Tänu Jumala suurepärase armastuse meeldetuletuse eest. Ta armastab teid ja mind igavese, muutumatu armastusega (Jr 31:3). Johannese esimeses kirjas (4:16) on öeldud, et „Jumal on armastus“. Põhjus, miks me oleme suur adventistide liikumine, seisneb selles, et Jumal on armastus.
Sellepärast võime tähistada oma koguduse nime – Seitsmenda Päeva Adventistid – 150. aastapäeva. Jumala armastuse mõjul räägime Temast teistele inimestele. Jumala armastus muudab meie elu ja suhtumist Tema imelisse käsku, Tema armastus meisse on suurem kui oskame ette kujutada. Kristus suri ristil, et päästa meid ja anda meile igavene elu … sest Ta armastab meid.
Meie sõber Peter Prime tuletab meelde, et Ellen G. White’i raamatusari „Ajastute konflikt“ algab teosega „Patriarhid ja prohvetid“ ja esimesed sõnad selles raamatus on, et Jumal on armastus. Sarja viimane raamat „Suur võitlus“ lõpeb samuti sõnadega „Jumal on armastus“. Oleme kogunenud Peakonverentsi keskuse saali Jumala ülemaailmse koguduse juhtidena ainult tänu Tema armule ja sellepärast, et Jumal meid väga armastab. Me austame Jumala imelist nime … imelist Jumala nime suure armastuse eest meie vastu.
Nimed on Jumalale tähtsad
Nimed on väga tähtsad. Pühakiri ilmutab, et maailma asutamisest saati on nimedel olnud Jumala jaoks eriline tähendus. Kas olete tähelepanu pööranud näiteks sellele, et iga kord, kui loomise ajal ilmus midagi uut, andis Jumal sellele nime?
• 1. päev: Pärast seda, kui Jumal lõi valguse, ütleb Piibel: „Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ööks“ (1Ms 1:5).
• 2. päev: Pärast laotuse loomist ja vete lahutamist ütleb Piibel: „Ja Jumal nimetas laotuse taevaks“ (1Ms 1:8).
• 3. päev: Pärast vete ja kuiva maa eraldamist võime Piiblist lugeda: „Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks“ (1Ms 1:10).
Vähem tähtis pole ka see, et Aadam sai Issandalt õiguse anda nime kõigile maa peal elavatele olenditele (1Ms 2. ptk). Jumala loomistöö kulminatsiooniks oli loomulikult seitsmenda päeva eriline rahu: Jumal õnnistas ja pühitses seitsmendat päeva ja nimetas seda hingamispäevaks.
Inimeste nimed
Ühes käsus Kümne käsu hulgas näitab Jumal selgelt, et Tema nimesse ei või kergemeelselt suhtuda. Püha ajalugu räägib samuti, et Jumal andis mõnedele inimestele nimed. Näiteks:
• Abraham, ustavate isa, ja tema naine Saara olid lihtsalt Abram ja Saarai, enne kui Jumal nende nimed muutis.
• Pärast füüsilise ja vaimse võitluse ööd muutis Issand Jaakobi nime Iisraeliks, mis on seotud Jumala nimega.
• Pärast Kristuse vaenlase, Sauluse, pöördumist Damaskuse teel sai tema nimeks Paulus – Kristuse saadik.
• Taaniel, kellele babüloonlastest vangistajad andsid nimeks Beltsassar, keeldus end selle nimega nimetamast, sest tema juudi nimi tähendas „Jumal on mu kohtumõistja“, mis oli alaliselt hukkamõistuks paganlusele, mille keskel ta elas.
• Seejärel oli muidugi Ristija Johannes, Kristuse eelkäija.
Ristija Johannes ja Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus
Johannese nimi ja missioon
Asetades altarile viirukit, ehmus preester Sakarias ingli ootamatust ilmumisest: „Aga ingel ütles talle: „Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes. Ja temast on sul rõõmu ja hõiskamist ning paljud rõõmustavad tema sündimisest, sest ta saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus. Ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole. Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast“ (Lk 1:13-17). Järgnevad salmid (59-66) kirjeldavad inimeste imestust, kes ei suutnud leida Johannese nime Sakariase ja Eliisabeti suguvõsast. Kuid vanemad jäid jumalikule korraldusele kindlaks ning nimetasid imiku Johanneseks.
Nimi Johannes tähendab „Jehoova on armuline“. See eriline nimi oli Jumala poolt valitud, sest Johannesele oli usaldatud eriline töö. Kristuse eelkäijana oli Johannes oma nimega Jumala kirjeldamatu armu tunnistajaks. See arm ümbritses ka Tema ainusündinud Poega, tänu kellele sai võimalikuks meie päästmine. Kui imeline on Jumala armastus!
