Enne Jeesuse teist tulekut kuulutatakse kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele maa peal igavest evangeeliumi, milles sisaldub valjuhäälne kuulutus: „Kartke Jumalat ning ülistage teda, sest tema kohtumõistmise tund on tulnud, ning kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad!” (Ilm 14:7) Evangeeliumi kohaselt mõistetakse inimene õigeks usu läbi. Õigeksmõistmine tähendab kohtus süütuks kuulutamist. Taevases kohtus vaadatakse üle, kas süütuks tunnistamine on toimunud õiguse kohaselt – Talle vere alusel.
Paasatalle ohverdamine kujutas Kristuse lepitusohvrit, mille Ta andis, ohverdades iseenese Kolgata ristil. See ohver on ühekordne – seda ei tarvitse kunagi korrata (Hb 9:12). Kõik Vanas Testamendis mainitud ohvrid leidsid täitumise Kolgata ohvris.
Maapealne, inimkätega ehitatud pühamu oli ainult sümbol taevasest. „Aga peaasi selles, millest siin räägitakse, on see: meil on selline ülempreester, kes on istunud Ausuuruse trooni paremale poole taevas, kes talitab pühamus ja tõelises lepingutelgis, mida ei ole püstitanud inimene, vaid Issand. /---/ Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.“ (Hb 8:1, 2; 9:24)
Taaniel räägib oma raamatu 7. peatükis, kuidas taevane kohus võttis istet ja raamatud avati. Taaniel jätkab oma nägemuse selgitamist: „Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane. Ja ta saabus Elatanu juurde ning viidi tema ette. Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.“ (Tn 7:13, 14)
Kes on see „Inimesepoja sarnane“? Jeesus kasutas evangeeliumide kohaselt enda kohta nimetust Inimesepoeg. Jeesuse kohalolek otsustas kohtuotsuse Tema omade heaks. Taanieli nägemuses on vastamisi Jumala vastu võitlev väike sarv ja Kõigekõrgema püha rahvas. Kohtu asudes otsuseid langetama võetakse väikeselt sarvelt selle võim, see hävitatakse ja hukatakse lõplikult. Kuid „Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma“ (Tn 7:27).
Mis on parim selles kohtupidamises? Parim on see, et selles protsessis toimib meie kaitsjana Jeesus Kristus, kes on meie eest oma elu andnud. „Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.“ (Rm 8:34)
Ristija Johannes avalikustas taevase pühamuteenistuse võtme, kui ta Jeesusele viidates ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!“
Tall oli ohvriloom juba enne, kui Jumala koostatud lunastusplaani sümbolina ehitati pühamu. Aabel tõi Issandale ohvrianniks oma pudulojuste esimesest soost tallesid (1Ms 4:2–4). Iisraeli vabastamisel Egiptusest pääsesid viimase nuhtluse hävingust ainult need, kelle maja uksepiidad olid võitud talle verega. See paasatalle veri kujutas Kristuse verd, mille Ta ohverdas Kolgata ristil.
„Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!“ Selles on pühamu sõnum. Pühamu tõde on tõde Kristusest ja Tema tööst. Tema on nii ülempreester kui ohvritall. Ta ohverdas enese meie eest, aga et Ta oli puhas patust, tõusis Ta surnuist, astus üles taevasse ja toimetab taevases pühamus teenistust meie heaks.
„Just selline ülempreester on meile kohane,“ hüüatab Heebrea raamatu kirjutaja, „püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad. Tema ei ole sunnitud teiste ülempreestrite kombel päevast päeva tooma esmalt ohvreid omaenda pattude eest ja alles seejärel rahva pattude eest, sest seda ta on teinud ühe korra ja alatiseks, kui ta ohverdas iseenda.“ (Hb 7:26, 27)
Olavi Rouhe raamatust „Arm ja tõde“ tõlkinud Aino Ormus
In English