Teinekord, kui elada oma elu rahulikus rütmis ja rutiinis, ei pruugi inimestele nende ümber toimuvad väiksemad või ka suuremad muutused silma hakata. Kõik tundub olevat vanamoodi ja muutumatu, same old, same old, nagu inglased ütlevad. Kuid piisab sellest, et päevast-paarist kauem kodusest keskkonnast eemal olla, et vahepeal muutunud asjad ja olud silma hakkaksid ja tähelepanu köidaksid. Mina näiteks tean täpselt, milline maja Tartus Karlova linnajaos on viimase poole aastaga korda tehtud ja üle värvitud või kuhu on tekkinud uued rattahoidlad või kõnniteed. Sest ära olles ja tagasi kodumaile käima tulles on muutused kõik korraga silme ees ja selgelt näha ning neid on kerge märgata. Samamoodi võib olla ka mittemateriaalsete asjadega, selliste asjadega, mida tuleb märgata südamesilmadega. Mõne inimesega kasvad aja möödudes lahku ega oska pärast pikka lahusolekut kokku saades enam eriti millestki rääkida. Samas on inimesi, kes ajalisest ja füüsilist distantsist hoolimata on jäänud lähedaseks ja kellega on taas kohtudes võimalik juttu jätkata sealtsamast, kus ta mõni kuu või aasta tagasi pooleli jäi. Mõned tuttavad paigad jäävad aja möödudes võõraks. Mõned paigad jäävad muutumatult armsaks. Mõned eelistused muutuvad, teised mitte. Mõned tunded jahtuvad, teised mitte.
Jõulude ajal ja uue aasta alguses Eestis olles sain mitme üllatuse osaliseks. Leidsin, et on päris hulk asju, mis on vahepeal muutunud ja natuke teiseks saanud. Ja seda just heas mõttes. Nägin uusi, nii keskkooli-, aga ka lausa põhikooliealisi noori, kes otsivad oma ellu sügavamat mõtet ja tähendust ning kes on otsustanud seda kirikust ja Jumalalt leida. Kuulsin lugusid toatäiest teismelistest, kes ei ole varem kirikuga kokku puutunud ja kes on esmakordselt rajaleidmisega algust teinud. Nägin sõpru Aafrikasse misjonireisile sõitmas. Kuulsin noorte õppetükitunnist, kus osaleb ja õpib Piiblit üle kahekümne noore, kes enne juurvilja kombel ainult nurgas istunud. Nägin noori, kes peavad koos palvepäevikut ja kel on nädala sees kindlad kellaajad, mil ühiselt palvetada. Osalesin noorteõhtutel, kus tõsised tänu- ja eestpalved taeva poole tõusid. Nägin, kuidas õnnestus Tartu jõululaada projekt, mida külastas 100–120 võõrast inimest, kotid täis riideid, kristlikku kirjandust ja piparkooke, südames aga tänulikkus ja huulil naeratus ning tänusõnad. Istusin kohvikus nii mõnegi hea sõbraga, kes on oma elueesmärgiks võtnud jumalariigi töö tegemise ja kes põleb soovist midagi head ja suurt Tema jaoks korda saata. Veetsime mõne mõttekaaslasega õnnistatud tunde kakao- ja teetassi taga, unistades suurtest asjadest, mis meie maal ja rahva hulgas võiksid veel toimuda. Nägin vanu inimesi, kes ei väsi noorte eest palvetamast. Kuulsin ja nägin esimest korda elus, kuidas kirik on valmis noori piiblitöölistena tööle võtma, et neile anda võimalus end kirikus teostada ja oma unistusi ellu viia. Nägin inimesi, kes annavad rõõmuga oma materiaalseid vahendeid, aega ja talente, et Jumala kaastöölistena teisi abistada.
Kõik see täidab südame rõõmu ja lootusega. Mul on natuke selline tunne, nagu vaataksin kevadel esimesi veeojasid, mis murravad läbi lume ja jää kammitsaist, et enda ümber elu ja rohelust tuua. Usun, et just need väikesed ja teinekord märkamatudki muutused on need, mis annavad Jumala Vaimule vabaduse meid ümbritsevasse maailma voolata ja seal suuri asju korda saata. Kevad ei tule mitte alati nii ruttu ja nii võimsalt, kui talvest väsinud inimesed ootaksid ja tahaksid, aga kevad ei jää ju ometi tulemata! Kevad tuleb, kevad tuleb alati. Üks väike veeoja, mis talveunest ärkavat maad niisutab, ei pane kogu loodust korraga õilmitsema, kuid just need väikesed ja märkamatud veeojad on need, mis oma jõudu ühendades lõppeks talve väe murravad ja uuele elule teed rajavad. Kui need veeojad kokku saavad, on talve ja surma vägi võidetud. Peaasi, et ükski veeojake ei arvaks, et ta üksi on. Peaasi, et keegi ära ei väsiks ega alla annaks.
Üks ilusaim kujundlikest piltidest, mis seda eluandvat vett ja selle tegelikku väge illustreerib, on leida Hesekieli raamatu 47. peatükis. See imeilus lugu räägib veeojast, mis templist välja voolas, ulatudes algul vaid pahkluudeni (Hs 47:3). Kuid vett muudkui voolas ja voolas, ulatudes varsti põlveni ja siis juba niueteni (salm 4). Lõpuks sai ojast jõgi, “millest ma ei saanud läbi minna, sest vesi oli kõrge” (salm 5). Ning siis järgneb kaunis kirjeldus selle vee mõjust: “Ja kõik elavad hinged, kes liiguvad seal, kuhu need jõed iganes tulevad, virguvad ellu ja seal on väga palju kalu; sest kui need veed jõuavad sinna ja vesi paraneb, siis virguvad kõik ellu seal, kuhu see jõgi tuleb. Ja kalamehed seisavad selle ääres: /.../ seal on igasugu kalu, nagu suure mere kalu, väga palju. /.../ Ja jõe ääres, selle kaldal siin- ja sealpool kasvab kõiksugu viljapuid; nende lehed ei närtsi ja nende vili ei lõpe: nad kannavad igas kuus uudsevilja, sest vesi nende jaoks voolab pühamust; nende vili on toiduks ja nende lehed terviseks.” (Hs 47:9–12) Selline on Jumala väe mõju! Meile, inimestele, paistavad teinekord kätte vaid väikesed nired, ehk nii pahkluusügavused. Kuid Jumal teab, et need väikesed veed annavad kokku suure jõe, mis kogu looduse lopsakalt õitsema paneb. Kallid noored ja ka vanemad inimesed, ärge väsige! Olge püsivad palves, unistage suurelt ja haarake kinni igast võimalusest midagi head teha. Laske oma väikesel veeojal voolata ning vaadake, kuidas Jumal sellest suure ja võimsa jõe teeb! “Sina oled selle linna Jumal, Sina oled nende inimeste Kuningas, Sina oled selle rahva Issand... Suured asjad saavad veel toimuma, veel suuremad asjad hakkavad siin juhtuma!” laulab Chris Tomlin. Mina usun sellesse. Jumal saadab veel korda suuri asju!
In English