Seisin kirikusaalis, eest viiendas pingireas, ja olin keset ühist laulu täiesti sõnatu. See kirik oli väiksem kui mu kodukirik. Rahvast oli saalis väiksem arv kui mu kodukirikus. Harmoonium, millel üldlaulu saadeti, oli väiksem kui mu kodukiriku orel… kuid mu rahupäevakogemus tavalisest kõvasti suurem. Laulsime parasjagu „Ta saadab mind“ ning sellest, kui suure innuga seda tehti, võisin olla kindel, et iga viimane kui üks kohaolijatest mõtles iga viimast kui lauludud sõna tõsiselt. See kogudus oli veendunud selles, mida uskus, mida kuulutas ja mida hingamispäeviti kirikusaalis jagas.
Kirjutan meelega, et „jagas“, mitte et „kuulis“ või „nägi“ või „sai“.
Seisin laulukaare all, kuskil keskel, ja olin keset ühist laulu täiesti sõnatu. Vaatamata sellele, et mu ees, taga ja kõrval seisid peamiselt võhivõõrad, oli mu kogemus vägev. Need tuhanded olid otsustanud vaeva näha, õppida, kokku tulla ja õpitut-harjutatut teistega jagada.
Kirjutan meelega, et „jagada“, mitte et „kuulda“ või „näha“ või „saada“.
Seisin pargis asuval väljakul, tõenäoliselt tagant viiendas pingireas, ja olin täiesti sõnatu. Mu ees asuv plats oli täis tuhandeid inimesi, kes olid kokku tulnud ühise eesmärgi nimel. Nad harjutasid parajasti ühte viisijuppi – et see koos ja kenasti välja tuleks, kui oma kodumeeskonda on vaja ergutada või heade tulemuste eest kiita. Platsi teises otsas kõrgus hiigelsuur ekraan, millel võis juba näha FIFA logo ja seejärel esimesi jalgpallureid staadionile kõndimas. Rahvas tõusis, lehvitas hoolega oma rahvuslippe ja juubeldas. Need tuhanded olid otsustanud oma kodused televiisorid kinni jätta ning läbi linna kokku tulla, et oma entusiasmi ja emotsiooni teistega jagada.
Kirjutan meelega, et „jagada“, mitte et „kuulda“ või „näha“ või „saada“.
Neid kolme pilti ühendab seesama „jagamine“. Need inimesed olid tulnud kirikusse selleks, et sinna midagi tuua ja seal kellelegi midagi anda, mitte selleks, et saada, võtta ja viia. Need inimesed olid tulnud kristlikule laulupäevale selleks, et anda oma osa, mitte selleks, et end kohale vedada ja teiste tehtut tarbida. Need inimesed olid tulnud pargiplatsile selleks, et olulist sündmust koos kogeda. Ükski neist gruppidest ei teinud sel hetkel asju poolikult – poole häälega, poole isuga või poole südamega. Nad olid 100% asja juures… nad olid aktiivsed, kirglikud ja sügavad andjad ja jagajad.
Kõigil kolmel korral tuli mulle piinlikkusega meelde see, millise ükskõiksusega ise olen teinekord tegelikult nii olulisi asju teinud. Eriti häbi oli nende kordade pärast, mil tegin asju ükskõikselt Jumala ees. Kui sageli olen läinud kirikusse selleks, et kuulda, näha ja saada… ning olen olnud ehk veidi häiritudki sellest, kui keegi siis minult midagi ka vastu nõudis. Noh, näiteks olen mõnikord laulnud üldlaulu nii, nagu oleksin viieaastane, kellele keegi võõram on just lehmakommi kinkinud ning kes on seejärel emalt väikese müksu saanud, et „mida hea laps tädile ütleb?“. Vastus tuleb moka otsast – sunnitud, kiirustatud ja pealiskaudne. Juriidiliselt on kõik korras. Linnuke on vastavas lahtris kirjas. Kuid kellele ja mis kasu sellest peaks olema, ma ei tea.
