Kallid kaaskristlased, me oleme jõudnud aega, mil kõik kristlikud kirikud tähistavad jõule. Kuidas kõlab fraas „adventistlikud jõulud“?
„See fraas esitab kujutlusvõimele väljakutse, pannes proovile võimalused. Nii iselaadse omadussõna ühendamine kalendri kõige emotsionaalsema ja kommertslikuma pühaga näib esmalt vastuoluline ja sobimatu. Usk, mida me praktiseerimine ülejäänud aasta jooksul – kutse väärtustele ja kainusele ning tõele, mis seisab maailmalikkuse pealevoolu vastu –, muutub vaikseks ja ebamugavaks jõuluvanade, lastesõimede ja kommipakkide kõrval. Me ei ole kindlad, et sõnad „adventistlik“ ja „jõulud“ kuuluvad kokku, justkui oleksime avastanud ebakõla, mis paneb ihuliikmed värisema.
Nagu sajandeid protestandid enne meid nii on ka adventistid ametlikult suhtunud jõulude tähistamisse ettevaatlikult sõltumata sellest, millised on meie isiklikud käitumistavad. Kuigi suuremad kogudused süütavad küünlad ning korrastavad pühakojas ilupuid, tähistatakse paljudes kogudustes Jeesuse sündimist vähe, justkui muudaks meie kollektiivne seljakeeramine pühadega kaasnevale liialdamisle selle olematuks. Jah, me laulame pühadelaule, kuid tõenäoline on, et pühadele lähima hingamispäeva jutlus räägib inkarnatsiooni ime asemel pigemini teenimisest ja eneseohverdusest. Me võime olla mures nende pärast, kes pühitsevad inimeste traditsioone, kuid me taganeme sellega olukordadest, mida me ei suuda kontrollida.
Ja siiski, ja siiski...
Doktriin, mis sisaldub meie nimes – „adventist“ – kuulutab maailmale meie kõikumatut usku Piibli õpetusse, et Issand, kes kord tuli siia maailma, teeb seda taas, et lunastada vangistuses olev Iisrael; Kristus, kes saabus kord abitu lapsena, tuleb peagi tagasi meie kõikesuutva Päästjana. Usk teise tulemisse on arusaadav vaid võrdväärselt jõulise esimese tulemise valguses: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ (Jh 1:14) Adventism kuulutab – ja tähistab – mõlemat tulemist, meenutades mõtlematule maailmale, et Petlemmas alanu saab oma täieliku väljenduse alles siis, kui me leiame oma elamise Uues Jeruusalemmas.
Jõulud peaksid seega olema kõige adventistlikumad pühad, ainulaadne võimalus väljendada ustavust Piibli täielikule õpetusele Kristuse saabumistest. Selle asemel et alluda ümbritseva kultuuri tähistamistele või veel hullem, ignoreerida seda täielikult, on see aeg, et kuulutada parimat headest uudistest.
Jah, jutustage mulle nendel jõuludel jutustust Jeesusest, kuid ärge jätke Teda abituna sõime lamama. Tehke kindlaks, et ma saaksin kuulda ka Taanieli 2. peatüki kivist, „mis oli käte abita lahti murdunud“ ja mis toob lõpu selle maailma kõigile kuningriikidele.
Jah, jutustage mulle taas inglitest ja karjastest, kuid ärge jätke mind ilma tõeta Suurest Karjasest, kelle lambukesed ikka veel tunnevad Tema häält ja järgnevad Talle, kui Ta ütleb: „Tulge temast välja, mu rahvas.“ (Ilm 18:4)
Tulge, teenigem Teda. Rääkige mulle kindlasti, et isegi kui ma ei vali Teda oma isiklikuks Päästjaks, saabub kord päev, õige pea, kui „Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.“ (Fl 2:10, 11)
Ja kui te jutustate mulle, et targad mehed tõid oma kinke ja kummardasid sügavale, siis meenutage mulle kutset: „Kartke Jumalat ning ülistage teda, sest tema kohtumõistmise tund on tulnud, ning kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad!“ (Ilm 14:7)
Ole sel aastal rõõmsaks tunnistuseks mõlemale Issandale tulemisele. Mine siis ja naudi Tema nimes adventistlikke jõule.“
(Need mõtted laenasin ma Bill Knottilt, Adventist Review toimetajalt.)
Niisiis, ma soovin et te peaksite meeles Jeesuse esimest tulemist ning palun, et te kuulutaksite Tema teisest tulemisest. See on tõeline adventistlik sõnum.
Ma soovin teile rõõmurohkeid adventistlikke jõule ja Jumala õnnistusi uueks, 2011. aastaks!
Valdis Zilgalvis
Seitsmenda Päeva Adventistide Balti Uniooni president
In English