Igaühel on oma tahe. Need tahtmised saavad enamasti plaanide vormi, võtavad hoogu, paisuvad, et siis kulmineeruda mingisuguses tulemuses. Eeldatavasti oodatud ja heades, või isegi suurepärastes saavutustes, viljades, päralejõudmistes. Hea on teada, et võttes midagi ette, võib teatud aja pärast tõdeda, et asi sai lõpule viidud, sai ära tehtud. Väljend „teeme ära!“ on tänaseks Eestimaal väga popi maigu juure saanud ning paljud plaanid saavadki niiviisi ellu viidud. On hea, et ei istuta, käed rüpes, ega oodata abi kuskilt abstraktsest asutusest, vaid tehakse, mis suudetakse, seal, kus ollakse.
Ka reis on plaan. Pileti ostmine, kohvri pakkimine, sihtkohta jõudmine, seal oma toimetuste toimetamine ning siis lähtekohta naasmine on plaan, mis ellu viiakse. Olgu selleks tööreis, puhkus või hoopis mõnel muul eesmärgil tehtud reis. Reisiplaan on see, mis ka e-posti potsatab, kui broneering tehtud ning sellekohaselt saab oma reisi täpse ajakava teada. Iga reisija kohuseks on sellest kinni pidada, sest lennuk, laev, buss ei oota. Sõidab siis, kui aeg selleks käes. See viimane on taas teenusepakkuja kohus. Reisiplaan on justkui kahepoolne leping, mis garanteerib mõlemale osapoolele soovitud tulemuse.
Sel kevadel tabas paljusid mustvalgel reisiplaani käes hoidvaid inimesi üle terve Euroopa ebameeldiv teade, et nende reisiplaan on kehtetu. Tuhapilv, kuskilt Islandi saarelt vulkaanipurske tagajärjel õhku paisatud osakeste hulk, olevat see, mis nende lendu takistab. Ja seda mitte ainult edasi lükates, vaid päevadeks, nädalaks lausa, ära jättes. Milline alatu tegu! Keda süüdistada, kelle poole pöörduda oma kaebustega, kellele kurta? Kellele? Kui tavaliselt on sarnastes olukordades hea end välja elada reisikorraldaja, bussifirma, lennufirma, klienditeenindaja peale, siis nüüd justkui ei olegi kellelegi näpuga näidata. Vulkaan Eyjafjallajökull Islandi saarel vaevalt sellest meelt muudab, kui ka miljonid ta jalamil teda põlastavalt vaataksid. Ikka saadab oma osakesi kaugetesse õhuruumidesse. Kümned tuhanded lennud, mis ära jäid, miljonid inimesed, kes, reisiplaan käes, nõutult oma lendu loodavad ja ootavad, vulkaani ei huvita. Tema purskab edasi ja paneb proovile kõigi kannatlikkuse. Paneb ka mõtlema. Kes on see, kes me plaane uppi ajab? Kes on see, kes oma rida justkui ajab ja tahet läbi püüab viia? Keegi, kes on suurem, kui Euroopa Komisjoni asepresident ja transpordivolinik Siim Kallas ning kelle võimuses on kõik loodusjõud.
Tol hommikul, kui esimesed miljonitest helistavad, et abi saada, olles ise kodunt kaugel ja igatsedes peagi näha peret, sõpru või olla nõupidamisel Brüsselis, pulmas, matustel, ristimisel, loengus, sünnipäeval ja kus iganes mujal, on õhkkond teistsugune kui kõikidel teistel kordadel, mil lennud tühistatud. Kliendid, kes on kannatajad, soovivad klienditeenindajaile jõudu eelseisvaks raskeks päevaks. Teadvustavad, et olukord ei ole kellegi süü ning on nii rõõmsameelsed, kui oskavad, visates isegi nalja iseenda olukorra üle. Midagi erilist, teistmoodi. Kõik on samas olukorras ja keegi ei ole eelistatum. Olukord näitab, et oleme kõik täpselt sama jõuetud. Ka paks rahakott, boonuspunktide ülisuur hulk ega tutvused ei loe, kui lennukid jäävad õhku tõusmata lennuväljale seisma ja lihtsalt ei lenda.