Meie nimi ja missioon: praktiline teenimine
Tulles tagasi Ristija Johannese ja tema töö kirjeldamise juurde, leiame sarnasuse seitsmenda päeva adventistide ja nende tööga. Sarnaselt Johannesele oleme ellu kutsutud ette valmistama rahvast Issanda tulekuks. Meile on antud eriline töö: kolmeinglikuulutuse jutlustamine Ilmutusraamatu 14. peatüki alusel, et ülistada Kristust, Tema õigust ja tõelist jumalakummardamist. Peame maailmale rääkima Jumala suurest armastusest, mis andis päästelootuse Kristuse ristisurma läbi, ning Tema eestkoste- ja kohtuteenistusest taevases pühamus. Seitsmenda päeva adventistidena oleme eraldatud nagu reformaatorid, et Issandale teed ette valmistada. Peame olema kaasaja Eelijad, kandes lepitust peredele ja ühiskonnale, nagu sellest räägib Malaki 3:23.24 – pöörates isade ja laste südamed. Peame elama kristusesarnast omakasupüüdmatut, teisi teenivat elu. Seda tehes peame järgima „vaid Kristuse meetodit“, mida õde White on hästi kirjeldanud raamatus „Suure Arsti jälgedes“, lk 143 (orig. lk – tõlk): „Ainuüksi Kristuse töömeetodid võivad tagada tõelist edu Jumala tõe kuulutamisel. Õnnistegija viibis inimeste hulgas, soovides neile head. Ta osutas neile kaastunnet, teenis nende vajadusi, võitis nende usalduse. Siis aga ütles: „Järgige mind!““
Sarnaselt Kristusele ja Tema eelkäijale peavad meie teod ütlema rohkem kui meie sõnad. Püüdkem seitsmenda päeva adventistidena anda sellest tunnistust praktilise misjonitöö kaudu, tuues teistele head füüsilist, sotsiaalset, vaimset ja vaimulikku tervist. Tass külma vett janunevale inimesele Kristuse nimel – see on suurepärane tegu, mis räägib iseenda eest. Seitsmenda päeva adventistide nimi seostub ADRA nimega, sotsiaalse teenimise ja teiste teenimistega, ning peaks olema sünonüümiks abivajajate praktilise aitamisega toidu ja peavarjuga; toetamise ja külastamisega kodudes, koolis, vanglas või teistes kohtades. Meie lihtne eluviis ja teiste inimeste teenimine erinevatel viisidel, nagu seda tegi Johannes, kui ta kuulutas Jumala armust ja elas kooskõlas oma nimega „Jumal on armuline“, räägib Jumala armastusest.
Meie nimi ja missioon: pühitsetud elu
Sarnaselt Johannesele peame elama oma nime vääriliselt: hoiduma alkohoolsetest jookidest ja teistest kahjulikest ainetest, nagu näiteks tubakas ja kofeiin. Peame elama ausat, lihtsat, õnnistatud elu, nagu tõsised inimesed, kes ootavad Kristuse tagasitulekut. Tänu Püha Vaimu pühitsevale mõjule saame väe elada õiget, mõõdukat elu, mida iseloomustab tervislik taimetoit (dieet), tagasihoidlik viisakas riietus, range tööeetika, aja säästlik kasutamine ja võitev elurõõm, mis tõmbab inimesi Kristuse juurde. Peame olema ettevaatlikud selle suhtes, mida vaatame, loeme või kuulame. Peame kuulama, vaatama ja lugema ainult seda, mis on tõsine, auväärt, mis puhas, armastusväärne ja ülendav, mis on vooruslik ja kiitust väärt.
Sarnaselt enne meid elanud Johannesele peame saama täidetud Püha Vaimuga, kuulutades Kristuse peatset tulekut. Peame paluma Issandat tõelise äratuse ja reformatsiooni pärast, mis toimub ainult Püha Vaimu väljavalamisel hilise vihma väes.
Kui alandame end Issanda ees, siis ma usun, et näeme Joeli prohvetikuulutuse täitumist (Jl 3:1), kus Jumal tõotab Püha Vaimu väljavalamist kõige liha peale. Tema Püha Vaimu mõjul peame saama Issanda sõnumitoojateks, õpetades inimesi tõeliselt Jumalat kummardama, suunates kõiki Kristuse ja Tema õiguse juurde – selle juurde, kes meid õigeks mõistab ja pühitseb –, see väljendub Temale pühendunud elus. Issanda nimes on vägi!
Issanda nime vägi
Sarnaselt sellele, kuidas Peetrus kõneles süneedriumi ees, et „taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks“ (Ap 4:12), kuulutas ka Johannes: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse“ (Jh 1:12). Rääkides Kristusest, kuulutas Paulus: „Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv“ (Fl 2:9.10). Taavet tõstis Jumala nime üle kõigi võimude, kui demonstratiivselt kuulutas: „Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime“ (Ps 20:8). Nagu Peetrus, Paulus ja Taavet pidasid meeles Issanda nime, nii pidas Johannes meeles oma isikliku nime tähendust ja niisamuti ei tohiks meie kunagi unustada meile Jumala poolt antud nime.
„Pidage meeles oma nime!“
Pidage meeles oma nime: seitsmenda päeva adventistid! Sel aastal tähistame nime „Seitsmenda Päeva Adventistid“ 150. aastapäeva. 1. oktoobril 1860. a toimus USAs Michigani osariigis Battle Creekis eriline sündmus, millest kuulsime eile õhtul, kui arutati nimepaneku vältimatust. Jumal teadis, et Tema ülejäänud rahvale on vajalik eristatav nimetus, mis osutaks neile, „kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus“ (Ilm 12:17). Tänu põhjalikule uurimisele ja pühendunud palvele sai nimi „Seitsmenda Päeva Adventistid“ vältimatuks pärast seda, kui kinnitati meie ususambad. Meie pioneerid ei teadnud, et see liikumine kasvab ülemaailmseks, paljudesse keeltesse ligikaudu 210 riigis.
