Täiuslikkus

Kas sa oled kunagi sõitnud täiusliku autoga? Ilmselt mitte. Mina alustasin aastaid tagasi neljarattalisega, mis kandis nime Moskvitš 2140. Sõitis teine küll – viis mind ja mu peret igale poole, kuhu oli tarvis sõita. Aga maanteel vurasid must mööda Ladad ja Volgad. Ja südames tõstis pead unistus: oh, oleks mul ka selline kiirem ja mugavam sõiduriist.

Aeg möödus ja see unistus täitus. Mõne aasta pärast istusin Ladasse. Oli küll kiirem ja mugavam Moskva-nimelisega võrreldes. Kuid siis tulid uued mudelid. Vaatasin, kuidas sõber Arved Lada “viimase sõnaga” sõitis ja unistasin salamisi: “Oleks mul ka selline...”

See unistus ei täitunud. Läks aga vist hoopis paremini. Ühiskonnas toimunud muutused avasid autoturu uksed Lääne mudelitele. Üks uhkem kui teine. Piidlesin liikluskeerises ühte ja teist – unistada ju ikka võib. Samas kogesin omal nahal lihtsat tõsiasja, millesse ei peaks küll erilist traagikat panema – pastoripalgaga pole keegi veel jõukaks saanud. Minu sõit käis endiselt Ladaga, kuni sugulased hakkasid oma esimese ringi Lääne autosid välja vahetama. Siis koitis ka minu päev.

Peagi olin “uue” Opel Ascona omanik. Oli ikka teine tunne küll. Autol oli pikkust ja laiust, salongis õhku ja avarust, mootor tiksus tüki maad vaiksemalt ja kui kiirus tõusis 120-le, siis polnud seda Lada tunnet, nagu oleksid äkki Riia-Pihkva kiviteele sattunud.

Selle päikese all liigub aeg aga ikka ainult ühes suunas – kaduviku teed. Rõõmsad aastad Ascona roolis lendasid linnutiivul, kuni ühel päeval tekkisid “suksul” südamehäired ning lõpuks läks tee romulasse.

Taas oli jõudnud aeg vaadata midagi “uut ja täiuslikumat”. Juhtus nii, et sattusime erinevaid müügikohti läbi kammides Audi keskusesse ja seal jäi silma üks kasutatud Audi A4 mudel, mis kõigile pereliikmetele meeldis. Ja et see mahtus ka ilma laenu võtmata pere eelarvesse, siis oli peagi rõõm astuda n-ö Audi klubisse. Peab ütlema, et ei kahetse seda ostu tänase päevani. Auto mugavus ja võimsus on pakkunud kogu perele vaid rõõmu.

Kas see auto on täiuslik? Ei, kindlasti mitte. Sellel autol on omad “pehmed” kohad ja pealegi kõik, mis liigub, see ka kulub. Unistamiseks on ruumi veel väga palju. Kui mõelda autodele, mida võib näha telesaate Top Gear vahendusel, siis on vallutamata tippe rohkem kui küll. Ja ilmselt vallutamata need tipud jäävadki. Aga tähelepanuväärne on see, et kui näed Jeremy Clarksonit oma saates tegemas kriitilisi märkusi autode kohta, mille hinda võib mõõta vähemalt seitsmekohalise arvuga, siis jõuab pärale teadmine, et täiuslikku autot pole inimkäed tänini veel ehitada suutnud. Alati saaks veel paremini.

Võttes nüüd eelnevat juttu mõistukõnena, võiksime esitada sarnase küsimuse: kas te olete oma elus kunagi kohanud täiuslikku inimest? Vastus on ilmselt etteaimatav – EI. Loomulikult võib ju polemiseerida selle üle, mida me selle täiuslikkuse all silmas peame. Näiteks võib olla elualasid ja ameteid, mida mõni inimene valdab nii sügavuti ja hästi, et tema kohta võiks ju öelda, et see on täiuslik – täiuslik instrumendi valdamine muusikutel, täiuslik erinevate tehnikate valdamine kunstnikel, täiuslik loengupidamise tehnika kõrgkooli lektoril jne. Samas kui vestelda nende inimestega ja paluda hinnangut oma täiuslikele oskustele, võib neid alati kuulda ütlemas, et “mul on veel arenguruumi ja saaks veel paremini”.

Kui me räägime täiuslikkusest kristlikus aspektis, siis peame selle all silmas oma elu ja iseloomu vastavust Jumala poolt esitatud standarditele. Tõsikristlus on kõikidel aegadel inimese täiuslikkust seostanud pühendumise sügavusega ja Jumalale alistumise määraga, mille tulemuseks on vabanemine patust ning Kristuse-sarnane elu. Loomulikult on see mõõdulati asetus väga kõrge, aga just nii me seda mõistame.

