Mul oli kunagi üks hästi tore kolleeg. Olime temaga ükskord ühel koolitusel, mille vaheajal pakuti kehakinnituseks võileibu. Võileibadeks olid sellised á la made in välismaa võileivad ehk sellised suure kuiva saiaga võileivad, mille vahel juust. Minul ei õnnestunud vaheaja jooksul oma võileiba ära süüa ja seega maandusin sellega õppepinki. Suure kuiva valge võileivaga oli tõesti tegu, nii et ma lõpuks ohkasin vastavasisulise ohke oma kolleegi kuuldes. Kristel aga, temale omase huumoriga vastas: „No pinguta ometi!“ See oli nii muhedalt ja mahlakalt öeldud ning täiesti mõttetu asja kohta, nii et selle asemel, et selle suure kuiva valge saiaga edasi pingutada, jätsin asja katki ja hakkasin hoopis naerma. No tõesti polnud põhjust, mille nimel pingutada.
Elus on aga küllalt asju, mille nimel inimesed end kokku võtavad ja pingutavad. Kelle jaoks on tähtsad sportlikud saavutused, pingutavad spordirajatistel; kelle jaoks on tähtsad materiaalsed väärtused, teevad jõupingutusi nende väärtuste saavutamiseks. Mõne inimese jaoks peitub elu mõte teaduslikes või akadeemilistes saavutustes ja nad tegelevad vastavate teemadega ning saavutavad edu. Keda huvitab aiandus, keda mesindus, keda käsitöö, keda tehnika jne, jne. Seega – inimest huvitab midagi, ta tahab midagi saavutada, seab selleks eesmärgi ja hakkab vastavas suunas liikuma. Mida keerulisem on eesmärk, seda rohkem tuleb ennast kokku võtta ja – pingutada.
Enese kokkuvõtmine pole alati meeldiv, sest see seostub tihti piirangutega, loobumistega ja kui eesmärk ei tundu piisavalt ahvatlev ega atraktiivne, on lihtne kogu asi nurka visata. Sest niisama kulgeda on ju palju lihtsam. Lihtsalt olla. Mis iseenesest polegi jäägitult halb ja vahel on tõesti targem tegeleda viljaka mitte-midagi-tegemisega, nagu Fred Jüssi ütleb, kui aktiivselt ringisebimisega. Aga jah, kui pole teada, kuhu suunas liikuda, on risk suur, et satutakse kuhugi mujale.
Sama asi on ka vaimsete asjadega. Kas Jumala poolt pakutav on meie jaoks atraktiivne? Kas see on midagi, mille poole püüelda, midagi, mille nimel pingutada? On see eesmärk väärt, et selle nimel loobuda teatud asjadest? Kas vahel kaob eesmärk silmist ja tekib isu kogu asi sinnapaika jätta?
Ma arvan, et tihti sõltub meie eesmärgi püstitamine ja sinna poole liikumine meile teada olevast infost. Kuidas teab laps tahta saada olümpiavõitjaks? Või kuidas teab keskkoolipoiss tahta saada astrofüüsikuks? Need inimesehakatised on ilmselt näinud midagi nendesse teemadesse puudutavast ja see on neid sütitanud. Neile on võib-olla tehtud reklaami või keegi on neisse osanud mõne toreda „pisiku“ pista.
Kuidas on taevaste asjadega? Kuidas saame teavet sealse kohta, et selle põhjal osata tahta taevaseid asju? Vastus on – palve, Jumala Sõna uurimise ja Jumala rahvaga ja Jumalata rahvaga suhtlemise kaudu. Viimased vahel lausa kannustavad meid minema Jumala ette. Meie innustatuse taevaste asjade suhtes määrab ära meie palve kvaliteet, huvi Pühakirja vastu ja see, kui tihti me astume üle Pühakoja läve, kui tihti ja kuidas me suhtleme oma ligimestega.
Fl 3:14 on öeldud: „Ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.“ Ilmselgelt on Filiplaste kirja autor Paulus veendunud taevastes asjades. Tal oli teavet taevaste asjade kohta. Miks muidu ta selles teemas nii innustunud oli ning tahtis kätte saada taevast auhinda? Tema innustus oli nii nakkav, et sellest said osa paljud tolleaegsed kogudused ja kogudused tänapäevalgi. Paljude teistegi taevast teavet valdavate kristlaste innukus nii ajaloos kui tänapäeval on nakkav ja see paneb hea „pisiku“ nende inimeste südamesse, kes Jumalat pole varem tundnud. Samuti on innustunud kristlased kinnituseks ja toeks kõikidele kaaskristlastele.
Aga mis võiks olla see taevane auhind, mille nimel tasuks pingutada? Ilm 21:1–4 on kirjutatud: „Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast maha tulevat, valmistunud otsegu pruut, kaunistatud oma mehele. Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juure elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leina ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!“
Auhinnaks on samuti Jumala poolt muudetud iseloom, ilma milleta me taevast Jeruusalemma ei näegi. Hea sõnum on see, et kõigile, keda asi huvitab, kehtib reegel: „Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda“ (Ef 2:8, 9). See ja paljud teised tõotused Piiblis ning koostöö Loojaga aitavad meid elulise tähtsusega kvalifikatsiooni läbida.
Ma mõtlen, et meil pole vaja süüa ebatervislikku kuiva valget saia ega selle söömise nimel ennast pingutada. Hoopis parem variant on: „Jeesus ütles neile: Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juurde, see ei näe nälga, ja kes minusse usub, sellele ei tule iialgi janu!““ (Jh 6:35). Ma arvan, et see variant, mida Jumal inimesele pakub, on kui tummine eestimaine kodus küpsetatud rukkileib.
Nii et tehkem kindlaks oma kutsumine ja valik ja pingutagem oluliste asjade nimel!
In English