Jumala teenimise esmane mõte ei ole ju sugugi kuulda või näha või saada. Selle sisu seisneb hoopis andmises ja jagamises. Ma tulen kirikusse, et kiita, ülistada ja tänada – et tuua ja anda Talle seda, mida Ta väärib. Räägime ja laulame tihti, et ei suuda oma inimlikkuses Jumalale midagi vastu anda selle eest, millega Tema meid on õnnistanud. Kas pole siis natuke jabur ka seda vähest, mis meil anda on, poolikult ja hoolimatult tuua? Ta on väärt meie parimat ja ainult meie parimat!!! Kavatsen seda meeles pidada, kui järgmisel korral üldlaulu laulan, jutlust kuulan või „aamen“ ütlen. See peab tulema südamest. Minu tänu, mu kiitus ja mu ülistus peavad olema jäägitud ja üdini siirad. Ainult selline jumalateenistus teeb Talle heameelt. Ainult sellise jumalateenistuse peale on taeval põhjust rõõmustada. Seepärast tahan lasta oma häälel kõlada ja silmadel särada.
Kui meie esimeseks eesmärgiks on Jumalale au andmine, siis teiseks põhjuseks mitte asju poolikult teha on teised meie ümber. Need, kes istuvad kirikus meie ees, taga ja kõrval, vajavad meie panust. Jumal teab, et oleme sotsiaalsed olendid, ning Ta on algusest saadik näinud, et inimesele on hea koos Teda teenida. Nii pandi paika Vana Testamendi religioossed pühad ja jumalateenistused, nii julgustati Uues Testamendis inimesi ikka koguduse ettevõtmistega ühinema. Õlatunne aitab ja mina vastutan oma siiruse või ebasiirusega lisaks Jumalale ka kaaskristlase ees. Need kolm vägevat kogemust oleks jäänud sellisel kujul olemata, kui poleks olnud neid teisi mu ümber, kes koos minuga laulsid või hõiskasid. Võib-olla mõtled, et kõlan nagu mõni emotsioonijünger, kes elab tunnetevoogude najal ja on pettunud, et üks korralik eestlane ei suuda rahuldada ta vajadust uue ja vägevama ekstaasilaksu järele?! Ei. Ma ei räägi ajuvabast esilekutsutud massipsühhoosist. Räägin sellest, et koos saab kogeda vaid siis, kui mõistan, et ka mina pean sellesse oma osa andma – üleni ja täielikult. Vaid siis võib ka võõral kõrvalseisjal tekkida isu neid asju meiega koos kogeda.
Matteuse 4:4 on tuttav salm: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid…“ Antud kitsas kontekstis võiks selle lause lõpetada nii: „…ka igast sõnast, mis lähtub ta enese suust.“ Asi selles, et kolmanda punktina puudutab meie poolik või täielik jumalateenistus meid endid. Jumalal lihtsalt pole võimalik meiega eriti midagi ette võtta, kui me Ta ees lihtsalt vormi pärast seisame, istume või põlvitame. Sellest siirast andmisest sõltub ka see, kas me lõpuks midagi saame või ei. Koguja 11:1 kehtib ka jumalateenistuse korral: „Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle.“ Nii tulebki välja, et võime oma vaimulikus elus ennast kaudselt ise üles ehitada – teadlikult ja siiralt tehes, öeldes ja andes loome olukorra, milles Jumalal ja teistel inimestel on võimalik meile midagi tagasi anda. Inimene ei ela üksnes leivast. Ta elab igast sõnast, mis lähtub Jumala suust. Ta elab ka nendest sõnadest, mis lähtuvad ta ümberolijate suust. Ta elab paratamatult ka nendest sõnadest, mis lähtuvad ta enese suust. On lausa kuritegelik lasta neil olla pealiskaudsed või poolikud.
In English