Suvel rannas olles meeldib minu 12-aastasele pojale sõita oma stürovahust lainelaual. Ja ma hoiatan teda iga kord, et ta hoiaks end meie päikesevarju lähedusse, et ta oleks sõidu ajal minu vaateväljas, kuna selles kohas on üsna tugevad hoovused, mis võivad teda rannikust ja minust kaugemale viia.
Hoolimata minu hoiatustest juhtub tavaliselt järgmine: esimese paari laine ajal vaatab ta, kus ma olen, siis ta sätib end uuesti sõitma ja järgmise laine ajal unustab vaadata, kus mina olen. Ta jookseb tagasi ookeani, et püüda kinni järgmine laine. Ja siis järgmine. Ja siis veel järgminegi. Ning üsna pea on hoovus kandnud ta 100 meetri kaugusele. Siis pean tema juurde kõndima ja talle – muidugi kristlikus armastuses – meelde tuletama, et ta pidi minu lähedale jääma.
Nii nagu minu poeg ignoreerime meiegi nähtamatuid, ent võimsaid hoovusi, mis kannavad meid igapäevases elus Isast eemale. Me teame, mis on parim, nagu teab ka minu poeg: me peaksime kogu aeg hoidma silme ees Isa ja pöörama tähelepanu Tema juhtnööridele. Me peaksime pidevalt kontrollima, kas me oleme Temast võõrandunud. Aga mõnikord me siiski triivime eemale – nagu minu poeg. Ehk aeglaselt, aga järjepidevalt. Peaaegu märkamatud jõud tõukavad meid Temast eemale. Ja kui me nende jõududega aktiivselt ei võitle, oleme veidi aja pärast juba üsna kaugel.
Sa mõtled ehk paljudele sellistele jõududele meie kultuuris. Need jõuavad tavaliselt meieni igasuguste sõnumite vahendusel, mida me iga päev kuuleme ja näeme kas televiisorist, raamatust või ajakirjast, inimeste kaudu, kellega suhtleme, või kõige suuremal määral sadadest igapäevastest reklaamidest, mis meid ümbritsevad. Meile öeldakse, mõnikord peenelt ja varjatult, teinekord avatult, et elu peamine eesmärk on olla õnnelik (ja et loomulikult leiame õnne siis, kui kulutame rohkem raha ja kogume rohkem tegevusi). Meile öeldakse, et me peaksime muretsema oma välimuse pärast: mida me kanname, kui palju kaalume, mis värvi on meie juuksed või kui valged on meie hambad. Meile öeldakse, et meie edu saab mõõta sellega, mis on kirjas meie visiitkaardil (või kas meil üldse on visiitkaart), aga ka sellega, kui palju me omame, ja isegi sellega, kui hõivatud me oleme. Üldine sõnum meile on, et me väärime kõiges parimat ja me peame elama tänasele päevale.
Kas mõni neist sõnumeist tundub sulle tuttav? Sa ei pruugi neid otseselt kuulda, aga püüa järgmise 24 tunni jooksul ära lugeda need korrad, mil sa tunnetad mõnda nendest sõnumitest. Pane tähele, kui tugev see hoovus on. Ja kui vaevuhoomatav. Me elame kultuuris, mis julgustab meid töötama liiga palju, kulutama liiga palju, tegema liiga palju ja sumpama läbi ülekoormatuse ning aktiivsuse edasi „edu“ suunas.
Siin on kõige selle lõpptulemus. Kui me ei pööra neile hoovustele tähelepanu – neile sõnumitele ja sellele, kuidas need kujundavad meie võtteviisi –, hakkame suure tõenäosusega triivima. See tähendab, et me hakkame mõtlema sarnaselt end ümbritseva kultuuriga, kuidas me peaksime elama, missugused peaksid olema meie prioriteedid, mida me peaksime ostma, kui palju peaksime töötama ja mida tähendab meie jaoks hea elu. Just siin astub mängu hõivatus ja ülekoormus: sellise „hea elu“ eesmärgi saavutamine kurnab meid täiesti ära. See käsib meil kogu aeg edasi minna, joosta ühe kohustuse juurest teise juurde ja lõpuks seab see ohtu meie aja ja energia, mille peaksime kulutama sellele, mis on tegelikult oluline.