Noorsugu
Meie liikumise algaastatel, kui Piibel oli juhtmotiiviks, juhtisid adventistide liikumist põhiliselt noored inimesed. Selle fakti põhjal kutsun härdalt tänapäeva adventnoori üles kaitsma Piibli tõdesid ja pöörduma tagasi suure vaimuliku pärandi juurde. Alustage tööd kohalikus koguduses, tegelge misjonitööga, kuulutage tõde isikliku teenistuse ja ühiskondlike programmide abil. Öelge oma pastoritele, noortejuhtidele ja õpetajatele, et soovite kuulda kindlat õpetust ja jutlusi Piibli ja prohvetikuulutamise vaimuanni alusel. Hoiduge tugevast ahvatlusest tegelda isikliku meelelahutusega. Selle asemel alustage kaasinimeste teenimisega. Ärge täitke oma mõistust muusikaga, mis ei ülista Jumalat; selle asemel ülistage Jumalat oma südames. Noored, võtke end kokku ja aidake Seitsmenda Päeva Adventistide liikumisel pöörduda algupärase jumalakartuse poole. Pange vastu jõududele, mis tahavad teie usku juhtida müstiliste nägemuste puisteliivale. Selle asemel ehitage Jumala Sõna kindlale alusele ja kinnituge sellele „nii ütleb Issand“.
Pidage meeles oma nime, seitsmenda päeva adventistid! Meie nimi sündis tänu pingsale Piibli uurimisele. Usume printsiipi – Sola Scriptura. Usume, et Piibel on meie elu alus ja ainus reegel. Seitsmenda päeva adventistid on püsivalt püüelnud suurema tõest arusaamise poole ning püüdnud täiendada teadlikkust usuõpetusest ja prohvetlusest. Meile on täna kallid samad piibellikud õpetused ja ususambad, mille leidsid esimesed adventistid, kes hiljem rajasid Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse, kes uurisid Piiblit ja palvetasid siiralt tõe tundmise pärast ning olid juhitud Pühast Vaimust. Need pühendunud pioneerid avasid usus Piibli ja mõistsid seda nii, nagu seal oli kirjutatud, isegi kui see juhtis neid eemale tolle aja populaarsetes kirikutes laialt levinud eksiõpetustest. Peame kõikumatus usus jääma ustavaks Jumala Sõna selgesse õpetusse. Õde White õhutab meid sõnadega: „Samuti nagu möödanikus, ei kuuluta käesolevale ajale mõeldud eritõdesid autoriteetsed kiriklikud ringkonnad, vaid need mehed ja naised, kes pole kuigi palju kooliharidust saanud ega ole liiga targad uskumaks Jumala Sõna“ („Kristuse tähendamissõnad“; COL, lk 79). Me rõhutame neid kallihinnalisi tõdesid kui usuõpetuse alustalasid, ja täpselt need nad ongi – alustalad! Koguduse töötajad – pastorid, õpetajad, meedikud, kirjandusevangelistid, misjonärid, kontoritöötajad, osakondade juhid, administraatorid –, võtkem ülal hoida neid 28 fundamentaalset usuõpetuse punkti, mis eranditeta toetuvad Piiblile.
Mind paneb imestama, kui mõned inimesed ütlevad, et seitsmenda päeva adventistid kasutavad Piibli asemel prohvetikuulutuse vaimuanni töid. See pole õige! Pauluse avaldus sellest, et Pühad kirjad „võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu“ (2Tm 3:15), jääb õigeks ka täna. Piibli aegadel oli prohvetikuulutamise vaimuand üheks suuremaks taevaanniks, mis oli Jumala rahvale antud. See and on kingitud ka viimase aja liikumisele, kuid mitte selleks, et asendada Pühakirja, vaid avardada selle tähendust, valgustada meie mõistust, et selgemini aru saada ja veel paremini kasutada Jumala Sõna. Kui Piiblit uurides kas alahinnatakse või hüljatakse Püha Vaimu juhtivus, siis kaotatakse austus selgete piibellike tõdede suhtes, millel põhineb adventistide liikumine.
Seitsmenda päeva adventistid, pidage meeles oma nime! Iga kord, kui seda nime lausute, siis te jutlustate! Kui te suhtlete kellegagi või teete märkmeid, ärge nimetage end lihtsalt adventistideks ega peituge lühendi SPA taha. Iga kord, kui ütlete: „Ma olen seitsmenda päeva adventist“ – te jutlustate. Ärge mitte kunagi meie nime häbenege! Meie koguduse asutamise ajal pakuti välja erinevaid nimesid, aga siis, kui arutati nime „Seitsmenda Päeva Adventistid“ üle, mõjutas Jumal koguduse juhte valima just seda nime kui kõige paremat. Seistes vastu meie ebatavalisest nimest põhjustatud hämmeldusele, kirjutas Ellen G. White: „Me oleme seitsmenda päeva adventistid. Kas häbeneme oma nime? Vastame: Ei! Me ei häbene seda! See on nimi, mille Issand on meile andnud. See osutab tõele, mis peab saama teistele kirikutele proovikiviks“ („Valitud kuulutused“, 2. kd; 2SM, lk 384).
Elades seitsmenda päeva adventistidena selle maailmaajastu lõpus, XXI sajandil, ärgem peitkem oma nime. Kogudused, asutused, organisatsioonid ja koguduseliikmed – kasutage oma nime. Ärge mõelge välja üldisi, umbmääraseid nimesid oma kohalikule kogudusele, mis varjab fakti, et oleme seitsmenda päeva adventistid. Öelge otse, kes te olete – selle nime abil peate te kolmest sõnast koosneva jutluse kõigile, kes teie kirikust mööduvad.
