Mis on see, mis jääb?

Paari kuu eest ühel sügisesel keskööl lahkus mu hea sõber ja endine ülemus elavate kirjast. Mul oli eesõigus viibida tema ja ta pere juures sel viimasel päeval, viimasel hingetõmbel. Paar päeva varem olin saanud teate, et teda mõned aastad kimbutanud vähk oli võimust saanud ning elada on vaid loetud päevad. Taolistel hetkedel kaotavad sellised ressursid nagu aeg ja raha igasuguse tähtsuse. Maksku mis maksab, võtku aega, palju tahes, ostad pileti ja lihtsalt sõidad, et veel olla koos, et lihtsalt olla...

Tol laupäevasel varahommikul Mariehamni tänavaid pidi haigla suunas sammudes jõudsin mõelda kõigele sellele, mida too fantastiline sõber oma eluga teistele andnud oli. Näis, et lõppu sel loetelul ei ole. Taevast langes esimesi lumehelbeid, mis krõbisedes asfaldile kukkusid. Mis jääb, kui meid enam ei ole? Mis jääb? Sammusin ja mõtlesin. Meenusid read, mille pea paar aastakümmet tagasi oma vana Piibli sisekaanele kirjutasin. Nüüd kumisesid need mõtteis: “Üksainus elu ja see on pea läin’d, see üksi jääb, mis sa Jeesusel tein’d!” Evangeeliumis on kirjas Jeesuse sõnad selle kohta, mida me Talle teinud oleme. Kõike seda, mida ligimeselegi, kõige väiksemaile nende seast. Suured sõnad, väga suured.

Jumal nägi mu igatsust olla selle sõbraga koos kuni tema elu on läin’d. Tund enne laeva väljumisaega suikus ta unne. See oli rahulik hetk. Ta läks. Meie jäime. Ja oi kui palju jäi sinnasamasse ruumi koos meiega! Jäid kõik need teod, mis olid täis armastust, jäi naer, julgustus, ennastohverdavad ettevõtmised ja lõputu julgus ning optimism, jäi piiritu sõprus kõigi vastu, kes tema kotta astusid, jäi nii palju muud. Jäi korduvalt tema korratud sõnum: „Kõik saab korda!“ Ja alati nii oligi – kõik sai korda. Jäi koosveedetud aeg, ühised hetked. Neid ei kustuta see hetk, mille tunnistajaiks tol keskööl olime.

Sellistel hetkedel adume tõelist, aga argipäev oleks justkui teine maailm. Liiga kallis, et külla sõita. Liiga aeganõudev, et kokku saada. Liialt palju haavu, et taas kohtuda. Liialt paljunõudev, et aidata. Loetelu võib jätkata kaua. Meil kõigil on surmav haigus nimega elu ja igal hetkel oleks vaja meeles pidada samu väärtusi, mida mõne armsa inimese viimasel elupäeval adume olulise olevat. See nihutab nii mõnegi argiaskelduse teisele kohale ja jäävad väärtused esmasele.

Möödunud novembrikuus toimus Tallinnas järjekordne konverents The Global Leadership Summit (GLS). Põnev aeg täis kosutavaid ja julgustavaid näpunäiteid nii isiklikku kui tööellu kaasavõtmiseks. Ja kõigel sellel vaimulik dimensioon ning perspektiiv. Iga konverents on täis melu ja sagimist, rahvahulki ja trügimist. Nii ka see. Uusi ideid, uusi mõtteid tulvab sisse uksest-aknast – ole ainult tubli ja pane kõrva taha! Iga konverents saab kord läbi. Mis on see, mis jääb? Minu hinge jääb seekordse konverentsi viimane sõnavõtt korraldajate poolt. Kui üks neist, Mari Vahermägi Avatud Piibli Ühingust, lõpetas, teadsin, et see oligi konverentsi puudutavaim osa. Sain temalt nõusoleku tema lugu ka Meie Aja lugejatega jagada. Mari rääkis, et 15 aasta eest oli ta õnnelik kolme lapse ema. Õnn hakkas teda tasapisi Jumalast eemale viima ja naine palus, et Jumal tooks ta ellu midagi, ükskõik mida, mis seda eemaldumist takistaks. Aasta pärast sündis nende perre sügava puudega laps. Arstide hinnangul pidi poiss kõige enam aasta jagu elama. Paar nädalat enne käesoleva aasta konverentsi nad matsid ta. Kõik need aastad oli Mari ja tema pere elus olnud vahepealne maa. Vahepealne maa, kus ei olda enam seal, kust tuldi, ega ka veel mitte seal, kuhu ollakse teel. Justkui juudid kõrbes. Nurin on kerge tekkima. Nurisemine ja usaldus aga ühte ruumi elama ei mahu. Mari jaoks lõppes lapse surmaga üks vahepealne maa ja algas teine. “Tean, et ma ei pea eal kahtlema. Võin usaldada Jumalat igal vahepealsel maal,” oli Mari viimaseks sõnumiks.

