Mida rohkem ma elan, seda kiivamaks ma Jumala Sõna suhtes muutun. Pühakiri on minu elus alati esindanud väga stabiliseerivat jõudu ja see on nii ka edaspidi. Piibel on üks selline asi, mis on igal ajal minu jaoks mõistetav. Mõni võib öelda, et selline sõltuvus Sõnast on nagu sõltumine karkudest. Minu vastus neile on: õige vastus! Piibel on minu jaoks kargud ja just nii mulle meeldibki. Ma olen õppinud toetuma Pühakirjale kui oma elu suurele juhile.
Sõnas on kirjas, et „ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!“ (Nh 8:10). Paljudel kristlastel puudub see kestev rõõm ja jõud, kuna nad ei ole pidevalt Sõnas.
Mina saan Sõnast juhiseid ja õpetusi. Missugune võimas kogemus! Et nendele kursustele pääseda, peame lubama Pühal Vaimul oma südamesse tulla ja meile kinnitada, et Pühakirja terviklikkus on eksimatu, Jumala Sõna on muutumatu. See on oluline.
Enda üllatuseks (ma arvan, et ma ei peaks olema üllatunud) märkan, et kasvab nende inimeste arv, kes tunnistavad Kristuse enda Päästjaks, kuid kes ütlevad, et on Pühakirja osi, mis ei ole midagi enamat kui kellegi arvamused. See tuleb eriti selgelt esile siis, kui nad on silmitsi piibellike juhistega, mis on vastukarva nende tegelikule elule. Selle asemel, et avatud meelega Sõna vastu võtta ja lubada sel südames parandustööd teha, lahterdavad nad teatud osi, nagu oleks need piiblikirjutajate isiklikud kalduvused ja eelarvamused. Siiski on Piibel oma allika suhtes väga selgesõnaline: „Sest iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest“ (2Pt 1:21). Kas ma võtan selle usklikuna vastu või mitte.
Ma olen üsna lihtne mees üpris lihtsa usuga; ma püüan leida Jumalat Tema Sõnast. Ma võtan avatud südamega vastu kõik pakutu, mis on ausa, õpetusliku ja avatud uurimise otsene tagajärg. Ma nimetan neid kaasavõetavateks kolmekordseteks annusteks: (1) Pühakirjast leiame kasulikke terviklikke doktriine; (2) kui me ületame piire, siis Pühakiri parandab meid; (3) Pühakiri on treeningplaan, mille põhjal me õpime, mis on õige ja õpime vastavalt sellele käituma (2Tm 3:16).
Mõned inimesed ei pea õigeks Sõna vastuvõtmist nii, et me saame sealt otseseid juhiseid, mille kaudu Jumal näitab meile, kuidas elada – see fenomen Lääne kultuuriruumis on kasvuteel ja seda nimetatakse usuliseks pluralismiks (kõigi religioossete valikute võrdne aktsepteerimine). Kahjuks, kuid mitte ootamatult mõjutab usuline pluralism teatud teemasid ka seitsmenda päeva adventistide koguduses. Selle nähtuse olemasolu hakkab tulevatel aegadel veel rohkem mõjutama meie denominatsiooni väga paljusid teemakäsitlusi.
Kuningriigi plaan
Ma kirjutan sellest lootuses, et me avastame enda elu ja koguduse jaoks Jumala kuningriigi plaani. Kuningriigi plaan ei ole meie isiklik arusaam sellest, mida me Jumala juures oluliseks peame. See on, mis on oluline Jumala jaoks ja me saame seda teada Tema Sõnast. Ent me ei tea, mis on oluline, kui me ei ole Tema Sõna õpilased. Meie püüdlus navigeerida igikõikuvas kultuuris, ilma et oleksime kindlalt Sõnasse juurdunud, on meie pilet katastroofilisse ellu. Just seepärast räägin ma jätkuvalt piibelliku maailmavaate vajalikkusest.
Kui me filtreerime kultuuri läbi Pühakirja, liigume elus kindlal pinnal. Ent kui me vaatame Piiblit läbi kultuuriprisma, on meie elus esikohal ebapiibellik kultuur ja meie sammudes on ebakindlust.
Ma olen otsustanud seista Sõna poolel, paludes iga päev selgemat arusaamist. Ma pean olema hoolas, vältimaks oma mõtteviisi ülemuslikkust Sõna suhtes. See on suur oht meie kõigi jaoks. Me vajame Püha Vaimu, et ta oleks Sõna avastamisel meie Võõrustaja ja Juhataja.
Minu pidev soov on: anna mul Piibel!
Fredrick A. Russell on Allegheni Lääne konverentsi president. See artikkel ilmus 2010. aasta 20. mai Adventist Review´s.
Tõlkinud Averonika Beekmann
In English