Jumal on sõnapidaja!

Kui lennufirmas töötades maakaarti vaatan ja endamisi arutlen, millisele maale sõita, jääb silm lõppeks pidama Iisraelil. Kõiki maid elu jooksul läbi rännata ei jõua. Seega jääb minu kui kristlase hinge soov külastada järgnevaks seda maad, kus Jeesus kunagi kõndis. Seejärel tuleb mu ellu Pereraadio ja toob endaga suure dilemma. Kuidas lasta lahti soodsatest lennuvõimalustest ja asuda raadiotööle ning jätta tundmata tuleviku hooleks unistused reisist? Hinges hakkab kõlama üks sõnum: „Ära muretse, mina viin sind reisile!“ Tean, kes selle teadmise hinge pani. Tol korral see siiski mind ei aita, sest ma ei näe vastust – mil viisil, Issand? Usaldust ei ole piisavalt. Siis hakkavad asjad toimuma ning möödunud aasta jooksul viiaksegi mind reisile Iisraeli.

Olin vaid lugenud ja aimanud, et kuskil on maa, kus pühapäev on nädala esimene päev. Reaalselt. Kogen seda esmalt alles siis, kui ühel pühapäevasel hommikul Tel-Avivist Jeruusalemma sõidan. Sherut ehk marsruuttakso sõidab teele üksnes siis, kui kõik kohad täis on. Tuleb oodata. Too ootamine ei ole pikk, sest iga sheruti istuv inime on eriline, teistmoodi ja midagi “uut”. Kui viimnegi koht täis, paneb lõbus sherutijuht ukse kinni ja vajutab gaasi põhja, võttes kurve erilise mõnuga. Hommikune Tel-Aviv on päikest täis ja tundub, nagu oleksin seal juba kordi käinud. Mida lähemale Jeruusalemmale, seda kitsamaks muutub tee. Mõne aja pärast saan aru – oleme sattunud liiklusummikusse. Ja seda pühapäeva hommikul kell seitse! Kui Jeruusalemma jõuame, on linn varahommikust siginat-saginat täis. Lapsed ruttavad kooli, ranitsad seljas. Bussipeatused on täis töölekiirustavaid inimesi, kes aega võimalikult efektiivselt ära kasutavad – loevad püstijalu ajalehte ja rüüpavad teise käega midagi peale. Linn elab. On pühapäeva hommik ja kell on saanud juba kaheksa!

Seistes Galilea järve äärses Tibeeria linnas asuva hotelli fuajees, vaatan, kuidas reede õhtul perekond perekonna järel end hotellis sisse seab. Nende välimus on vägagi juudilik. Juudid on kohe teistsuguste näojoonte ja žestidega. Neis on midagi, mis neist juudid teeb ka väliselt. Ootamas on õhtusöömaaeg hotelli söögisaalis. Pereisa võtab sabatisaiast ehk halah´ist väikse tükikese ja jagab igale lauas istujale, olgu ta laps või täiskasvanu, ning valab klaasidesse viinamarjamahla. Alles seejärel, kui pereisa on Toorast mõnd lugenud ja söögipalve teinud, võivad lauas olijad sööma hakata. Meie istume kõrvallauas. Kuus ajakirjanikku – kaks Taanist, kolm Rootsist ja üks Eestist – ning kohalik giid. Kui vaatan enda ümber, näen, et tol reedesel õhtul on enamus laudu täidetud justnimelt juudi rahvusest inimestega. Akna taga loksub Galilea järv oma loksumist ja hotelliseinte vahel toimetab kümneid, kui mitte sada juuti – suurt ja väikest. Selles hetkes on ajaloo hõngu.

Juba kell neli pärastlõunal suleti kõik kauplused terves linnas. Ka nn spaa, mis koosneb kahest ujumisbasseinist ja duširuumidest, lõpetas töö selleks ajaks. Kõik toimetused tuli enne ära toimetada. Igaüks teadis, et peale nelja enam osta ei saa ja ujuda ka mitte. Ühistransport on ööpäevaks seiskunud. Ka kohvimasina nuppu ei tohi keegi enam vajutada ja lift, soovid sa seda või mitte, peatub rahupäeval igal ainsamal korrusel. Tõeliselt aeganõudev seega sõita üksi liftis olles korruselt üks korrusele viis ning igal korrusel sundkorras ka peatuda. Hingamispäeva hommik toob meie grupi jaoks ärasõidu Tel-Avivi. Mina seda päeva ilma kosutava loodusretketa mööda lasta ei soovi. Tõusen aegsasti enne ärasõitu ning sean sammud mäe poole. Varahommikuses karges õhus näen ühtäkki üle kivise tee ja mäekühmude vaikselt lahtirulluvat vikerkaart. Milline tore üllatus! Meenuvad read, mille kuskilt meelde olen jätnud – Jumala tõotuste vikerkaar on alati iga katsumuse kohal! Kinnitav ja julgustav seda kaarjat pillerkaart näha ja teada – Jumala tõotused ei tuhmu üheski tolmus!

