Kergelt tulnud – kergelt läinud

Maast leitud asju ei pea me eriti oluliseks. Ilma töö ja vaevata saadud raha on hoopis lihtsam kulutada kui seda, mis higi ja pisaratega teenitud. Kõik, mis meie elus väärtuslik, tasub vaeva. Kui tabad end mõttelt, miks ühe või teise asja saavutamiseks nii palju vaeva peab nägema ja mitmest esmapilgul ebavajalikust katsumusest läbi tuleb minna, siis mõtle järele, kas see on seda väärt. Kui on, siis saab saavutatu olema seda hinnalisem, mida rohkem selle nimel kannatama oled pidanud.

Kadunud poja lugu illustreerib kõige muu hulgas ka seda, kuidas kiiresti ja kergelt saadud varandus niisama kiiresti kulutatud sai. Noorem poeg soovis oma osa pärandusest kohe kätte saada ja ise majandama hakata, kuid vara, mille nimel ta ise vähe vaeva näinud oli, sai ruttu otsa. Niisamuti kadusid kiirelt kõik kergelt (rahaga) võidetud sõbrad.

Lapsena on tihti raske raha väärtust mõista. Ise laps selle nimel vaeva ei näe ja ega pole erilist aimugi, kui palju või vähe seda vanematel on. Aimu saab laps vaid sellest, kui öeldakse, et seda või teist osta ei saa, sest selleks pole piisavalt raha. Alles siis, kui iga sendi eest, mis taskusse kukub, vaeva nägema peab ja arveid maksma tuleb hakata, saab raha väärtus selgeks. Eks iga inimese jaoks on ta erineva väärusega siiski. Kellel teda pisut rohkem, sellele on ühe krooni väärtus väiksem kui sel, kes alla vaesuspiiri hakkama peab saama.

Isegi kingitud asjadel on hoopis teine väärtus, kui teame, et kinkija on selle nimel kõvasti vaeva näinud. On suur vahe, kas kingitakse kommikarp, mis kodus vedeleb, või on kingitus kas või näiteks oma kätega valmis tehtud. Kingituste puhul annab asjadele väärtuse ka see, kes kingib. Tihti hoiame alles nipsasjakesi, mis kingitud heade sõprade poolt ning millel polegi suurt muud väärtust kui see, et ta tuletab meile kinkijat meelde.

Mis aga vaevasse puutub, siis on elus üks valdkond, kus ilma selleta kohe kuidagi ei saa, kuigi väga tahaks – suhted. Iga suhe nõuab ohvreid ja pingutust. Mida lähedasem suhe, seda enam. Üks pool sellest on see, et juba lähedane ja tihe suhtlemine nõuab rohkem tegutsemist. Me peame iga suhte jaoks ohverdama aega ja muid ressursse, et see toimiks. Teisalt aga, mida rohkem me inimestena üksteisega kokku puutume, seda tuntavamad on meie erinevused ja konflikte lihtsalt tekib rohkem. Nende ületamine aga ei tule iseenesest, vaid nõuab pühendumist. Ning teistpidi toimib see jällegi nii, et mida rohkem me suhtega vaeva näinud oleme, seda kallim teine inimene meile on. Võib ehk tunduda naljakas, aga kui sa pole oma sõbraga kunagi tülis olnud, siis ehk polegi ta sulle nii kallis kui siis, kui olete üle elanud ka raskemaid hetki. Kõige hinnalisemaks teeb sõpruse aga see, kui sõber seisab sinu kõrval siis, kui sul on tõeliselt raske. Veel enam – kui see ka tema heaolu ohtu seab.

Ka suhe Jumalaga nõuab pingutamist, ohverdamist ja isegi kannatamist, kuid see on seda väärt. Jumal on meie nimel palju kannatanud ja pingutanud – Jeesuse surm ristil peaks olema kalleim kingitus, mis meile kunagi tehtud on. Samas on ka siin tihti kehtiv seesama kõnekäänd: kergelt tulnud – kergelt läinud. Mõni näib alul nii sügavalt ja vaimustunult uskuvat, kuid esimest takistust kohates on usk kadunud kus see ja teine. Seevastu teine on rahulikult usujõel edasi sõudes jõudnud iga päevaga sügavamale Isa rüppe, kust teda enam nii kergesti maha kiskuda ei saa. Jumal teab: selleks, et omada sügavat usku ja usaldust Temasse, peame katsumusi taluma ning seetõttu ei teegi Ta meile kõike nii lihtsaks, kuigi see Tal ehk võimalik oleks.

Naisele Ta ütles: “Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle.” Aga Aadamale Ta ütles: “Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!“

Alates sellest päevast on vaev osa meie elust ja ilma selleta ei saa. Seda mõistes pean nüüd katsuma oma sõnade järgi ka elada ja mitte nuriseda raskuste üle, mis mind tabavad, vaid usaldama Teda, kes teab, kui palju ma kanda jaksan, ning kannab ülejäänut ise!