Staazikas adventkiriku pastor, teoloog ja juht Reinder Bruinsma pidas Eesti liidu pastoritele ja liidu töölistele kahepäevase seminari, mille teemaks oli postmodernistlik mõtteviis ning ühiskondlik areng.
Pastor Bruinsma, kes on töötanud oma pika karjääri jooksul kohaliku koguduse pastorina, misjonärina Aafrikas, divisjoni sekretäri, uniooni presidendi, kirjastuse juhina, selgitas, kuidas talle ühel hetkel selgus, et enam ei ole võimalik samamoodi inimesteni jõuda. „Ma leidsin mingil hetkel, et ma ei saa enam rääkida inimestele samamoodi, sest neil puudub sama alus. Enamus inimesi ei loe enam Piiblit ja nad ei tunne religioosset keelt,“ juhatas ta sisse pikema analüüsi postmodernistlikusse mõtteviisi.
„Modernism on otse öeldes ajastu, mis on jäänud meie selja taha, mil inimesed mõtlesid väga ratsionaalsel viisil. See oli aeg, mil teadus oli väga oluline ning inimesed mõtlesid progressist ja paljudest sellistest asjadest. Postmodernistid ei ole nii kindlad, et kõik asjad lähevad aina paremaks. Need on inimesed, kes ei toetu ainult oma mõistusele ja ajule, vaid nad soovivad kaasata ka oma tundeid ja emotsioone.“ Ta rõhutas, et postmodernistlikud inimesed on küll väga vaimulikud ja vaimsete huvidega, kuid neile ei meeldi organiseeritud kirik.
Omamoodi konflikti alus peitub selles, et adventkirik on oma alguse saanud modernistlikus ajastus. „Ja seepärast on meil traditsioon, mis rajaneb valdavalt mõistusel, argumenteerimisel, tõendamisel ja doktriinil. Meil on olnud raskusi selliste elementide nagu emotsioonid ja vaimuliku kogemuse omaks võtmisel. Ja nii on täna võimalik kogudusest leida palju selliseid inimesi, kes on modernsed selles mõttes, et nende usk rajaneb doktriinil ja mõistusel, kuid on samas ka selliseid inimesi, kes leiavad, et kogemused ja mõned teised asjad on põhimõtteliselt samaväärselt olulised,“ seletas Bruinsma.
Küsimusele, kas me peaksime postmodernistlike inimeste saavutamiseks muutuma siis postmodernistlikeks, vastas Bruinsma ignoreerida me seda kindlasti ei saa. „Kristus andis meile eeskuju läbi teenimise oma lihakssaamises. Ta tuli sellesse maailma ja püüdis parimal moel suhestuda sellesse kultuuri, mille Ta siit eest leidis. Küsimus on selles, kas ka meie suudame heal moel suhestuda selle kultuuriga, mille keskelt me ennast leiame.“
Kuna maailma meie ümber muutub, peab Bruinsma sõnul muutuma pidevalt ka kirik ja selle töömeetodid. Ta viitas ka Eestis läbielatud perioodile, kus inimesed tuleid suurtes arvudes korraldatud seminaridele ning paljusid ristiti. „Enam see nii ei toimi,“ tõdes ta.
„Nüüd on see enam üks-ühele tegevus ja see on nüüd protsess, mis võtab rohkem aega. Nii usuvad paljud inimesed, et avalik evangeliseerimine traditsionaalsel moel ei too postmodernistlikus maailmas enam edu. Kuid suhtel rajanev evangelism, sõpruse evangelism, mille käigus sa kohtud inimesega kui sõbraga ning seejärel tutvustad seda isikut kogukonnaga, mille liige sina oled ning siis on muidugi väga oluline, et see kogukond ka tegelikult võtaks inimesi vastu ja tervitaks neid. Et selline kogukond oleks soe, kuhu inimene sooviks kuuluda. Seejärel järgneb pikk ja järkjärguline protsess, mis loodetavasti jõuab punktini, kus see inimene ütleb, et jah, ma soovin saada Jeesuse jüngriks ja et ma soovin täielikult kuuluda sellesse jüngrite gruppi, kes nimetavad ennast seitsmenda päeva adventistideks.“
Pastor Bruinsma juhtimisel arutasid Eesti koguduste pastorid erinevate koguduse elu puudutavate näidete üle ning otsisid lahendusi keerulistele olukordadele, mis ka just nendest ajastust tulenevatest arengutest tekkida võivad.
Seminari sissejuhatuses tõdes pastor Bruinsma, et arvatavasti kõigile nende kahe päeva jooksul räägitu ei meeldi, kuid ta lubas rääkida asjadest nii nagu need on, mitte ainult nii nagu asjad peaksid olema.
Viidates meid ümbritseva maailma muutumisele, rõhutas ta vajadust ka ise muutuda, tõdedes, et kui me seda ei tee „muutub kirik muuseumiks, kus on vaid vanad asjad ning kuhu vahete-vahel keegi tuleb tolmu pühkima. Ja seejärel unustatakse see taas kiiresti. Kirik peab olema elav organism ja meie kirik on olnud elav organism. Ta on muutunud ja ta peab veelgi muutuma. On need teatud fundamentaalsed asjad, mis jäävad samaks, kuid see viis, kuidas me neid tõlgime ja kohandame ja kuidas me seome neid igapäevaste asjadega täna, seda peab uuendatama kogu aeg ja jätkuvalt.“
In English