Loomine
Seitsmenda päeva adventistid, pidage meeles oma nime! See on niivõrd eriline! Sõnaühend „seitsmenda päeva“ osutab Jumala loovale väele. Jumal lõi maailma järjest kuue 24-tunnise päevaga. Pärast seda sai püstitatud loomise mälestusmärk – seitsmes päev, hingamispäev. See tuletab meelde, et oleme Jumala looming, mitte juhusliku, ebakorrapärase, umbisikulise evolutsiooniprotsessi tulemus. Nimetades end seitsmenda päeva adventistideks, kuulutate oma usku sellesse tõesse, mis on Pühakirjas niivõrd selgelt sõnastatud! Jumal andis meile käsu: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle“ (2Ms 20:8-11). Ellen G. White, kõneldes katsest muuta meie doktriine, ütleb: „Mulle öeldi, et inimesed hakkavad kasutama kõikvõimalikke abinõusid, et tasandada erinevust seitsmenda päeva adventistide usu ja nende vahel, kes peavad nädala esimest päeva. Sellest võitlusest võtab osa kogu maailm, aeg on aga üürike. Pole aega kompromissideks ja järeleandmiseks“ („Valitud kuulutused“, 2. kd; 2SM, lk 385).
Hingamispäev
Elame seitsmenda päeva adventistidena igaviku künnisel ega peaks end iseloomustavat seitsmenda päeva pühitsemist viima miinimumini. Peame seda aktsepteerima, et „pasun annaks selget heli“. Samas raamatus on öeldud: „Issand on lubanud tõe vaenlasel neljanda käsu – hingamispäeva käsu – vastu võideldes otsustavaid jõupingutusi teha. Seeläbi on Jumal otsustanud äratada suuremat huvi selle küsimuse vastu, mis maailma viimseil päevil saab prooviküsimuseks. See avab tee kolmanda ingli sõnumi kuulutamisele väega“ („Valitud kuulutused“, 2. kd; 2SM, lk 370).
Kolmas ingel osutab, et lõpuajal saab Jumala rahvale hingamispäev Tema eriliseks pitseriks või märgiks. Igaüks, kes kummardab mingit teist nädalapäeva, aga mitte hingamispäeva, võtab vastu metsalise märgi. Niivõrd tähtis on Jumalale hingamispäev ja sedavõrd tähtis peaks see olema ka meile. Sellepärast ei peaks me ühinema teiste religioossete organisatsioonide või oikumeeniliste liikumistega. Muidugi peame olema sõbralikud ja suhtuma teistesse lugupidamisega, kuid selles raamatus on antud hoiatus: „Ei tohi minna mingile kompromissile nendega, kes teevad tühjaks Jumala käsu. Me ei või olla julged, kui selliseid inimesi nõuandjatena kuulame. Meie tunnistus ei tohi olla nüüd vähem otsustav kui varasematel aegadel; me ei tohi oma tõelisi seisukohti varjata, et maailma suurtele meestele meeldida. Nad võib-olla küll soovivad, et nendega ühineksime ja nende plaanid vastu võtaksime. Võib-olla teevad nad meile ettepanekuid, mis vaenlasele kasuks tulevad. „Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks, ärge kartke, mida tema kardab, ja ärge tundke hirmu!“ (Js 8:12). Ehkki me ei peaks otsima vaidlusi ega kedagi vajaduseta pahandama, peame tõde esitama selgelt ja otsustavalt, seistes kindlalt selle eest, mida Jumal meile oma Sõnas on õpetanud. Te ei pea vaatama maailma poole, et teada saada, mida kirjutada, mida avaldada, mida kõnelda“ („Valitud kuulutused“, 2. kd; 2SM, lk 371). Piibel ütleb: „Uskuge Issandasse, oma Jumalasse, siis te jääte püsima! Uskuge tema prohveteid, siis õnnestub teil kõik!“ (2Aj 20:20)
Teine tulek
„Seitsmes päev“ osutab sellele, kust oleme tulnud, selgitas meile täna hommikul Artur Stele. Sõna „adventistid“ meie nimes osutab sellele, kuhu läheme. Me ootame läbematult oma Issanda, Jeesuse Kristuse tõotatud tagasitulekut, ootame seda kui maailma ajaloo kulminatsiooni. Kristuse otsene tagasitulek – meie õnnis lootus – on suur eesmärk, iga seitsmenda päeva adventisti eesmärk. Kõikidest Seitsmenda Päeva Adventistide koguduste kõnepultidest kõlagu tugevalt ja inspireerivalt kuulutus Jeesuse peatsest tagasitulekust! Pastorid ja presbüterid, seitsmenda päeva adventistid, jutlustage Jeesuse Kristuse teisest tulekust mitte aeg-ajalt, vaid sagedasti! Tuletage koguduseliikmetele meelde, rääkige ühiskonnale, et ootame läbematult oma Looja ja Lunastaja, Kuningate Kuninga peatset tulekut. Rääkige sellest, et iga silm näeb Jeesuse harukordset ilmumist, ja sellest, et Ta ei lasku Maa peale, vaid me saame tõmmatud Temale vastu üles õhku. Kuulutage kartuseta järgmisi kallihinnalisi sõnu: „Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (1Ts 4:16-18). See võimas, taevast läkitatud nimi – Seitsmenda Päeva Adventistid – on lootuse jutlus kolmes sõnas. See suunab meid Jumala kui meie usu Alustaja ja Lõpuleviija juurde. See ülistab Kristust kogu Tema ilus. See kuulutab suure võitluse teemat algusest lõpuni.
