Usun, et paljud meist on kuulnud ütlust: „Mäng on väikese inimese töö!“. See on lapse põhitegevus, mille vältel areneb lapse isiksus tervikuna. Täiskasvanule on sageli kõige olulisemaks tegevuse resultaat, lapsele on aga hoopis osa võtta ning selle käigus õppimine. Mängides tunnetab ta sügavamalt ümbritsevat maailma, õpib lahendama mitmesuguseid probleeme ning väljendama oma mõtteid sõnades. See on lapse kõige loomulikum ja eakohasem õppimisviis.
Mänge on aga erinevaid. Üldjoontes saaks neid jaotada kaheks – reegliteta mängud ning reeglitega mängud. Esimese kategooria alla kuuluvad liikumismängud, laua- ja sõnamängud. Teise jääb rolli- e. loovmäng, mille käigus kehtestab laps ise reeglid. Olenemata mänguliigist, on iga mäng mingil moel tunnetustegevusi (st. taju, tähelepanu, mõtlemine, mälu) arendav. Vanema ülesandeks jääb erinevate mängude „toomine“ lapseni. Tean, et mänguasjapoodides on palju toredaid ja arendavaid mänge ning raamatupoodides ja –kogudes on palju vahvaid raamatuid, mis toovad näiteid erinevate mängude valmistamisest. Milliseid valida? Mida enda lapsele muretseda?
Iga vanem tunneb enda last kõige paremini – ta teab, mis lapsele meeldib, missuguste ülesannetega suudab laps hakkama saada iseseisvalt ning milliste ülesannete lahendamisel vajab laps veel abi. Vanem teab, missugused mängud ja mänguasjad lapsele kõige enam huvi pakuvad. Neid teadmisi ja vahendeid võiks ära kasutada, et üheskoos luua täiesti uus, arendav ja põnev mäng. Nimelt on teada, et lapsed hoiavad rohkem neid mänge, mille valmistamisel on nad ise saanud kaasa lüüa. Miks mitte võtta mängu olemasolevad meelepärased mänguasjad ja panna nad tegutsema uutes õpetlikes situatsioonides. Näiteks võiks koos lapsega jalutada koduümbruses ning rääkida lihtsas keeles sõiduteest ning seal varitsevatest ohtudest. Seejärel joonistada ühekoos suurele paberile kodulähedane tänavakaart, millel laps saab maju ja puid joonistad/värvida/kleepida. Väikesed mängutegelased ja -autod võivad õppida, kuidas tänaval liigelda just nii nagu laps ise oli käinud või näinud liiklemist. Näitlikult seletada, mis võib juhtuda, kui punase tulega üle tee minna ja auto tuleb. Lühidalt öeldes – viia lapse teadmised praktikasse, kus tema ISE saab olukorda juhtida ning sellest õppida.
Lapsed omandavad kõige kiiremini teadmised/oskused, mida nad on ise kogenud ja läbi teinud/mänginud. Sageli on võimalus last jälgides kuulda või näha, kuidas tema lähedased ja sõbrad käituvad ning räägivad. Nad õpivad kõigest – meie olekust, tegudest ning ütlemistest ning kõik selle panevad nad mängu, kus nad ise viivad õpitu praktikasse. Kas poleks tore, kui poemängus olev müüja-rollis laps küsib ja vastab kenasti ning sõbralikult? Või kui laps õpib ootama rahulikult oma korda kas siis vestluses või mängus endas. Sotsiaalseid oskusi on väga hea õpetada lapsele just rollimängus, kus seda saab harjutada ja harjutada erinevates situatsioonides käitumist ning mingi aja möödudes on see tema jaoks loomulik, et oma soovi avaldamisel kasutab ta võlusõna „palun“. Täiskasvanu ülesanne on lapsi õpetada ja nende arengut toetada läbi mängu – valides toredaid ja õigeid mänge.
Lõpetuseks üks ülesanne – pane enda ette 7 kivi, 3 tikutopsi, üks suur paber, kirjutusvahendid ning erinevat värvi nööpe. Nüüd mõtle, kuidas sa saaksid nendest asjadest ühe toreda mängu välja mõelda just sinu (lapse)lapsele. Head mängulusti ja tublit pealehakkamist mängude valmistamiseks.
In English