Kui me vajume sellesse kultuurist paika pandud mõtteviisi, lõpetame ületöötamisega, olgu selleks palga- või majapidamistööd. See varastab aja meie armsatelt. Me kaldume liiga vabalt kulutama ja meie harjumuseks on kulutada peaaegu kõik, mis me oleme teeninud. Või isegi rohkem, kui me oleme teeninud. Me oleme lõksus: meie kultus on suunatud „järgmisele asjale“. Me ei vaata mitte sellele, mis meil on, vaid soovime saavutada rohkem edu, rohkem asju, rohkem mugavusi ja rohkem õnne. Ja paljud võivad tunnistada sellise mõtteviisi tulemuse kibedast irooniast: seesama õnneihalus muudab meid õnnetuks.
Üks näide
Just see juhtus Joe ja Tanya elus. Nad läksid kaasa kultuurivooluga, mis ütles neile, missugune on hea elu. Nad ei soovinud sellist tulemust, aga keegi ei soovi. Nad läksid edasi päevhaaval, elades oma elu ilma sellele mõtlemata. Ja siis see juhtus. Aeglaselt. Vaikselt. Järjepidevalt. Nad olid vajunud heasse ellu, mis on määratluse järgi üdini ilmalik.
Nad olid kümme aastat abielus olnud ja elasid materiaalses külluses, ent nad olid tööta-ja-kuluta-tsüklisse lõksu jäänud ja see hävitas tasapisi nende endi teadmata nende elukvaliteeti. Et lubada ilusat kodu äärelinnas, töötasid Joe ja Tanya mõlemad täiskohaga. Hommikul viisid nad lapsed kooli ja lõuna ajal päevahoidu. Nad sõid sageli väljas, kuna keegi ei soovinud sööki valmistada. Nad ostsid viimase moe vidinaid ja tehnikat, ent neil ei olnud aega, et selgitada välja nende funktsioone. Nad võtsid koera, aga palkasid inimese, kes päeval teda valvaks. Neil oli jõusaali liikmekaart, kuid neil ei olnud aega seda kasutada. Ja nii läks see muudkui edasi ja edasi.
Lisaks oli vaja hoolitseda kõige eest, mis neil oli. Mida rohkem asju neil oli, seda rohkem pidid nad parandama ja asendama – nii näis.
Kõik see võttis Joe ja Tanya elust lõivu. See tsükkel hoidis neid nii rakkes, et nad jäid ilma parimatest aegadest oma elus. Nende abielu oli nüristunud, kuna nad ei pühendanud sellele piisavalt tähelepanu. Nad ühendasid oma lapsed videomängude ja teleriga liiga pikkadeks tundideks. Neil oli sõpru, kuid need suhted olid pinnapealsed. Nad lehvitasid oma naabritele, ent ei teadnud nendest sisuliselt midagi. Ja mis kõige traagilisem: kuigi nad olid kristlased, ei olnud neil Jumala jaoks aega ja sellest tulenevalt ka suhet Temaga. Seda soovimata olid nad rannikust eemale triivinud ega kuulnud nüüd enam Tema häält.
Joe mõtles aeg-ajalt uue töö peale, millega kaasneks vähem vastutust, vähem töötunde ja mis annaks rohkem aega pere jaoks – aga kuidas ta saakski seda endale lubada? Nende kodulaen ja teised rahalised kohustused sundisid teda jääma samale sissetuleku tasemele. Teatud viisil oli tema töö muutunud kuldseks käerauapaariks ja ta ei näinud võimalust sellest vangistusest põgeneda. Ja kuigi ta oli rõõmutu, ei süüvinud ta sellesse, kuidas olukorda muuta.