Isiklik kogemus
Mõned nädalad tagasi jõudsin tagasi San Juanist. Viisime läbi Puerto Rico uniooni istungjärgu, kuid enne seda korraldasime suurepärase programmi Venetsueelas, mis oli pühendatud selle dünaamilise regiooni Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse 100. aastapäevale. Enne seda olin reisinud koos mõne koguduse juhiga, kuid sellel korral olin üksi. Kui lennukis oma kohale istusin, mõtlesin, et teen terve tagasilennuaja tööd, et vastata elektronposti teel saabunud kirjale, kuid Jumalal oli teine plaan. Mööda vahekäiku tuli neljaliikmeline perekond ja istus minu juurde. Tutvunud perekonnapeaga, kes istus minu kõrvale, sain teada, et ta on ühe mittekristliku religiooni haru usklik ja heategevusfondi vabatahtlik. Ta küsis minult, kas ma tean nende inimsõbralikku vaimulikku juhti. Ma ütlesin, et veidi tean, seejärel hakkas ta selgitama selle fondi humanitaarmissiooni, kus ta vabatahtlikuna tegutses. Seejärel küsis ta minult mu töö kohta. Ütlesin, et olen Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse pastor. Ta teadis veidi kristlusest, kuid mitte midagi seitsmenda päeva adventistidest. Kasutasin meie nime, et selgitada talle seitsmenda päeva hingamispäeva ja Kristuse teist tulekut. Rääkisin talle Jeesusest, meie Päästjast. Ta kuulas väga tähelepanelikult. See lühike sissejuhatus avas ukse vestlusele lennukis, mille käigus sain rääkida paljudest aspektidest meie suurepärases doktriinis. Kõik see sai võimalikuks tänu meie nimele. Lahkudes kinkisin talle osa raamatutest, mida alati endaga kaasas kannan, sest olen veendunud, et nii teevad paljud meie koguduseliikmed.
Kui palju aastapäevi veel?
Tähistame tänavu (a 2010) oma suurepärase nime 150. aastapäeva, mis on kui jutlus iga kord, kui seda nimetame. Vaatamata rõõmule, et Jumal on kandnud meid läbi paljude aastate, peaks see sündmus tekitama teatud rahulolematust ja nõutust. Arutlegem selle üle.
Kuidas võib liikumine, mille eesmärgiks on rahva ettevalmistamine Jeesuse teiseks tulekuks, rõõmustada oma erilise nime 150. aastapäeva puhul? Kui kaua veel peab see liikumine enne Issanda tulekut eksisteerima? Ma usun, et juba ammu on aeg lubada sellel kallil nimel – Seitsmenda Päeva Adventistid – esitleda meie tõelist nägu Jumala ülejäänud rahvana. Nüüd on aeg ülendada Jumala häält, kutsudes inimesi välja vaimulikust Baabülonist, millest räägitakse Ilmutusraamatu 14. ja 18. peatükkides. Kultuuris, mis on läbi imbunud pluralismist, relativismist, humanismist, hedonismist (eetiline õpetus, mis pidas elu eesmärgiks ja kõrgemaks hüveks naudingut – tõlk), kutsus Jumal esile seitsmenda päeva adventistide liikumise, mille iga liige ilmutaks kristusesarnasust, alandlikku veendumust, olles valmis esinema tõe eest ka siis, kui langeks taevas, et vastu seista üldiselt kasutusel olevatele normidele. Minu vennad ja õed, selline võimas liikumine on võimalik ainult tänu Püha Vaimu väele. Meie kui seitsmenda päeva adventistid peame alistama enda uhkuse ja surema oma minale, ülistades Kristust kui inimkonna ainsat lootust. Kas olete valmis paluma palves äratust ja reformatsiooni, mis saab toimuda ainult tänu Pühale Vaimule? Kas oleme valmis lubama Jumalal teha seda, mida Ta on tahtnud teha läbi aastakümnete oma ülejäänud rahva jaoks – valada välja Püha Vaim ja lõpetada töö selle rahvapõlve ajal?
Ma kutsun iga seitsmenda päeva adventisti ühinema Püha Vaimu väes meile usaldatud töö lõpetamiseks. Ühinegem koostööks: nii koguduse organisatsioon kui selle asutused, nii ülejäänud organisatsioonid ja abistavad teenistused kui ka paljud teised, kes kuuluvad suurepärasesse organisatsiooni nimega ASI, kes töötavad õlg õla kõrval ametliku koguduse struktuuriga. Lubage mul tänada abistavaid teenistusi ja kutsuda teid üles jätkuvalt kasutama oma suurepäraseid ettevõtteid ja projekte veel tihedamaks koostööks koguduse evangeelsete plaanidega, ühise, Pühast Vaimust juhitud uuenenud teenistusega „Räägi sellest maailmale“ sedamööda, kuidas palume Issandat äratuse ja reformatsiooni pärast. Ühendagem oma jõupingutused selleks, et jõuda kolmeinglikuulutusega Ilmutusraamatu 14. ja 18. peatükist igasse maailmanurka. Võtkem astuda ususamm seal, kus Jumal uksed avab. Hakakem suurlinnades uutmoodi töötama, kasutades prohvetikuulutamise vaimuanni nõuandeid meditsiinilise misjonitöö, isikliku- ja ühiskondliku evangelismi ja massikommunikatsioonivahendite kasutamise kohta. Tuletagem meelde üht suurepärast tsitaati, mille saatis mulle ühe ustava abistava teenistuse juht: „Jumala töö sellel maal ei lõpe kunagi, kuni mehed ja naised kui koguduseliikmed ei ühine töös, ühendades oma jõupingutused jutlustajate ja koguduse juhtidega“ („Tunnistused kogudusele“, 9 kd; 9T, lk 116).
