1
On huvitav, et keegi ei näi teadvat, kust see sõna pärit on, arvatakse, et [ingliskeelne sõna oops] pärineb aastaist 1920 või 1930. See sõna on spontaanne väljend, seega sobib talle ka tingimatu päritolu.
Kuidas iganes see sõna tekkis, jääb küsimus: kas sa oled kunagi pidanud ütlema „oih“?
Minu kõige ehmatavam „oih“ juhtus paar aastat tagasi, kui me kolisime Nebraskasse.
Me jõudsime perega pärast 10 päeva laagris töötamist koju. Nägime aias töötamas oma naabreid. Mõni nädal tagasi olin rääkinud nende terrassil olnud naisega, keda pidasin vanaemaks – paljud meie naabritest olid noored pered. Nüüd oli meil võimalus kohtuda ülejäänud perega. Astusin lähemale ja alustasin juttu mehega, kes näis olevat tervislike eluviisidega keskealine mees.
Vestluse käigus küsisin vanema naisterahva järele, keda ma mõni nädal varem olin kohanud. Mees vaatas mind imestusega ja ütles, et ta ei mõista, kellest jutt. Ma ütlesin, et vestlesin mõnda aega tagasi ühe kena vanema naisterahvaga ja mõtlesin, kas nende vanemad elavad koos nendega.
„Ei,“ vastas mees rõõmsalt. „Ainult mina ja mu naine.“
Ma ei tea, kuidas see sai juhtuda, aga see osa minu ajust, mis pidi olema koolitatud professionaalseks suhtlejaks – mis ühendab neuroneid ja moodustab sidusaid mõtteid –, keeldus toimimast. Minu suu läks aga edasi. Ja kuna ma ei teadnud, mis parasjagu toimus, võtsid minu küsimused ülekuulamise tooni.
Ütlesin meeleheites: „Ma tean, et ma nägin siin vanemat naist, see tundub nii imelik.“ Selle aja peale oli minu kõrvale tulnud mu naine, kes andis mulle märku, et ma ei suuda seda saladust lahendada.
Ja enne kui ma täiesti oma mõistuse kaotasin, tuli tema välja. Naine tuli terrassile, kus ma olin teda ennegi näinud. Naaber ütles: „Tere, kallis!“ ja mina hüüdsin samal ajal: „Seal ta ongi!“ Ta tuli trepist alla ja ma surusin innukalt ta kätt, mis oli elav tõestus sellest, et ma ei olnud hull – ainult rumal –, ja teatasin võidukalt: „Me oleme kohtunud!“
Olles öelnud oma nimed ja vahetanud häid soove kenaks pärastlõunaks, tulime oma majja ja Angela ütles mulle, et tal ei ole eluski nii häbi olnud. Hakkasin ennast kaitsma: „Mis mõttes? Mina olen ju siin olukorras ohver! Ta on...“
„Ta on selle mehe naine!“ ütles Angela vihaselt.
„Oih.“
Ma ei käinud kolm nädalat majast väljas, välja arvatud kirikuskäigud, kuna mul oli nii häbi. Õnneks mu naaber kas unustas selle olukorra, ei pannud seda tähelegi või on väga heasüdamlik ja praegu me saame väga hästi läbi.
„Oih“ on tavaline
Oih-reaktsioone tuleb ette üsna sageli. Me unustame uue retsepti katsetamisel lisada ühe koostisaine. Me ei tea, millal meie lennuk kohale jõuab või kas meie kleidilukk on ikka kinni tõmmatud. Me karistame oma lapsi tegude eest, mida nad ei ole teinud. Me karistame oma lapsi liiga karmilt selle eest, mida nad on teinud.
Me eksime oma inimsuhetes pidevalt – aga kuidas on suhtes Jumalaga? Minu toodud näite puhul lõpeb olukord kummalise hetkega, emotsionaalse kitsikusega, haigetsaanud tunnetega ja häbiga – aga mis siis, kui olukorra hinnaks on igavene elu?
Üles kasvades kuuleme, kuidas meile öeldakse kiriku pioneeride nagu Ellen White’i kirjutiste vahendusel, et „kirja pannakse iga ebaaususe tegu ja iga inimene saab lõpuks tasu selle eest, missugused on olnud tema teod“.2 Teisisõnu, sinu ingel kirjutab kõik üles, nii et käitu korralikult!