Kas on meie hulgas inimesi, kes on selle taseme saavutanud? Pean tunnistama, et olen oma elus kohanud inimesi, kelle puhul saan öelda, et nende kristlik elu on peaaegu täiuslik. (Ja isegi siin nendest rääkides ei saa ma üle ega ümber sõnast PEAAEGU.) Minu esimene kogudus pastoriametis oli Valgas. Mäletan ühte pikka kasvu elatanud koguduseliiget Kamilla Hallopit, keda aegajalt tema kodus külastasin. Tema on jäänud mu silme ette kui inimene, kes vastas minu arvates sellele täiusestandardile. Vaimulik hoiak kõiges, millega elus tuli kokku puutuda, kristlik armastus ja heatahtlikkus nii sõprade kui ka vastaste vastu, soov aidata neid, kes olid elu hammasrataste vahele jäänud – sellisena on ta tänini minu silme ees. Lisaks veel üks omadus, mis teda iseloomustas: Kamilla oli jätnud endale vaid hädapärased asjad. Ta põhjendas seda väitega, et tervis on vilets ja peagi seisab ees lahkumine. Miks peaks ta inimesi koormama asjade sorteerimise ja likvideerimisega pärast oma surma, kui ta võib selle töö ise ära teha oma elu viimastel päevadel. Tõepoolest oli tema elamine haruldaselt puhas ja korras, näidates tema kuulumist oma Issandale ja reaalset ootust peagi Kristusega kohtuda. Selline oli see vana koguduseliige, kes oli minu jaoks eeskujulik kristlane. Paraku mitte kordagi ei kuulnud ma tema suust väidet, et ta on täiuslik. Ikka kõlasid tema huulil palvesõnad, et Jumal talle armuline oleks. Ja viimasest võis järeldada, et ta oli täiuslikkuse teoloogiast õigesti aru saanud.

Mida siis õpetab Piibel meile täiuslikkusest? Jüri Henno “Piibli konkordans” annab meile märksõnad

– täius 17

– täiuslik 33

– täiuslikkus 3

– täiuslikult 4 korda.

Neid sõnu kasutatakse erinevate asjade kohta, olgu selleks siis Jumal või midagi, mis on Tema kätetöö. Meie teema kontekstis huvitab meid inimese täiuslikkus. Esimese märksõnaga seoses tsiteerime apostel Pauluse kirja efeslastele: “...ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega” (Ef 3:19), “...ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda” (Ef 4:13, 1968. a tõlge). Järgmise märksõna alt leiame veel huvitavaid tekste: “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” (Mt 5:48) “Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.” (Jk 1:4)

See oleks piisav loetelu Piibli tekstidest, mis näitavad Jumala soovi, et me oleksime täiuslikud. Nüüd oleks aga aeg küsida: millisest täiuslikkusest on nendes tekstides juttu? Siin on kristlaste seas levinud vähemalt kaks erinevat seisukohta. Esimene neist sai oma alguse keskajal, mil nii mitmedki Pühakirja õpetused mattusid unustuse tolmukihi alla või muutusid erinevate mõjurite survel muutähenduslikuks. Keskaja kiriku ettekujutus täiuslikkusest oli nn staatiline täiuslikkus. See tähendas mingit kindlaksmääratud taset, milleni inimene võis oma usurännakul jõuda. Seda võib võrrelda mäkkeronimisega – pärast väsitavat tõusu oled äkki tipus ja edasi pole enam kuhugi minna. Hing hõiskab ja tunneb kiusatust uhke olla...

Teine arusaam täiuslikkusest on kokku võetud mõistega dünaamiline täiuslikkus. Selle sisuks oleks alaline kasvamine, pidev areng, millele maises elus ei tulegi lõppu. See oleks nagu pidev mäkkeronimine kusagil pilve alumisel piiril – kui udu hetkeks hajub, siis on näha, et tipu poole jääb ikka veel omajagu astuda. Samas aga ollakse täiuslikud just sellel tasemel, kuhu on jõutud. Pealiskaudsel vaatlusel jääb mulje, justkui räägiksid juba tsiteeritud piiblitekstid esimesest variandist. Jumal ju soovib, et me peegeldaksime oma eluga Kristust. Kui me aga selle poole alles teel oleme, siis ei saaks nagu täiuslikkusest veel rääkida.

