Pühapäeval, 17. oktoobril toimus Tallinnas koolitus lasteõpetajatele, mille viis läbi Ülle Käärik ühendusest Lapsed Eestis.
Koolituse esimesel poolel räägiti laste olukorrast maailmas ja kirikus üldiselt. Lapsed jäetakse tihti tähelepanuta, nad on allasurutud ega saa ise oma õiguste eest seista. Samas on kaks isikut, kes panevad lapsi alati tähele – Jumal ja Saatan. Meie ülesanne on võita lapsi Jumalale. Kirik on tihti orienteeritud pigem noorte- kui lastetööle, aga statistika näitab, et 2/3 kristlastest on andnud oma elu Jumalale enne 18. eluaastat ning kui inimene pole kristlaseks saanud enne 21. eluaastat, on pöördumise tõenäosus väga väike. Ka suurem osa neist, kes täiskasvanuna kristlasteks saavad, on kuulnud Jumalast lapsepõlves.
Kogudus peab olema koht, kuhu lapsed tahavad tulla ning kus neil on hea ja turvaline olla. Kuna lapsed tulevad kirikusse väga erinevatest peredest, võivad nad tihti käituda meie jaoks arusaamatult. Tähtis on, et me ei halvustaks ega naeruvääristaks neid. Kui me armastame lapsi ja suhtume nendesse hästi, on neil palju kergem uskuda ka armastavasse Jumalasse. Lapsed peavad teadma, et Jumal on kõikvõimas ja kõiketeadev ning Ta tahab meile alati parimat.
Koolituse teisel poolel rääkis Ülle lastetunni ettevalmistamisest ja läbiviimisest. Saime teada, et lasteõpetaja peaks juba nädala alguses hakkama tundi ette valmistama ning vastavat piibliteksti läbi töötama. Paika tuleb panna põhitõde, mida me lastele õpetame, ja tunni mõte. Kuna lastele jääb paremini meelde nähtu kui kuuldu, saab edasiantavat sõnumit kinnistada teemakohaste piltide näitamisega. Pilt peab aga kindlasti olema ehtne, mitte projektoriga seinale kantud, sest uuringute järgi suudavad lapsed ehtsat pilti vaadates paremini keskenduda. Tähtsal kohal on ka õpitu rakendamine igapäevasesse ellu. Kui kirikus käib lapsi, kes ei ole veel kristlased, peaks tund sisaldama kutset oma südame andmiseks Jeesusele. Sel juhul tuleb õpetajal nende lastega, kes seda soovisid, pärast tunni lõppu eraldi rääkida ja palvetada.
Erilise tähelepanu all oli distsipliin tunnis. Lapsed on tihti rahutud ja närvilised, aga me ei pea muretsema selle pärast, kui nad meid hiirvaikselt ei kuula. Laps võib vedeleda kas või laua all, aga ta kõrvad on kohal – ta kuulab, mida õpetaja räägib. Samas ei tohi olukorda nii käest ära lasta, et lapsed võivad teha, mis neile iganes pähe tuleb. Tundi juhib õpetaja, mitte lapsed. Vanemad, kui nad on lastega kaasas, ei tohi kuidagi sekkuda tunni käiku. Nende ainus ülesanne on oma last vajadusel aidata ja vaadata, et ta ei segaks teisi. Kui lapsed kõigist nendest abinõudest hoolimata õpetajat kuulata ei taha, peaks õpetaja vaatama üle oma tunni kava ja ülesehituse. Võib-olla on see laste jaoks igav, liiga raske või kerge. Äkki vajab mõni eriti rahutu laps inimest, kes tema juures istuks ja temaga tegeleks, sest mõnele lapsele võib hingamispäevakool olla ainuke koht, kus ta saab veidike armastust ja tähelepanu. Mõnikord on viga ka ruumis, kus tunde peetakse, see võib olla liiga väike, segamini, külm, palav või halva valgustusega. Kui ruum on laste jaoks mugav, õpetaja suhtub neisse sõbralikult, on tunni hästi ette valmistanud ja pannud paika kindlad piirid, millest üle ei astuta, peaks lastetund sujuma hästi. Kõige tähtsam on aga see, et õpetajal oleksid Jumalaga head suhted ning et ta armastaks lapsi ja teeks oma tööd kogu südamest.
In English