Aprillikuus tähistas Tartu adventkogudus seenioride päeva. Seenior on eakas inimene, kes on jõudmas oma elu lõpusirgele. Nii on lugu meie planeedil. Saalomon meenutab meile Koguja 1:4: “Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti.” Saatanal õnnestus taevas petta Jumalale vastu hakkama isegi ingleid, hoopis kergem on tal – meie planeedi õnnetuseks – petta inimesi.
Mõiste “eakas inimene” on sellest ajast peale, mil inimene sai surelikuks, meile, inimestele nii omane ja haarab kõiki põlvkondi, kes elavad koos üksteisesse põimunult. See mõte avaldus ka sellel hingamispäeval kirikus, mil seeniorid tegid oma osa. Oli meeldiv kuulda mitmeid pensionil olevaid jutlustajaid ja teisi eakaid inimesi, kes olid seotud meie tööga vaimulikul põllul; nad jagasid meile oma mälestusi ja Jumala Sõnast manitsuse- ja ülistussõnu.
See ainulaadne õhtu andis tegeliku näite sellest, kuidas erinevate põlvkondade südamed tuksuvad ühes rütmis. Ainult niimoodi ongi võimalik anda maailmale kuulutus Kristuse taastulekust. Kumbki pool, vanad-noored eraldi ei tee misjonipõllul midagi ära. Jumal polegi seda nii mõelnud. Kumbki pool paneb oma töö ja loomingulised võimed töösse. Nii saab Jumal seda tööd juhtida, tagades sellele oma Vaimu ja väe. Sellises vaimus tegutsedes seisab silme ees selle töö suurus ja vastutus. “Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega.” Need sõnad on tähelepanuväärsed töös, milles peab olema Eelija vaprus ja meelekindlus jumalike tõdede esitamisel käesolevale rahvapõlvele. Malakia 3:23, 24 iseloomustab see üleskutse adventliikumist – oma eesmärgi ja ulatuse poolest – kaasaegses kristlikus ühiskonnas. Prohvetlikul tasandil hõlmab see kogu viimast koguduse ajajärku.
On loomulik, et nooremate ja vanemate inimeste mõtted ei saa olla kõiges ühesugused, sest kogemused on erinevad, kuid eesmärk, mille nimel töötatakse, on ühine ja ühistes kogemustes erinevused kaovad. “Sest Vaim on sama,” ütleb apostel Paulus. Sama Vaim ühtlustab kõik erinevad annid ja mõtted, nii nagu ühes ihus töötavad kõik erinevad kehaliikmed erinevaid ülesandeid täites ühise eesmärgi nimel. Seega ei saa kogudus muutuda klubiliseks organisatsiooniks, oma tarbeks, vaid on misjonipõld, kus tegutsetakse Eelija vaimus ja väes. Aeg on erinev, töömeetodid on erinevad, kuid lõppeesmärk on sama: näidata, kes on Jumal, kus on Jumal ja mida Ta inimestelt nõuab.
Väga kurb kogemus oli Iisraeli riigi ajaloos siis, kui riigile oli vaja uut valitsejat. Saalomon oli surnud ja riigi hiilgus oli kaalul. Tol korral puudus vanema ja noorema põlvkonna vaheline koostöö. Uljuses jäeti tähele panemata vanemate riigijuhtide nõuanded. Selle tagajärjel Iisraeli riik lagunes. Eraldus kümme suguharu ja asus paganlikule teele. Varsti küüditasid paganad nad võõrsile ja riik hävis. Saame siin kõnelda mõistmatusest riiklikul tasandil. Sellise tegevuse tagajärjed suretavad misjonimeelsuse. Jumal on siiski jäädvustanud nende suguharude nimed Uue Jeruusalemma väravatel. Sellega näitab Jumal ustavust selle rahva vanematele antud tõotusele. Need tõotused ulatuvad ka meieni tänapäeval; oleme ju igaveseks uueks loodud tõotatud maa kaaspärijad Jumala riigis.
Kuulekus Jumalale annab üksteisemõistmise, mis on vajalik igas eluvaldkonnas. Aabrahami ja Iisaki lugu on kujukas näide sellest, kuidas 120aastane mees ja 20aastane poeg allutavad endid koos Jumala tahtele. See lugu on inimliku mõistuse kohane näide lunastusplaani mõistmiseks. See sai teoks ainult tänu kuulekusele isale, kes oli juhitud Jumalast. Kui poeg oleks mõelnud, et isa on vana mees ja ei tea, mida teeb, kui tõstab noa poja tapmiseks, et teda ohverdada, oleks see õppetund jäänud meie jaoks olemata. Paljud kristlased ei mõista, miks Jumal, kes on nii armastusrikas ja kannatlik, nõuab sellist äärmuslikkust. Aabrahamile anti samal hetkel asendusohver, aga Jumalal polnud oma Poega meie päästmiseks ohverdades asendajat.