Jõuan mäkke ja võtan istet. Löön Piibli lahti ja küsin endamisi, kustkohast ma lugema peaksin. Nii palju sellest, mis seal kirjas, on ju sündinud just neis paigus, mida mäe otsast justkui oma peopesal näen. Ees laiub hommikuvalguses Galilea järv. Pilve tagant piilub päike oma pikkade kiirtega järve. Vasakule jääb Tibeeria linn, mis kuulub nelja püha linna hulka, kuna seal olevat juutidele Talmud antud. Järve ja Tibeeria vahelt paistab taamal Kapernaum, Jeesuse kodulinn. Seal kuskil aimatav Mäejutlusemägi. Sünagoog. Paremale, mägede taha, jäävad Jeesuse ristimise paik, Magdala, Jeeriko, sealt veel edasi Samaaria, Jeruusalemm, Surnumeri, Petlemm jne. Võtan kätte evangeeliumid ja lasen lehtedel rulluda sõrmede vahelt nõnda aeglaselt, et jõuan silmata üksikuid sõnu salmidest – Jeruusalemm, Galilea, paat, mägi, viigipuu, jüngrid, Jeesus, Kapernaum... Need ongi ju needsamad paigad, seigad ja nimed, mida hetkel justkui peopesal hoian! Siinsamas mu silme ees ja sealsamas, kirjapandud Piibli lehekülgedel! Kinnitav kooslus. Rohkemaks tol hommikul aega ei ole, tuleb alla kiirustada, et meid ringisõidutavale bussikesele koos teistega jõuda. Vaimupatarei sai tollest mäkketõusmisest kogu päevaks täidetud.

Tel-Avivi rand on liivane. Sellele rulluvad võimsad Vahemere lained armu ei anna. Kui liialt kaugele vette lähed, riskid kaasaviimisega. Meie kõrvale on end liivale istuma sättinud kaks neidu ja üks noormees. Nende keskel suur kollane teekann priimusel kohe-kohe kohisema hakkamas! Kas teed soovite? Miks mitte, vaatame kolleegiga Rootsist teineteisele otsa. Tuleb välja, et noored on tulnud randa sabatit lõpetama. Alati sabati alates ja lõppedes tulevad nad rannale, et seda tähistada. Tunnen äratundmisrõõmu! Meenuvad kõik mere äärde sõitmised koguduseliikmetega, mil päikseloojangul oleme laulnud laulu „Õhtupäike“ ja palvetades hingamispäeva tervitanud või ära saatnud. Päikse loojudes avatakse Iisraelis poodide uksed ja elu läheb edasi. Taas käib argipäev nagu kõikidel teistelgi päevadel. Taas lülitatakse sisse kohvimasinaid ja taas tohib juute ka fotoaparaadi ning helisalvestusseadmega tülitada. Liftiga saab sõita otsejoones korruselt üks korrusele kaheksa ilma vahepeatusteta igal korrusel. Buss sõidab jälle ning rongid käivitatakse.

Olen ikka veel imestunud, et maamuna pääl on olemas maa, kus tunnen end kuidagi eriliselt koduselt. Kõik see, mida läbi mitme kadalipu enda ellu leidnud olen – sedakorda õnnistuse, mitte kohustuse näol, on nii loomulik osa inimeste elust tol maal, Iisraelis. Kui palju kordi olen pidanud hingamispäeva pärast töökohtadest loobuma või tööpostil teiste küsivaid pilke nägema. Kui palju olen ise kahelnud ja otsinud, mida selle päevaga õigupoolest peale hakata, milleks ta loodud on ja mida mina sellest päevast saama või hoopiski – sel päeval andma peaksin? Miks on nii, et nädal algab pühapäevaga, kuid suur osa Eesti ühiskonnast magab pühapäeva hommikul välja pohmelli, mõeldes hirmuga sinisele esmaspäevale?

Mõistan ka, vaadanud juute ja nende täppisteadust hingamispäeva pidamise alal, et juuksekarva lõhkiajamine ei vii kedagi Jumalale lähemale. Pigem vastupidi. Kõrvaltvaatajana paneb see muigama ja endasse vaatama – kuidas ma ise hingamispäeva tähistan? Kas see paneb kaasinimesi muigama või tekitab neis isu? Teadmine, et kord kuue päeva tagant saabub üks kindel taastumise, osaduse otsimise ja leidmise ning kosutust täis päev, annab jõudu igasse ettevõtmisesse. Kui paljud sooviksid ka endale sellist päeva, kui kuulevad selle ehtsast sisust ja mitte üksnes karmist vormist?

Kord kuulsin vestlust inimeste vahel, kes olid kõrvalt näinud hingamispäeva olulisust Iisraelis. Rahupäeva tähtsaks pidajate kindlameelsus ning samas rahumeelsus oma arvamuse ja seisukoha väljendamisel jättis kõnelejaisse jälje. Kui vaid Eestis ka säärast päeva kalliks pidada saaks! Pered oleksid tervemad, teineteise jaoks oleks tol päeval rohkem aega, ka ligimese jaoks ja eriliselt muidugi Kellegi suurema jaoks, kes tolle päeva ka loonud. Kahjuks ei ole säärase aja võtmine Eestis ja lääneühiskonnas üleüldiselt võimalik, tõdesid vestlejad omavahel. Kuulasin ja imestasin: on võimalik! Jumal on sõnapidaja! Tema tõotused kestavad ja peavad vett iga ilmaga, nii Iisraelis kui Eestis. Kõik on võimalik sellele, kes usub – ka eestimaalasele pidada kalliks tõeliselt õnnistusterohket rahupäeva ning teada – see ei ole mitte karm kohustus, vaid õigus ja võimalus, millest kinni haarates võrsub pärl keset argielu! Seda juhul, kui sellesse päeva suhtuda armastusega, just nõnda, nagu selle Looja igasse inimesse suhtub!