Tanya mõtles ajuti kojujäämisele, aga – sama probleem – kuidas siis ots otsaga kokku tulla? Ta ei soovinud püksirihma pingutada, nii et tal ei jäänud muud valikut kui töötada. Ja kuna kõik teised näisid elavat üle oma võimete, tundus Tanyale, et tema ja Joe elu on veel üsna normaalne. Nii ei süüvinud ka tema sellesse, kuidas olukorda muuta. Ja miski ei muutunudki.
Jumalik perspektiiv
Lubage mul rääkida täie otsekohesusega, kuna see on oluline mõte. Nii nagu paljud teised langesid ka Joe ja Tanya pettuse ohvriks. Nad usuvad valet – maailmavaadet, mis ütleb, et elukvaliteet tuleneb kuhjumisest ja aktiivsusest. Nad ei ütleks, et nad seda valet usuvad, ilmselt nad eitaksid seda jõuliselt. Aga see, kuidas nad kasutavad oma aega ja raha, näitab nende tegelikke prioriteete. Andmata endale sellest aru, on nad kohanenud materiaalsuse kultuuri ja ülitiheda ajagraafikuga, võttes omaks mürgise eelduse, et „rohkem on parem“.
Tegelikult vastab tõele just vastupidine. Paljude, kaasa arvatud Joe ja Tanya, jaoks tähendaks vähem rohkemat, vähemalt selles, mis elus tõeliselt loeb. Meie elukvaliteet täiustuks, kui me vähendaksime neid asjade ja kohustuste kuhjasid, kui me teeksime vähem ja rahulduksime lihtsama eluga. Teoloogid, pastorid ja teised on seda juba aastasadu õpetanud. Vähema omamise lihtsus ja rutiinsest töörügamise rattast väljaastumine on tõeline õnnistus, rohkema aja ja energia õnnistus inimeste heaks, kelle Jumal on meile usaldanud, aga rohkema aja õnnistus ka Jumala jaoks, rohkem aega muutuda selliseks, nagu Tema tahab meid näha, ja rohkem aega ka iseendale.
Ärge võtke selle katteks minu sõna ega isegi Jumala meeste ja naiste ajale vastu pidanud õpetusi. Vaadake Jeesust. Ta ütles jahmunud rahvahulgale, kes oli marineerinud kultuuris, mis eristas selgelt need, kel on ja kel ei ole, et ärgu kadestatagu neid, kel on palju. Ärge otsige maise vara tagaajamist nagu nemad. Selle asemel „koguge endile aardeid taevasse“, asju, millest Jumal hoolib, mitte neid, millest inimesed hoolivad (Mt 6:20).
Samamoodi ütles Jeesus nimetule rikkale mehele, kes küsis, kuidas saavutada igavene elu. Jeesus ütles, et peab hülgama varanduse kummardamise ja lihtsalt järgima Teda (Mt 19:21). Ja rühmale variseridele, kes armastasid raha, ütles Ta: „Keegi ei saa teenida kahte isandat. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.“ (Mt 6:24)
Jeesuse sõnum neile inimestele ja meile on lihtne: ära triivi. Ära lase end Jumalast eemale kiskuda maailmal, mis innustab sind jahtima jõukuse, mugavuse ja hõlpelu ebajumalaid. Ela selle asemel lihtsamat, vähem materialistlikku, vähem pöörast elu.
Jeesus ütleb, et hea elu ei seisne asjades. Ma tean, et sa tead seda, aga kui me ei seisa aktiivselt nende kultuuriliste hoovuste vastu ega püsi Isa ligi, oleme me kõik altid triivima sedalaadi ilmalikku mõtlemisse, kiiresse, ülekoormatud eluviisi, mis selle mõtteviisiga kaasneb.
Kuidas põgeneda kiirustamise köidikuist
Ma jagan teiega üht paljudest abinõudest, ma arvan, et see on kõige vastupidavam. Ma kirjeldan seda meie sõprade Joe ja Tanya näite varal.
