Miks mehed kirikut vihkavad?

Kui mu pastor ja hea sõber Dave andis mulle paar kuud tagasi ühe raamatu lugeda, ütles ta samas, et arvatavasti mulle see ei meeldi.

Tal oli õigus.

Pean ütlema, et autoril on paar väga head tähelepanekut, mida katsun oma kohalikus koguduses kogudusevanemana teenides silmas pidada. Ja ma nõustun ka tema kokkuvõttega. Aga ma ei ole nõus sellega, kuidas ta sinna jõudis.

David Morrow´ raamat „Why Men Hate Going to Church“ toob välja postulaadid, kuidas kirik saaks mehi rohkem ligi tõmmata. Kuigi kogudust juhivad suures osas mehed, usub ta, et kogudus ei ole eriti midagi teinud meeste kaasamiseks kohalikus koguduses – vähemalt tõeliste meeste kaasamiseks. „Enamus mehi, kellele tänapäeva koguduse stiil meeldib, on passiivsed.“¹ Ta kirjeldab põhjuseid, miks mehed kogudusse ei tule. Ühe põhjuse arvab autor olevat selles, et inimene peab olema suuteline kirikus sõna võtma, lugema ja kõvasti palvetama ja „keskmine mees ei ole selles nii hea kui enamus naisi“.² Teine põhjus on see, et meetodid, nagu klassis Piibli uurimine ja kogu „õppimise protsess“ tõmbab naisi enam kui mehi. Ja veel üks põhjus on, et me kasutame kristliku elu kohta feminiinseid metafoore. „Viimased viiskümmend aastat on kristlikku elu kirjeldatud peamiselt kujundiga isiklikust suhtest Jeesuse Kristusega. Jeesuse käsk ei olnud „olgu teil minuga isiklik suhe“, vaid „järgne mulle“. Sellega tulevad mehed toime.³

Seega, Murrow´ kohaselt ei meeldi meestele kirikus, kuna nad ei oska kenasti lugeda, rääkida, kõvasti palvetada, õppida ega armastada. Kui ma oleksin mees, oleksin sellise sookirjelduse tõttu solvunud.

Olen kindel, et on mehi, kes ei oska neid asju hästi teha, nagu on ka selliseid naisi. Aga mõte, et kõik mehed tahavad oma kiriku dekoreerida võidukarikate ja laagrivarustusega ning suudavad vastu pidada vaid 10-minutilise jutluse, on minu meelest veidi lühinägelik. Jah, kui sa soovid äratada just selle rahvastikukillu tähelepanu, siis on see hea plaan. Aga väita, et just seepärast mehed enamasti kirikusse ei tulegi, on minu meelest pealiskaudne.

Ma arvan, et sellest võrrandist puudub üks muutuja ja see on seotud suure võitlusega. „Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.“ (Ef 6:12)

Ma usun, nagu ka paljud teist, et Saatan töötab viimastel päevadel eriti kõvasti, et viia endaga kaasa nii palju inimesi kui võimalik. Me näeme, kuidas ta on sihikule võtnud lapsed – kuritarvitamine, ärakasutamine, nende füüsiline, emotsionaalne ja vaimulik haavamine kogu eluks. Me näeme seda sellest, kuidas perekonnad on löögi all ja need rebitakse puruks. Ja ma usun, et me näeme seda selles, kuidas mehed – abikaasad ja isad – on hakanud uskuma, et kogudus on nende elus ebaoluline.

Olen autoriga ühel meelel, et me peaksime esitama endale küsimuse: „Mida saame teha meeste ligitõmbamiseks?“ Igasuguste meeste. Me võiksime teha enam; me teame, et naisi on koguduses käijate hulgas rohkem. Aga me peame olema teadlikud ka sügavamast probleemist pinna all. Ma ei usu, et „mehed vihkavad kirikut“, kuna kogudus on liiga naiselik, pastorid on nannipunnid ja meeste õpioskused ja tähelepanuvõime on väiksemad kui naistel. Meestel on Jumala ja oma perekonna ees suur vaimulik vastutus – ja ka iseenda ees. Saatan teeb kõik, mis tema võimuses, et nad sellest vastutusest kõrvale hiiliksid. Isegi pannes neid uskuma, et kogukond nimega kogudus, mis aitaks kaasa nende vaimulikule kasvule, on vaid naiste ja passiivsete meeste jaoks.

Bonita Joyner Shields, on Adventist Review endine toimetaja.

¹“Too Few Good Men,” an interview with David Murrow, Leadership, Winter 2006, lk 17.

²Ibid.

³Ibid.