Kirjas koloslastele kirjutab Paulus Kristuse osalemisest maailma loomisel koos isaga: „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi ja tema poole.“ (Kl 1:15, 16)
Selle kohaselt saab loomisjutustus endisest Kristuse-kesksema sisu. Kui loeme loomisest „Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks““, siis teame Isa ja Poega arutlevat siin inimese loomise üle. Loomise haripunkt oli saavutatud, kui Jumal – Isa ja Poeg – hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest. „Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.“ (1Ms 2:2, 3)
Mis oli toimunud? Taevas ja maa ja kõik, mis neis on, oli valmis saanud. Kas oli põhjust pühitseda loomisnädala viimane ehk seitsmes päev eriliseks pidupäevaks, sabatiks? Jumala meelest oli. Mis võiks olla suurem pidupäeva motiiv?
Luther kirjutab oma 1. Moosese raamatu kommentaaris: „Kui Aadam oleks püsinud veatuna, oleks ta niisamuti pidanud seitsmendat päeva pühaks. Ta oleks sellel päeval oma järeltulijaile õpetanud Jumala tahet ja Tema kummardamist ja teenimist, ülistades Jumalat ja osutades Temale tänulikkust. Teistel päevadel oleks ta harinud maad ja hoolitsenud karja eest. Isegi langemise järel pidas ta pühaks seitsmendat päeva; teisisõnu õpetas ta sel päeval oma lapsi, millest annavad tunnistust tema poegade Kaini ja Aabeli toodud ohvrid. Järelikult on sabat maailma algusest alates pühendatud jumalateenimisele. Nad oleksid sabatipäeval kogunenud kõnelema Looja piiritust headusest, oleksid ohverdanud, palvetanud. Seda ju tähendab sõna „pühitsemine“. M. Luther, „Esimese Moosese raamatu kommentaar 1-7, lk 83, väljaandja Soome Lutheri Sihtasutus, 2004)
Jumal pidas sabatipäeva nii tähtsaks, et Ta paigutas seda puudutava käsu kümne käsu keskele: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ (2Ms 20:8–11)
Hingamispäev on oma olemuselt puhas, ehe evangeelium. See tuletab inimesele meelde Jumala tegusid, mida Ta on meie heaks teinud nii loomises kui lunastuses. Olles ristil täitnud oma lunastustöö, puhkas Jeesus hingamispäeval. Nõnda liitub hingamispäev ka Kolgatal täideviidud tööga. Pühitsedes hingamispäeva, tunnistab inimene end olevat täielikult sõltuv nii Kristuse loomis- kui lunastustööst. Kui inimene sel päeval paneb kõrvale oma teod, tunnistab ta, et kõik tuleb Kristuselt, armust, kingitusena.
Mida aga tähendab, kui lükkame tagasi hingamispäeva kingi ja ütleme Jumalale: „Tänan, ei! Ma ei soovi järgida Sinu aegu ega Sinu märke!“? Kas see on au andmine Jumalale? Kas sel kombel kummardame Teda, kes on loonud taeva, maa ja mete ja veteallikad (Ilm 14:7)? Või kummardame sel juhul teisi jumalaid ja iseend?
Katoliku kiriku katekismus, mille eessõnale kirjutas alla paavst Johannes Paulus II oktoobris 1992, tunnistab selgelt, et Jumal hingas oma loomistööst nädala seitsmendal päeval ja andis niiviisi eeskuju, mida inimesel tuli järgida.
Kaheksas päev
Järgmistes peatükkides selgitab katekismus siiski, et kuna Jeesus tõusis üles nädala esimesel päeval, on pühapäev tulnud kristlastele sabati asemele. Pühapäeva pühitsemise kohustuslikkust rõhutades toetub katoliiklik katekismus katoliku kiriku kirikuseaduse sätetele: „Pühapäeva /---/ tuleb pühitseda ülemaailmses kirikus tähtsaima kohustusliku pühana.“
Ka luterlikus kirikus peetakse pühapäeva püha päevana, kuid katoliiklikust kirikust erinevatel põhjustel. Luterliku kiriku tähtsaim tunnistusraamat, Augsburgi usutunnistus, konstateerib pühapäeva pühitsemise põhinevat inimlikule korrale. Selle kohaselt on kristlik kirik määranud koguduse kogunemise jaoks pühapäeva, „et inimestel oleks kristliku vabaduse eeskuju, et teataks, et niisama vähe hingamispäeva kui mingi teise päeva pidamine pidupäevana on vajalik“.
Hingamispäeva ja pühapäev
Mis vahe on hingamispäeval ja pühapäeval? Neil on see otsustav vahe, et hingamispäeva pühitsemise on määranud Jumal, pühapäeva pühitsemise inimene. Juma käsib inimest pühitseda hingamispäeva, aga kirik käsib pühitseda pühapäeva. Kumba tuleks kummardada ja kummale kuuletuda?