Et mitte väga süngeks minna, kirjutan viimaks ühest sünnist. Arvatavasti meie mõistes jõuluajal sündis maailma Päästja, kes tahabki meid viia siit sinna. Mis on siin ja mis on seal? Siin on paik, mis ei ole päris see, mis ta võiks olla. Seal aga paik, kuhu ollakse teel, kuid kus veel ei olda. Vahepealne maa, mida Maa peal kõndiminegi sümboliseerib, saab olla täis kas nurisemist või usaldust. Mõlemad samaaegselt ühe inimese südamesse sõbralikult elama ei mahu. Tuleb langetada otsus, kumba külalist tervitada. Kindlasti on igal vahepealsel maal aga Jeesuse jalajäljed.

„Ma otsustasin järgida Jeesust...“ – lihtne laul, mil sügavamast sügavamad sõnad. Mäletan selgelt üht õhtut Piusa jõe veeres asuvas talus, kus Tallinna adventkoguduse teismelistega kunagi ammu laagris olles just neid ridu ümisesime, lõkketule valgel. Olin tegelikult veel laps ja pea oli täis kõiksuguseid muid mõtteid kui Jeesuse järgimise omi. Nüüd, kui see laul lõpetab GLS konverentsi ja ma jään veel viivuks istuma ning mõtisklema, tajun, et kristlased laulavad sama laulu, olgu Piusa jõe ääres tähistaeva all istudes või ülemaailmse ulatusega konverentsil. Laul on sama ja Isik, kellest lauldakse, on sama. Justnimelt toosama, kelle sündigi tähistatakse – nii Eestimaal kui üle terve maailma. Keda järgida soovitakse, nii siinmail kui meie mõistes maailma kõige kaugemates nurkades.

Mis jääb, kui jõulud on läbi? Pilgeni täis kõht, tühi tunne ja kinkidekuhi või midagi ehtsat? Midagi, mis jääb ka siis, kui kõik maapealsed järgimised on lõpule jõudnud ja on jäänud vaid veel üks viimane samm – siit sinna. Kust, seda teame vägagi hästi, aga kuhu täpselt ja kellega? Kui Jeesus sündis siia, teadis Ta väga hästi, et tahab kõik endaga kord viia sinna. Karjased väljal järgisid tähte ja jõudsid pärale. Kui Jeesus on täheks inimese eluteel, jõuab inime ka pärale. Sinna.

Milline noot jääb kõlama, kui käesolev aasta viimase pilgu heidab, sammu mineviku suunas seab ja lõppeks ukse suleb? Kas jäävad sajad sombused päevad või tuhanded päiksest kootud hetked? Kas jääb rohkem andmist või hoopis saamist? Usku või usaldust? Viha või andestust? Kas jääb soov sellest aastast õppida või see oma meeltest alatiseks kustutada?

Et kergema südamega ühest aastast järgmisse astuda, ei tee paha ka üks vahepealne maa, kokkuvõtete ja mõtiskluste aeg, et lugeda üle kõik õnnistused ehk see hea, mis osaks saanud, kuid mille heaks ei saa ükski inime ise midagi ära teha. Võtta aega, et vaadata enda sisse, aga ka ülespoole ja loomulikult enda kõrvale ning küsida – mida saan ma sinu heaks teha? Üksainus aasta ja see on pea läin’d, see üksi jääb, mis sa Jeesusel tein’d! Teda ei tule aga otsida pelgalt minevikust või tulevikust, vaid justnimelt enda kõrvalt. Mis on see, mis jääb, kui vaatad üle õla?