Pidage meeles oma nime!
Kuulake täna oma südant ja pidage meeles oma nime… Teen erilise üleskutse neile, kes on pettunud, häiritud, masendunud või on ehk kogudusest ja Issandast lahkunud. Pidage meeles oma nime!
Need meie hulgast, kaasa arvatud juhid, kes mõnikord pole järginud Jumala Sõna Piiblis, prohvetikuulutamise vaimuanni nõuandeid või Püha Vaimu mõjutust, vaid on teadlikult tegutsenud oma tahtmist mööda ja võtnud vastu poliitiliselt korrektseid otsuseid selle asemel, et mehiselt astuda tõe eest välja, peaksid kõik võtma vastu otsuse alistuda Jumalale ja pidama meeles oma nime.
Neil meie hulgast, kes alahindasid alalist Piibli uurimist ja palvet ning lubasid isegi headel tegudel oma elust välja tõrjuda Jeesuse; neil, kes lubasid televisioonil, populaarsel muusikal, harrastustel, internetil, videomängudel, spordivõistlustel ja paljudel teistel asjadel varastada meilt aega Jeesusega suhtlemiseks, on vaja pidada meeles oma nime! Keskenduge Jeesusele, Tema Sõnale, palvele, prohvetikuulutamise vaimuanni töödele.
Neil, kes unustasid, et praktiline kristlik teenimine on vältimatu suhetes Jeesusega, on vaja pidada meeles oma nime!
Neil, kes eemalduvad Sõna teoloogilisest keskmest ja Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse fundamentaalsetest doktriinidest, on vaja pidada meeles oma nime!
Noortel inimestel, kes on sattunud pingelisse elukeerisesse ja pole enam seotud kogudusega, on vaja meeles pidada oma nime ja pöörduda tagasi koju.
Need, kes on eakad ja stagneerunud oma kristlikus kogemuses, mis on paljude puhul on tõenäoline, pidage meeles oma nime!
Kutsume üles sõltumatuid gruppe ja teenistusi, kes on eemaldunud ametlikust kogudusest ja kasutavad kümnist, võtma ühendust kohaliku koguduse või konverentsi juhtkonnaga, taastamaks soojad ja head suhted, keeldudes ise vastu võtmast kümnist ning õhutama koguduseliikmeid tagastama see kohaliku koguduse varaaita. Pidage meeles oma nime!
Solvatud või pahandatud koguduseliikmed, keda solvasid oma koguduse liikmed, ja vaidlustega lõhestatud kogudused: pidage meeles oma nime ja kasutage Jumala nõuandeid leppimiseks, nagu on kirjutatud Matteuse evangeeliumi 18ndas, Johannese evangeeliumi 17ndas ja 2. Korintose kirja 5ndas peatukis. Tänan teid, pastor Jan Paulsen eilse pöördumise eest, mis õhutas meid ühinema Kristuses.
Kuidas siis mõista oma nime? Kuidas ühineda, et lõpule viia Jumala töö? Kuidas täita Jeesuse palvet ühtsuse pärast? Kuidas vältida uute aastapäevade rõõmu ja mure kõrvalmaiku? Millal näeme Jumala kogudust täidetuna Püha Vaimu väega? Millal saame taevakoju?
Ma usun, et Issanda Sõna, mis oli antud Saalomonile – see Tema Sõna – on suunatud täna meile: „Kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa“ (2Aj 7:14). Nii nagu me kanname Jumala poolt antud nime, peame alanduma, palvetama, nõudma Jumalat ning Tema väes läbi elama äratust ja reformatsiooni. Joeli raamatu 2. peatüki salmid 12-13 ütlevad: „Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole.“ Salmides 15-17 näeme käsku: „Puhuge sarve Siionis, pühitsege paasapüha, kutsuge kokku pühalik koosolek! Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad … nutku preestrid, Issanda teenrid, ja öelgu: Säästa, Issand, oma rahvast.“ Edasi loeme 23. salmis sellise kahetsuse tagajärgedest: „Ja teie, Siioni lapsed, hõisake ja rõõmustage Issandas, oma Jumalas, sest tema annab teile õiglaselt varast vihma, saadab vihma teile alla, varajase ja hilise vihma nagu ennegi!“ Joeli raamatu 3. peatüki esimeses viies salmis jätkab Issand armuliselt sõnadega: „Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale. Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääste, nii nagu Issand on öelnud; ja pääsenute hulgas on need, keda Issand kutsub.“
Vennad ja õed, meie elame nendel prohvet Joeli poolt kirjeldatud viimastel päevadel. Me elame ajal, mil Issand soovib valada välja Püha Vaimu hilise vihmana. Jumala kogudusele on saabunud aeg saada hilise vihma kogemus. Peame paluma Issandat selle kogemuse ja Jumala töö lõpetamise pärast Tema väes. Hoosea ütleb meile: „Tulge pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad“ (Ho 6:1-3). Vennad ja õed, meie vajame Püha Vaimu hilise vihmana, et kuulutada kolme ingli kuulutust väes, et Jeesus võiks tulla. Me vajame äratuseks ja reformatsiooniks Püha Vaimu väge. Meie elu peab muutuma.