Paljudele kristlastele on see küsimus üllatav. Neil ei ole tulnud mõttesse vaadelda pühapäeva küsimust selliselt seisukohalt. Eriti veel nendes riikides, kus 1973. aasta algusest märgiti pühapäev nädala seitsmendaks päevaks, kuigi Piibli arvestuse kohaselt on see nädala esimene päev, usub enamus pühapäeva olevat Jumala käsu kohane hingamispäev.
Hingamispäev ja usupuhastus
Usupuhastajad möönsid juba Augsburgi usutunnistuses (28. artikkel Kristlik võim), et pühapäeval ei ole selja taga Piibli autoriteeti, vaid et see põhineb kiriku poolt seatud inimlikel eeskirjadel. „Nemad /katoliku kiriku piiskopid/ viitavad ka hingamispäevale, mis näib kümne käsu vastaselt viidud üle pühitsetavaks Issanda päevana. Ühestki teisest näitest ei tehta nii suurt numbrist kui hingamispäeva muutmisest. Nii nad rõhutavad äärmuseni kiriku võimu, kuna see on olnud võimeline möönma vabadusi isegi kümne käsu määrangus.“
Trento kirikukontsiilil 1562 võeti seisukoht protestantide väite suhtes, mille järgi kirik on loobunud Piibli sõnast ja järgib traditsioone. Reggio peapiiskop Caspare de Fosso esitas seevastu, et protestandid järgivad Piibli vastaselt traditsiooni. Tõestuseks esitas ta järgneva: „Piibel käsib seitsmendat päeva pühitseda hingamispäevana. Protestandid ei pühitse siiski seitsmendat päeva. Kui nad tõepoolest peaksid oma usu juhtnööriks ainult Piiblit, pühitseksid nad seitsmendat päeva nii, nagu kõikjal Piiblis seda tegema õhutatakse. Ometi nad mitte ainult ei hülga Piiblis määratud hingamispäeva pühitsemist, vaid nad pühitsevad puhkepäevana pühapäeva, mille toeks on neil ainult kiriku traditsioon.“ (SDA Bible Student’s Source Book, 1962,no 1444, Vt ka M. Finley Seuravaa Super Valta, Tampere 2006, lk 120)
Uue Testamendi selgitusteooria professor Harald Riesenfeld pidas Soome evangeelse luterliku kiriku õpetajate föderatsiooni 40. aastapäeva puul korraldatud õppepäevadel Helsingi ülikoolis ettekande hingamispäeva kohta, mida olin kuulamas. Ettekanne avaldati Teoloogilises Ajakirjas (nr 2 1960, lk 57–83) ja seal tõdes Riesenfeld, et Kristuse poolt hingamispäevale antud sisu ei olnud mingil moel vastuolus uue loodu olemusega. Järelikult oleks võinud oodata, et kirik oleks säilitanud hingamispäeva pühitsemise. Siiski osutas professor, et tavaline selgitus ülestõumisepäeva astumisest hingamispäeva asemele ei rajane faktidele ega saa toetust allikatest. „Tõepoolest tõusis Jeesus üles nädala esimesel päeval juudi ajaarvestuse kohaselt, kui aga kristlikust küljest oleks valitud otseselt see päev hingamispäeva asendajaks, siis tuleks seda mingis kohas Uue Testamendi kirjutistes või vanemas antikvaarses kristlikus kirjanduses nimetada ülestõusmise päevaks vms. Kuid seal ei ole mingit sellesuunalist nimetust, ka ei ole evangeeliumide ülestõusmise jutustustes mingeid ütlusi, mis osutaksid, et Kristuse ülestõusmise suurt sündmust tuleks meenutada kindlal nädalapäeval.“
Vähehaaval kulges areng selles suunas, et nädala esimesele päevale omistati üha enam tähelepanu. Nädala esimesest päevast sai tegelik pühapäev alles keiser Konstantinuse ajal 4. saj algupoolel. Miks 16. sajandi usupuhastajad ei võtnud kasutusele Piibli hingamispäeva? Peamine põhjus selleks oli kindlasti see, et nad ei mõistnud Piibli hingamispäevakäsu evengeelset olemust.
Ei ole õigust kohut mõista
Suurem osa kristlaskonnast, meie kristlastest venadest-õdedest teistes kirikutes ja ühendustes ei ole mõelnud hingamispäeva küsimusele sellelt seisukohalt. Neile ei ole veel selgunud hingamispäeva sügavam sisu. Sellepärast ei ole meil õigust neid süüdi mõista. Kuid pole kahtlustki selles, et meie ülesanne on rääkida, millist kingitust Jumal hingamispäeva näol meile pakub.
Hingamispäeva ühendamine loomise ja lunastusega teeb sellest suure lunastusloolise monumendi. Kristus, Jumala igavene Poeg, kelle läbi kõik on saanud alguse (Kl 1:16, 17), seadis oma loomistööd lõpetades sisse hingamispäeva. See on Tema päev, Ta pühitses ja õnnistas selle inimese jaoks. Hingamispäevakäsus kuuleme hingamispäeva Issandat meile ütlemas: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)
Olavi Rouhe raamatust „Arm ja tõde“ tõlkinud Aino Ormus
In English