Kes meist ei oleks istunud, valge paberileht ees laual lebamas, selle kõrval hulk värvipotsikuid ja käes pintsel. Pea aga täiesti tühi headest mõtetest, mida sellele paberile nende värvidega maalida! Kohutav olukord. Istud ja mõtled ja ükski mõte ei taha külla tulla, kõik oleks justkui kuhugi kaugele ära põgenenud, hädas sind maha jätnud. Nõnda istud ja istud, kuni... Üks kahest, kas tõused ja lähed mõtteid koguma, või püüad pingsalt midagi paberile visandada, midagi, mis enam-vähem kuidagi välja näeks.
Iga lapse sünni puhul asetab Jumal ta ette värvipotsikud, valge paberilehe ja pihku pintsli. Maali! Maali oma elu, suhted, teod ja mõtted. Aga laps ei oska ju veel! Vanemad seisavad ta selja taga, juhendavad, vahel maalivad ise. Maalivad nii hästi, kui nemad oskavad ja just selline saab ka lapse paberileht – mõjutatud vanemate oskustest, kogemustest, hetkemeeleoludest ja muust, mis neid täidab. Võib-olla hirmudest, eelarvamustest, eelistustest ja muustki.
Mida vanemaks, seda enam eemalduvad vanemad ja laps saab ise hakata pintslitõmbeid tegema. Tõmbab ja alul kukuvad need väga kehvasti välja. Harjutades vilumus kasvab ja ühel päeval on lapse kujutatu mõista ka neile, kes kõrvalt kaevad. Vähemalt silmi kissitades võib aimata lapse kujutatu seost reaalsusega.
Igal uuel päeval on nii minu kui sinu ees valge paberileht, selle kõrval värvipotsikud ja käes pintsel. Maali! Nõnda kõlab ka meile käsk igal hommikul. Maali oma elu nende värvidega, mis sulle just meeldivad! Aga kuidas? Ma ei tea, mida sinna paberile täpselt maalida, kuidas tõmmata! Taevane Isa, palun aita! Ja Ta aitabki.
Mõnel päeval tuleb üsna loomulikult see, et sutsad pintsli rõõmsatesse värvidesse, maalid siuh ja säuh siia-sinna tõmmates, kerge käega ja ümised viisikest veel taustaks. Seejärel võtad paberi kätte, tõstad selle kahe käega hoides endast veidi eemale ja imetled ning tõded: “Päris hästi kukkus välja!” Lähed veel kõrvaltuppa ja näitad teistelegi – näe, mis ma tegin!
Teisel päeval on raske paberile üldse midagi tõmmata. Värvidki kipuvad olema tumedamast paletiosast ja kujundid keerulised, rasked ning rusuvad. Püüad mis püüad, ikka ei õnnestu kogu pildist midagi arusaadavat välja võluda. Kõik on ähmane, vaevuaimatava tähendusega ja tundub sihitu. Kui pilt “valmis”, lased sel kuivada ja pistad kiirelt portfoolio kaante vahele seda pikemalt silmitsemata ning kindlasti teistega jagamata.
Iga uus aasta on kui valge paberileht su ees. Võtad selle ette, pintsli kätte, värvipotsikud kõrvale ja hakkad maalima. Esimene jaanuar, teine jaanuar, kolmas aprill, neljas juuli, seitsmes september, kümnes detsember, vana-aasta õhtu... Milline saab see portfoolio tolleks vana-aasta õhtuks? Rõõmus, kurb, tume, hele? Arusaamatute kujunditega või sirgejooneline ning üheselt mõistetav?
Oma elus valime suures osas värvid ja kujundid ise. Sama suures või veelgi suuremas osas on kõige taustal ka käsi, mis püüab me värvivalikuid ja kujundeid suunata. Justkui vanem oma väikse lapse pintslitõmbeid, kes veel suurt maalimiskogemust ei oma. Kui tulemus käes, on lihtne selle üle rõõmu tunda, kui pilt on üksnes helge ja ilus. Mis siis, kui seal aga üks väike must laigukene laiub? Mõni jääb seda jõllitama. Näebki üksnes seda musta laiku ja kurvastab, kuigi selle ümber on hulganisti positiivset, edasiviivat ning inspireerivat. Mustast laigust üle saada näib võimatu! Teisel on enamjaolt tumedavärviline pilt ja selle keskel helge suvine värvilaik. Too näeb üksnes helget, mis sellest, et üldine pildi toon tume on. Kumb neist on õnnelikum? Kas too musta laigukest helge keskel silmitsev või heledat kõige tumeda keskel nägev? Ja kumb maalija olen mina, kumb sina?