Tekstide lähem vaatlus aitab meil selgusele jõuda, millist täiuslikkust peab silmas Piibel. Igal tsiteeritud tekstil on oma kontekst ja seda arvesse võttes näeme, et Ef 3:19 peab silmas Kristuse armastuse tõelist mõistmist, mis on ülitugevaks motiveerivaks jõuks meie vaimulikule kasvamisele.

Ef 4:13 viitab Kristuse sarnaseks saamisele; sama peatüki 15. salm räägib meie kasvamisest selles suunas. On ainult üks Kristus. Ühtegi inimest ei saa Temaga täiuslikkuse mõttes kõrvutada. Meie Issandat võib võrrelda päikesega ja inimesed on võrreldavad kuuga, mis päikeselt lähtuvat valgust üksnes peegeldavad.

Mt 5:48 kontekst ei kõnele mitte Jumala absoluutsest täiuslikkusest, vaid vaenlaste armastamisest nii, nagu näiteks Kristus seda tegi, kui Teda ristile naelutati. Ei ole vist eriti lihtne sellises olukorras oma piinajate eest palvetada, et Isa taevas neile nende kuriteod andestaks. Just sellise täiuse poole peaksime me Kristuse sõnul püüdlema. Ja meie elukogemus ütleb, et ega selles suunas kasvamine nii lihtne polegi.

Jk 1:4 kontekst räägib taas kannatlikkusest, mitte mingist absoluutsest täiuslikkusest igas mõttes. Sellist kannatlikkust näitasid oma elus näiteks märtrid, kes oma usu eest olid valmis surma minema. Selles mõttes võime rääkida nende tõelisest täiuslikkusest, mida nad kannatustes üles näitasid.

Veel tahaksin tähelepanu juhtida huvitavale “vastuolule”, mida peegeldab tekst Pauluse kirjast filiplastele. Tsiteerin siit 3. peatükist kahte salmi: s 12: “Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud” ja s 15: “Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle.” Esimeses tsitaadis väidab Paulus, et ta pole veel täiuslik, teises aga pöördub täiuslike poole, asetades silmnähtavalt ka ennast nende hulka. Neid tekste koos vaadates saab teha ainult ühe järelduse – Pauluse käsitletav täiuslikkus on dünaamiline e kasvav täiuslikkus. Ta justkui ütleks, et ma olen täiuslik sellel tasemel, kus ma parasjagu olen, kuid mul on veel küllaldaselt arenguruumi.

Paljude usklike jaoks adventkirikus on autoriteediks E. G. White. Tema räägib meile ka dünaamilisest täiuslikkusest. Raamatus “Kristuse tähendamissõnad” lahkab ta mõistukõnet külvajast (Mk 4:26-29). ”Nii nagu taim areneb vaikselt, märkamatult, sealjuures aga pidevalt, nii on ka kristliku elu arenemisega. Igal arenguastmel võib meie elu olla täiuslik. Ometi – kui Jumala eesmärk meie suhtes täide läheb, siis toimub pidev edasiminek. Sedamööda, kuidas avarduvad võimalused, kasvavad ka meie kogemused ja teadmised. Me muutume tugevaks vastutust kandma ning meie küpsemine kasvab proportsionaalselt meie eesõigustega.” (orig lk 65, 66)

Üks tuntumaid kaasaja adventteolooge George R. Knight ütleb oma raamatus ”Identiteedi otsing: seitsmenda päeva adventistide uskumuste areng” E. G. White´i kohta järgmist: “E. G. White tõi adventismi just vesleiaanliku (metodistliku) rõhuasetuse pühitsusest ja täiuslikkusest. Ta kaldus kasutama vesleiaanlikku keelt ja mõisteid, kuigi ta ei nõustunud Wesley´ga selles, et kristlane võib saavutada täiuslikkuse mingil konkreetsel ajahetkel oma maise elu kestel või et selline täiusele jõudnud kristlane oleks võimeline teadvustama oma isiklikku täiuslikkust.” Teisisõnu – ükskõik kui kõrgele me oma vaimulikus kasvamises jõuame, ei hakka me selle päikese all mitte kunagi tundma, et me oleme pühad ja head. Me ei kaota tunnetust, et oleme üksnes patused inimesed ja vajame Jumala armu iga päev kuni oma maise elu lõpuni.

Kokkuvõtteks võib öelda, et me ei tohi mitte kunagi keskenduda täiuslikuks olemisele, vaid üksnes selleks saamisele. See, kas me oleme oma vaimulikus eluülikoolis alles esimesel kursusel või oleme juba jõudnud doktorantuuri, pole meie otsustada. Jumal on ainus adekvaatne hindaja, kes teab meie küpsuse astet. Meie osa on jääda lõpuni vaid mäkke ronima ja mitte kunagi selles ära väsida.