Raamatus „Valitud kuulutused“ (1. kd; 1SM, lk 121) on peatükk, kus räägitakse taaselustumisest ja äratusest ning kus on öeldud: „Tõeline jumalakartuse taaselustumine meie keskel on suurim ja tungivam kõigist meie vajadustest. Selle taotlemine peaks olema meie esmajärguliseks püüdeks.“ Sellele järgneb: „Kogudus ärgaku üles ja kahetsegu oma usust taganemist Jumala ees. Vahimehed ärgaku ja andku pasunale kindel heli. … Kogudust tuleb tegutsemisele äratada. Jumala Vaim ei saa tulla enne, kui kogudus selleks teed valmistab. Peaks toimuma südame tõsine läbiuurimine. Peaks olema püsivat palvet ja usu läbi Jumala tõotuste nõudmist. Peaks olema mitte kotiriidesse riietumist nagu vanal ajal, vaid hinge sügavat alandamist. Meil pole põhjust esmajärjekorras enda õnnitlemiseks ega enda ülendamiseks. Me peaksime end Jumala vägeva käe alla andma.“
Hiljuti oli mul võimalus olla Battle Creekis, kus 1901. a toimus Peakonverentsi sessioon. Selle konverentsi Jumala poolt heaks kiidetud päevakorras oli kaks küsimust: koguduse reorganiseerimine ja Püha Vaimu väljavalamine, et aidata organisatsioonil töö lõpetada. Ellen G. White’i palve põhjal sai sessiooniks ettevalmistatud päevakord muudetud ja toimus ülemaailmse koguduse reorganiseerimine. Nii tekkis kaasaegne struktuur, mis hõlmas konverentse (liite – tõlk) ja unioone. See on hea organisatsiooniline struktuur ja teenib meid hästi ka tulevikus. Kuid teine jumaliku päevakorra küsimus jäi lahenduseta, sest Püha Vaim jäi välja valamata. See küsimus on päevakorras tänaseni.
1903. a nägi Ellen G. White nägemuse, mille nimetas „Mis oleks võinud olla“. Võite sellest nägemusest lugeda raamatust „Tunnistused kogudusele“ (8. kd; 8T, lk 104-106). Ta kirjutab 104. leheküljel: „Püha Vaim polnud välja valatud nende südamesse.“ Miks seda ei toimunud? Ellen G. White toob välja kolm põhjust: 1) Juhid, saades suurt valgust, ei käinud selles. Peakonverentsis ja kirjastuses Review and Herald domineeris usupuudus. 2) Ei toimunud möödunud aegade vigade mahajätmist, kuna see, mida Jumal tahtis teostada, võeti vastu ainult sõnades. 3) Juhid ei alandunud. Valitses uhkus ja võimuvõitlus. Ta kirjutab: „Mehed ei alandanud end Issanda ees, mida nad oleks pidanud tegema.“ Selles nägemuses nägi Ellen G. White, et Jumala soov ei teostunud. Ta nägi ka seda, kuidas juhid oleksid võinud 1901. a Peakonverentsi sessioonil käituda. Ta nägi delegaatide juures Püha Vaimu tegevust. Kõikjal valitses sügav kahetsus, inimesed nutsid suure häälega. Ta nägi, kuidas üks juhtidest tõusis, Ellen G. White ei nimetanud, kes ta oli, kuid see juht tunnistas kõikide ees üles oma ebasõbralikud tunded, mida oli südames juba mõnda aega kandnud. Ta nägi oma tõelist olukorda ja astus kordamööda igaühe juurde, paludes andestust, millele omakorda vastati andekspalumisega. See liigutas kogu koosolekut. Ellen G. White räägib, et „kõik elasid läbi Nelipüha hetke. Sai lauldud tänuhümne ja pärast keskööd jätkus töö peaaegu hommikuni“. Aga seejärel kirjutab ta järgmised kohutavad sõnad: „Nägemusest endasse tagasi tulles ei suutnud ma mõnda aega mõista, kus asun. Jäin olukorraga harjuma. Hoidsin endiselt käes sulepead. Järsku kuulsin häält: „See oleks võinud juhtuda. Jumal soovib, et see toimuks Tema rahva keskel. Kogu taevas ootab, et välja valada oma armu ja armastust.“ Ma mõtlesin, mida oleksime saavutanud, kui see oleks toimunud viimasel Peakonverentsil ja mind valdas pettumuse kohutavalt piinarikas agoonia, kui mõistsin, et kõik, mida nägin, polnud tegelikkuses.“
Minu vennad ja õed Seitsmenda Päeva Adventistide kogudusest, Jumal soovib, et see saaks tegelikkuseks. Millal see juhtub? Viia see kallihinnaline kogudus äratusele – see on pidulik, pühalik kohustus. Me ei suuda ise äratust ja reformatsiooni teoks teha. See on Püha Vaimu töö. Aga meie, kandes Jumalalt saadud nime, võime alanduda, palvetada ja otsida Tema ligiolekut. Me võime viia Jumala rahvast risti jalamile ja anuda Jumalalt, et Ta valmistaks ette meie südamed ja saadaks Püha Vaimu hilise vihma väes. Liidrid, nagu Nehemja, põhjustasid suure äratuse Vana Testamendi aegadel. Kommenteerides Nehemja tööd, mis põhjustas äratuse, kirjutab Ellen G. White: „Vaim, mis avaldub juhtide juures, peegeldub rahva tegevuses. Kui juhid, tunnistades pühalikke, tähtsaid tõdesid, mis on antud selle maailma läbikatsumiseks, ei ilmuta hoolsust, et valmistada rahvast Issanda päevaks, võib oodata, et kogudus saab olema muretu, tegevusetu ja meelelahutusi armastav“ („Evangeeliumi teenrid“; GW, lk 177).