Tänagi on su peos pintselt. Ees valge paberileht ja selle kõrval värvivalik potsikutesse valatud värvidega. Milline võimalus! Milline vastutus! Nagu eesti luuletaja Doris Kareva on kunagi öelnud: “Kui kõnelda üksainus kord, on vastutus nii suur, et ükski sõna ei näi väärt, et öelda. Kui elada üksainus kord, on võimalus nii suur, et tardud ning ta tummalt lased mööda.” Tänagi on meist igaühe ees ja sees võimalus – maalida oma elupilt õigete värvidega! Valida õige tee, valida sellele õiged värvid selle piires, mis meil valida lubatakse ja kui me elumaalile potsatab ka mõni tume värvilaik, näha siiski suuremas mahus helget ning mitte keskenduda tollele tumedale maaliosale.
Igal õhtul, igal vana-aastaõhtul, asetame taas midagi portfooliosse. Eluõhtul on näha, milline sai too portfoolio! Kas sai meie endi värvivalik hele või tume? Kui elu ka endaga tooks palju tumedat, jääb igaühele teatud määral vajalikku värvivaliku tegemise võimalust. Kui ka kõik muu oleks tume, kasuta selle võimaluse piires helgete värvide valikut! See tasub end ära. Nõnda on kergem rännata. Nõnda on kergem hingata. On kergem ärgata ja magama heita. Nõnda on kergem minna ja tulla. On kergem suhelda ja rääkida, nõnda on selgem mõelda ja öelda.
Mulle meeldivad värvid. Kui saaksin, kasutaksin neist üksnes helgeid. Soovin sinu ellu, hea lugeja, alanud aastasse helgeid värvivalikuid! Kui ka keset su parimate kavatsustega maali potsataks mõni tume värvilaik, ära heitu, vaid kae seda, mis taustal on – selged jooned, tõmmatud Taevase valguse käega, et näidata – see valge paberileht ongi arm, mis jääb alles ka siis, kui see on kaetud kõiksuguste sigrimigridega sinu enda poolt. Arm ei kao, just nagu ei kao ka too valge paberileht ühe maali taustalt.
Aasta on vahetunud. Kui võrrelda olevikku ruumiga, on mineviku uks sellesse ruumi alatiseks suletud. Võti on heidetud ei-tea-kuhu. Tuleviku-uks on veel avanemata. See, mis on, on siin ja nüüd, tänane päev, alanud aasta, käesolev hetk, see tuba, mille kaks ust – üks tahapoole, teine ettepoole – on suletud. Selles tänases toas oled sina, käes pintsel, su ees valge paberileht ning kõrval värvid. Mida maalid sinna valgele, armuga kaetud paberilehele, mille iga kiud ootab sinupoolset panust sellesse hetke, et saada tõeliseks, et imeda endasse värve, mida sinna otsustad tõmmata, ning vormuda reaalsuseks? Ja kes on see “vanem”, kes su kätt suunab, kes on “üle kõige” ning kelle juhendamise all sa oma maalikatseid teed? Kui palju voli sa annad Talle end juhendada? Või tead sa kõike juba isegi ning Tal polegi asja su ellu?
Õigeid värve tänasesse, sest homset veel ei ole ja eilne enam ei loe, sest “vana on möödas, vaata uus on käes”! Tarka juhtimist pintslitõmmetele, sest kui ise veel ei oska, on Keegi, kes teab ja toetab! Et portfoolio, mis ühel päeval oma viimse lehe saab, saaks värvikas, kirev ja rõõmsatooniline, vaatamata pisematele-suurematele tumedatele laikudele, mis sinna tahes-tahtmata vahetevahel kipuvad tekkima. Et too portfoolio saaks kunagi hea hinde, sest sellesse panustatud maalid on meisterdatud südamepõhjast võrsunud pintslitõmmetega ning juhendajaks olnud Meister ise!
In English