Möödunud aastal otsustasid nad minna luksuslikule puhkusele Brasiiliasse. Reisikataloogid olid imelised, need reklaamisid maad, mis on nii külluslik ilusa ilma, ilusa looduse ja ilusate inimeste poolest – selle riigi kodanikud väidavad, et „Jumal on brasiillane“. See reis mahtus vaevu nende eelarvesse, kuid neile näis, et seda võimalust ei saa minna lasta.
Nad maandusid Sao Paulos, see linn on hiiglasuur, sealne rahvastik on kolm korda suurem kui Los Angelesis ja pindala kaks korda suurem kui Rhode Island. See, mida nad seal nägid, oli karjuvas vastuolus brošüüridega.
Pildid vaesusest kummitasid Joe´d ja Tanyat nii, et nad muutsid oma puhkuseplaane, nad võtsid takso ja sõitsid läbi linnaosade, et vaadata, kuidas inimesed siin elavad. Taksojuht Rodolfo oli nende giidiks. Ta rääkis, et selles linnas on vaesus eluviis... Kuid kõige hullemas seisus on lapsed: kõhnad, aktiivsed lapsed igas vanuses... Rodolfo selgitas, et mõnel lapsel on pere, kuid väga paljud on orvud.
„Nad on tänavalapsed,“ ütles ta. „Tänav on nende kodu. Mõned püüavad raha teenida tänavamüüjatena, teised lihtsalt kerjavad. Paljud müüvad narkootikume, relvi või koguni oma keha – selleks et saada süüa...“
Joe ja Tanya olid hämmingus. See, millest Rodolfo oma vigases inglise keeles rääkis, murdis nende südame. Abikaasad lahkusid sellelt maalt läbiraputatuna, teadvustades esimest korda enda elu küllust. Jumal oli neid nii paljuga õnnistanud ja nad andsid tagasi nii vähe. Kuidas võisid nad olla nii pimedad? Kuidas võisid nad arvata, et varandus, mugavus ja karjäär oli nii oluline, kui nii paljud inimesed maailmas suudavad end vaevu elatada? Üks oli kindel: nende elu peab muutuma.
Selle kogemuse abil muutis Jumal Joe´d ja Tanyat, juhatades nad elu prioriteetide juurde: Jumal kõigepealt, seejärel perekond, sissetulekute ustav majapidamine ja lihtsus kõiges. Oma elu õnnistuste teadvustamine tekitas tänutunnet ja tänutundest kasvas välja rahulolu – nad olid seda kogu aeg taga ajanud, aga polnud kunagi varem kätte saanud. Rahulolu annab võimaluse vähendada tööd, vähendada kulutusi, vähendada tegevusi, vähendada ülekoormust. Nende uus, seestpoolt välja kasvanud tänulikkus Jumala suhtes muutis välise elustiili lihtsamaks, nii et kõige muu seas on nende elutempo aeglustunud ja pidev kurnatus kadunud.
Täna hoiavad Joe ja Tanya suure pildi säilitamiseks oma seinal Sao Paulo pilti. Ja peagi lähevad nad sinna linna tagasi, sel korral misjonireisile, et teenida sealseid tänavalapsi.
Jumal kasutas Joe ja Tanya Brasiiliasse põgenemist nende päästmiseks köidikuist. Ta õnnistas Joe´d ja Tanyat perspektiiviga, mis ravis nende pimeduse ja ülekoormuse ning nende võõrandumise Temast.
Ta soovib seda teha meie kõigi elus. Ta kutsub meid vaatama laiemat pilti – mõtlema uut moodi –, mis aitab meil elada lihtsamalt ja ustavamalt. Sel kutsel on kirjas: „Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel.“ (Rm 12:2)
See on Jeesuse sõnade kaja mäelt. Jeesus kutsub meid teistmoodi mõtlema. Keskendu sellele, mis sul on, mitte sellele, mida sul ei ole. Näe oma elu külluslikkust ja seejärel mõtle oma elu lihtsamaks muutmisele – vaheta oma kiire elu parema elu vastu.
Michael Zigarelli
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English