Jumal riskis; Ta andis oma Poja siia Saatana meelevallas olevasse maailma selleks, et inimesena ära võita pattu, sest ainult nii sai ristil toodud ohver võidu surma üle. Seega on tõestatud, kuidas Jumal vihkab pattu, mis on käsu ja õigluse põhimõtete vastu. Jumal ei sundinud oma Poega seda tegema. Armastus, heatahtlikkus ja pikk meel ei saa kõrvale jätta õiglust. “Piibli ajaloo vältel mõistame, et Jumala armastus ja headus sunnivad Teda patusse suhtuma karmilt, kuna patt on saatuslik kogu universumi rahule ja õnnele” (E.G.White, “Patriarhid ja prohvetid”).
Kui apostel Paulus töötas misjonipõllul, siis ta tundis, kui väga ta vajas noorte abi. Tema ise ja temaaegne apostlite põlvkond oli vananemas. Ta nimetas oma noort kaastöölist Timoteost oma vaimulikuks pojaks. Ta pani Timoteose tööle Efesose kogudusse ja valvama selle järele, et kogudus ei õpetaks midagi valesti, 1. Timoteosele 1:3. Kogu tegevus koguduses pidi juhinduma õigest õpetusest. Selleks oli vajalik, et noormees arendaks oma vaimuande, “pannes tähele iseennast ja õpetust” (1. Timoteosele 4:16). Paulus näitas, et sellises vaimus töötades päästab ta enda ja teised, kellega ta töötab, ning omab oma noorusele vaatamata autoriteeti ja tunnustust, mida kroonib Püha Vaimu tegevus töös.
Sama vajadust tundis apostel Johannes, kui ta oma esimese kirja teises peatükis pöördus vanemate poole, näidates, et kohustus on kasvatada oma lapsi Jumala riigi töölisteks lapsepõlvest alates. Sellisel viisil kasvatatud noorte meeste kohta ütles ta, et nad on tugevad, “Jumala Sõna püsib” neis. Ta mainis ka noorte tugevust kurjuse võitmisel. Läbi aastasadade on kõigil aegadel olnud selliseid võitlejaid ja Jumala Sõna on säilinud muutumatuna. Jumalale on tähtis, et inimesed pöörduksid noorena, selge peaga. Kunagi ütles üks jutlustaja, et paljud inimesed toovad Jumalale oma varemed, päästes nii ainult ennast, sest oma jõud on ära kulutatud tühise eluga, mis on toodud valele altarile.
Kui Jumal kutsus Jeremija prohvetiks oma rahvale, siis ütles Jeremija: “Ma olen noor” (Jeremija 1:6). Ta tundis, et oli nõrk sellise kohustuse jaoks. Sel ajal ei teadnud ta, mis teda ees ootas. Kui imetlusväärne oli see osa, mida tal tuli täita Iisraeli ajaloos perioodil, mil ta elas. Tegemist oli Iisraeli jaoks murrangulise ajaga. Sõnumi pärast, mida ta pidi rahvale kuulutama nende kangekaelsuse tõttu, pidi ta palju kannatama. Kui Jumal ei oleks sekkunud, oleks ta selle pärast kaotanud elu. Küllap olid tal kogu aeg meeles sõnad, mida Jumal oli alguses talle öelnud: “Nad võitlevad sinu vastu, kuid nad ei saa võimust sinu üle” (salm 19). Füüsiliselt tuli tal küll palju kannatada. Meil ei ole praegu vaja võidelda poliitiliste jõududega, kuid Piibel räägib, et see ei ole välistatud.
Vägivald Jumala prohveti suhtes ei olnud küll põlvkondadevaheline küsimus, kuid Jumal vajas siin noort ja tugevat meest, kes pidi rahvast kutsuma meeleparandusele, et vältida terve rahva küüditamist vangipõlve. Meeleparandust ei tulnud, prohvetit taheti hukata. Tema elu oli pühendatud Jumalale, Tema teenistusele. Sellele tasub mõelda.
Igas eluvaldkonnas toimub meie ühiskonnas tegevuse üleminek ühelt põlvkonnalt teisele iseeneslikult, ilma ühe poole surveta teisele. See on normaalne. Surve on täiesti mõeldamatu kristlikus ühiskonnas, kus noorte ja vanade südamed tuksuvad ühes rütmis vaatamata mõtete erinevusele, kui neid on.
“Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb.” Nii on see Kristuse taastulekuni.
In English