Matteuse 12:36, 37 on kirjas: „Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.“
Pane tähele oma sõnu ja kui sa ütled midagi hoolimatut, mõjutab see sind kohtus. Sinu „oih“-il võivad olla igavesed tagajärjed.
On neid, kes arvavad, et meie pääste ühes otsas on kõik meie head teod ja skaala teises otsas kõik meie halvad teod ja meie saatuse määrab see, kumb ots teise üles kaalub. Aga see ei ole kristlus.3
Mõnda meist kummitab Jonathan Edwardsi klassikaline jutlus „Patune vihase Jumala kätes“, kus ta ütleb: „Tõesti, Jumal on praegu vihane väga paljude maa peal elavate peale: tõesti, kahtlemata on Ta vihane paljude peale siit kogudusest... Ta on vihane paljude peale, kes on praegu põrguleekides... Jumal hoiab inimesi põrguaugu kohal ja nad on oma karistuse ära teeninud ja selle juba ka kätte saanud; ja Jumalat on kohutaval kombel provotseeritud.“ Näib, nagu otsiks Jumal iga võimalikku viisi, et meid põrgusse saata – Ta ootab, et me ütleksime „oih“.
Kas sa näed oma igapäevaelus kedagi, kes sinu alateadvuses sellise sõnumiga töötaks? Kui hästi suudad sina töötada, kui keegi pidevalt üle õla jälgib?
Morris Venden ütleb nii: „Me oleme nii kindlad, et Ta hülgab meid meie olemuse tõttu ja seepärast me jätkame oma loomusega! Me jätkame patustamist, kuna me ei usu, et meile on andestatud. Me oleme löödud, kuna meil ei ole kindlust, et Ta võtab meid vastu isegi siis, kui me alles kasvame.“4
Kas meilt nõutakse üleloomulikku mälu?
Paljudel meist on hirm pääste osas, sest Jumalal on kõik meeles, aga meil mitte. Ja me kardame, et meie toimikus võib olla kahetsemata patte, midagi meie lapsepõlvest või möödunud nädalast või tänasest hommikust; midagi, mille suhtes me ei ole teadlikud ja mis asetab meie pääste küsimärgi alla.
Eelmisel aastal ilmus ajakirjas Wired artikkel naisest, kes on suuteline meenutama igast oma päevast midagi, alates sellest, kui ta oli 14-aastane. Ta on oma üleloomulikust mälust kirjutanud raamatu pealkirjaga „The Woman Who Can’t Forget“.5 Artikli lõpus paljastatakse tema talendi saladus. Selle hinnaks on sundkäitumine, mille tõttu ta on kõik üles kirjutanud, ta on väga tihedas kirjas kirjutanud 50 000 lehekülge, mida on pea võimatu lugeda.6
Kas meil peaks oma patu suhtes olema üleloomulik mälu või sundkäitumise häire? Kas me peame meeles pidama, et Jumal saaks unustada? Me vajame neile küsimustele vastuseid, nagu Roy Gane oma raamatus „Altar Call“ nii elegantselt sedastab: kas Kristuse veri katab meid sel ajal, mis jääb patustamise ja andestuse palumise vahele?7 Me vajame vastuseid – ja me võime nende saamiseks pöörduda Piibli poole.
Oih, ma tegin pattu
3. Moosese 4:13, 14 kirjeldab inimesi, kes on suhtes Jumalaga, kes teevad midagi valet, ent ei ole seda teadvustanud. Neil on oih-olukord – patune on teatud ajahetke oma veast teadmatu.
„Ja kui kogu Iisraeli kogudus eksib, aga nõnda, et koguduse silma eest jääb varjatuks, et nad on teinud mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, ja saavad süüdlasteks, ja patt, mida nad on teinud, saab ometi teatavaks, siis kogudus toogu üks noor härjavärss patuohvriks ja viigu see kogudusetelgi ette!“
27. ja 28. salm väljendavad sama stsenaariumi, ainult isiklikul tasandil. Hirmutav on see, et ilmneb, et patt võib muutuda nii loomulikuks, et me ei märkagi, kui me patustame.
Seega, mis päästab meid neil hetkil, mil me teadmatuses ja ettekavatsemata pattu teeme? Mis saab näiteks siis, kui ma mõtlen halbu mõtteid või plaanin teha kurja teo ja hetk enne seda, kui ma saan oma mõtte ellu viia, kukub mulle pähe klaver? Või ma jään auto alla või saan infarkti? Kas see on hetk mõelda: oih, ma lähen vist põrgusse? Vaatame, mis on kirjas Vanas Testamendis.