Küsimus, millele täna vastust otsime, on järgmine: kas Jumal võib anda meile Püha Vaimu nüüd, nagu Ta tahtis seda teha kogu aeg alates 1901. aastast ja isegi varem? Raamatus „Evangelism“ on 701. leheküljel öeldud: „Püha Vaimu väljavalamist kogudusele vaadatakse kui tulevikusündmust, ometi on kogudusel eesõigus saada selle osaliseks praegu. Otsige seda, palvetage selle pärast, uskuge sellesse. Meie peame selle saama ning taevas ootab, et seda meile jagada. Ent see õnnistus pole tingimusteta. Raamatust „Valitud kuulutused“ (1. kd; 1SM, lk 121) loeme: „Ent meie ülesanne on tunnistamise, alanduse, kahetsuse ja palve läbi täita need tingimused, millistel Jumal on tõotanud anda meile oma õnnistusi.“
Me palvetasime ja uurisime Piiblit siin, Peakonverentsi keskuses. Me moodustasime erilise komitee – „Äratuse ja reformide komitee“ –, kes samuti palvetab ja arutleb küsimuse üle: kuidas valmistuda Püha Vaimu suureks väljavalamiseks. Ärge jätke kuulamata selle komitee homset ettekannet. Me tahame näha Jumala tõotuse – Püha Vaimu väljavalamist hilise vihmana – täitumist. Me tahame näha Jumala töö lõpuleviimist. Me tahame jõuda taevakoju.
Kas jääte ustavaks? Kas alandate oma südamed Jumala ees? Kas astute välja kui meie rahva juhid veel sügavama kogemuse eest Jumalaga, et valmistuda Püha Vaimu väljavalamiseks ja tõelise jumalakartuse taaselustumiseks? Kas palute Jumalat, et Ta viiks meid välja laudikeialikust leigest olekust (Ilm 3. ptk) ja palute, et Issand „selitaks neid nagu kulda“, et saaksime õiguse valged riided, ja et Ta võiaks meie silmi silmasalviga? Kas mina hakkan seda paluma?
Kaks nädalat tagasi külastasin Bass Memory akadeemiat Mississippi osariigis, kus toimub õppejõudude ja õpilaste hulgas algupärase jumalakartuse äratus. Üks naine Pensacolast, Florida osariigist, külastanud neid koosolekuid, andis mulle pärast minu esinemist sedelikese. Muuhulgas kirjutas ta: “Teate, Teil on õde, kes Teie pärast palvetab. Ma palvetan, et oleksite jumalakartlik liider (tugev ja Piiblile ustav), et oleksite tark ja kõlvuline, puhas, laitmatu ja veedaks alaliselt aega koos Jeesusega. Palun ärge lubage Jumala koguduse tööl saada takistuseks Jumala tööle Teie südames. Me loodame, et Te olete Jumala väe kanaliks. Me palvetame ja januneme äratuse ja reformide järele. Olge ustav!“
Minu vennad ja õed, ma võin juhtida vaid siis, kui langen risti jalamile ja pühendan isiklikult aega Jeesusele ja Tema Sõnale. Mul pole tarkust ja juhi omadusi, kui ma ei saa neid ainult Kristuselt. Täna tahan teie ja oma Jumala ees tunnistada oma uhkust ja kõrkust, oma egoismi, puudujääke palvetamisel ja Piibli ning prohvetikuulutamise vaimuanni tööde uurimisel. Tunnistan oma kadedust ja egoismi. Ma palun teilt, minu kolleegid-juhid, andestust. Soovin täita Jumala tahet. Tahan alanduda Jumala ette. Tahan palvetada ja otsida Tema palet. Tahan oma ellu hilise vihma väge. Kas ühinete minuga? Kas lubate täna Jumalal teha seda, mida Ta soovis teha 1901. a? Kas peate meeles Jumala nime ja oma nime – Seitsmenda Päeva Adventistid? Kas soovite tõeliselt olla vaimulikuks liidriks Jumala rahva äratamisel ajal, kui liigume maailma ajaloo viimastel päevadel, oodates Kristuse peatset tagasitulekut? Kas tahate olla juhtideks, aidates meie rahval läbi elada tõelise jumalakartuse äratust? Kui jah, siis ühinege minuga palves, tõustes vaikselt oma kohal?
Laulgem koos seda laulu, mille sõnad on: „Elava Jumala Vaim, tule minu peale, tule mu peale jälle, elava Jumala Vaim, tule mu peale jälle! Muuda mind, sulata mind, kujunda mind ümber, täida mind, tule mu peale jälle!“ Ma soovin kutsuda Derzi ja Janette Pace ja Mark Finley, kes koos Armando Mirandaga juhivad Äratuse ja Reformide komiteed, juhatama meid siiras ja alandlikus palves ajal, mil otsime Jumala palet ja palume Teda äratuse ja reformide pärast, mis viiks Püha Vaimu väljavalamisele hilise vihmana.
Ted Wilsoni jutlus hingamispäeval, 9. oktoobril 2010. a
SEITSMENDA PÄEVA ADVENTISTIDE PEAKONVERENTSI NÕUKOGU 2010. a AASTAKOOSOLEK USAs MARYLANDI OSARIIGIS SILVER SPRINGSIS
In English