4. Moosese 28:1–11 on kirjas, et vanas Iisraelis olid igapäevased (hommikused ja õhtused), iganädalased ja igakuised ohvrid. 3. Moosese 16 räägib iga-aastase ohvri, Lepituspäeva olulisusest. Pattude lepitamiseks tapeti, põletati ja pritsiti pühamus pidevalt. See viib järelduseni, et sellist aega, mil ohvrit pole, ei olegi. Mõnikord patt ja ohver isegi kattusid.
Kõmistades tulevikku
Mäletan korda, mil läksin politseinikuga tema reidile kaasa. Sel keskööl juhtus purjus autojuhi tõttu lähedal asuvas bensiinijaamas kohutav õnnetus. Me väljusime autost ja politseinik rääkis teismelise tüdrukuga, kes ei mäletanud sedagi, kuhu ta oli oma kingad jätnud – ta oli nii purjus, et ta pupillid värisesid ja ta teadis vaevu, kes ta ise on. Tema sõber ja teised pandi kiirabiautosse, kõik noored olid kriitilises seisus. Oli täielik kaos. Selle niigi hektilise olukorra muutis veelgi uskumatuks politseiniku jutt, kui me bensiinijaamast väljusime. Ta ütles, et selle tapatalgu järel leidis ta teismelise külmikust – ta püüdis veel paar õlut ära juua.
Näib, et sellist aega, mil pattu poleks, ei olegi olemas – ja see ongi kõige olulisem. Kõik need ohvrid toodi nende eest, kes vajasid katet, kuni nad olid suutelised kahetsema ja ise ohvri tooma.
Hüpates Vanast Testamendist Heebrea kirja, näeme, et autor vastandab Vana Testamendi ohvri Kristuse ristiohvriga.
Heebrealastele 10:12–14 on kirjas: „Aga see siin [Jeesus], ohverdanud üheainsa ohvri pattude eest, on jäädavalt istunud Jumala paremale käele... Sest üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks.“
Tegusõna on teinud esineb siin täisminevikus, mis tähendab lõpetatud tegevust, sõna jäädavalt annab teada, et Kristuse ohver ei jää minevikku, vaid selle mõju on nii võimas, et kajab läbi tulevikugi.
Kristus on täiuslikuks teinud ja jätkab nende täiuslikuks tegemist, kes on pühitsetud. Tema ohver on täielikum ja jätkuvam kui kõik teised Vana Testamendi ohvrid. Tema on vanas Iisraelis toodud ohvrite müriaadi täitumine – ja veelgi võimsam kui kõik vanad ohvrid kokku.
Meie teadmatus ei saa olla vabanduseks. Kas me oleme oma patust teadlikud või mitte, ei ole raskuskese sellel, kas me saame öelda „oih“. Raskuskese on Kristusel ja Tema ristisurmal – kõigi eest.
On üks koht, millele meie taevase Ülempreestri vahendustöö viitab – see on imeline ilmutus armust teadmatute suhtes – ja me võime selle leida täiuslikust ohverdamise hetkest, täiuslikust ohrist, ristilt.
Kristuse ja ristiga
Luuka 23:33, 34 näeme segaduses olevaid inimesi, kes vaatavad Kristust ristil rippumas. Ohvrina vaatab Jeesus enne surma teadmatule inimhulgale, kes on toetanud Tema piinamist.8 Ta palvetab, mis viitab Tema vahendusteenistusele Isa paremal käel ja lohutab meid aegadel, mil oleme enda kurjusest teadmatud. Kui me ütleme „oih“.
„Aga Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“
Seth Pierce on raamatute autor ja Nebraska adventkoguduste vanempastor.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1 http://www.yourdictionary.com/oops.
2 Ellen G. White, Tunnistused kogudusele, vol. 4, lk 564.
3 Dean C. Halvorson, The Compact Guide to World Religions (Minneapolis: Bethany House, 1996).
4 Morris Venden, 95 Theses on Righteousness by Faith (Boise, Idaho: Pacific Press, 2003), lk 146.
5 Jill Price, The Woman Who Can’t Forget (New York: Free Press, 2009).
6 Gary Marcus, “Total Recall,” Wired, April 2009.
7 Roy Gane, Altar Call (Berrien Springs, Mich.: Diadem, 1999), p. 141.
8 Vt Ellen G. White, Ajastute igatsus, lk 745.
In English