Leidub üks, kes oma pahameelt üritab väljendada ja raiub arvamust, et temal oli plaan kuskil olla ning sinna peab ta saama. Tundub, et ta ei ole justkui millestki õieti aru saanud. Kui oleks, siis ta sellist juttu ju ei räägiks. Kuid ei, on aru saanud, aga ikka räägib. Suurim nõrkus näib tema jaoks olevat see, kui ta oma sihiks seatud plaani ellu viia ei saa. Jakoobus annab oma kirjas 4:13 hoiatuse enesekindlatele: „Kuulge nüüd, kes ütlete: Täna või homme läheme sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu! Teie, kes ei tea, missugune on homme teie elu! Te olete ju aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub. Selle asemel et öelda: "Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist".
Vääramatut jõudu ehk võõrkeeli force majeure´i on nimetatud ka kui Jumala tegu. Vääramatut võiks eesti keeli seletada kui kõrvalekaldumatut, kõigutamatut. Kõigutamatu, vankumatu jõud on Jumala tegu. Vulkaan Eyjafjallajökull ja selle tegevus ei ole ühegi inimese, vaid üksnes Jumala käes. Nõnda ka kõik teised sündmused, mis meie plaane segamini kipuvad ajama. On selleks siis taevast langev vihm, kuskilt tõusnud tugev tormituul, pikk põud, nurjunud tööintervjuu ja ebaõnnestunud eksam, kuigi plaan oli hea ja ettevalmistus veel parem. Jumalal on oma plaan ja see on parem kui meie oma. Tema teed on parimad ja vankumatud, need on tema tegude tagajärg ja nendel on hea astuda.
Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu! Hea teada, et keegi juhib sammu. Ja see keegi ei juhi neid me samme mitte hukatusse, vaid püüab elu suunas juhatada. Igas küsimuses. Kui vaid oleks rohkem kuulekust, alandlikkust ja vähem põikpäisust, vastupuiklemist ning enam koostöövalmidust, küll jõuaks siis kiiremini edasi oma teedel! Jumala käes on vulkaan, lennukid, tänane päev ja homnegi. Ära karda homset, sest Jumal on juba seal, on keegi kunagi öelnud. Kui ka plaan nurjub ja lausa luhta läeb, siis on ehk midagi veel paremat varuks. Kui tee näib lõppenud olevat, siis võib kurvi tagant paista uus metsatukk ja selle keskel lagendik, mille võib leida üksnes eksinu.
„Heal päeval olgu sul hea meel, ja kurjal päeval mõtle järele: Jumal on teinud nii selle kui teise, et inimene ei teaks, mis tal ees seisab!“ (Koguja 7:14). Kui ei läinud nii, nagu mina tahtsin, siis läks nii, nagu Jumal tahtis. See on lohutav teadmine igas vussiläinud olukorras ning nurjunud plaani puhul. Kõik on Tema käes, ka käesolev suvi ja suveplaanid, mis tehtud, sügis, mis koidab varem kui arvata oskame, ning talv ja uus kevad. Kõik. Meie käes on valik – kas tunnistame Jumala kõikvõimsat, vankumatut ülemvõimu ja lepime Tema sekkumistega või ajame oma joru! Selge on see, et õnnetud on need, kes jalgu trambivad ja nõuavad oma rida, kui on ilmselge, et tee viib mujale või ei ole lihtsalt saabunud õige aeg. Igal asjal on oma aeg ja vähemalt kirjutamise hetkel lendavad lennukid taas. Jah, tõsi küll, meist keegi ei tea, kas täna teele minnes võime ka tagasilennule loota või tuleb ette võtta võimalikult lühikesed lennureisid, et saaks võimalusel mööda maad koju tulla, kuid Jumal teab.
Julgust loota Temale, kes loonud päikse ja mäed ning väikse inimlapse! Temale, kes ennast kogu maailmale ka läbi force majeur´i ja inimesi nii raevu ajavate sündmuste läbi ilmutada tahab, ikka selleks, et näidata – see on Jumala tegu, Tema tahe ja soov, et igaüks, kes appi hüüab, see päästetaks. Nii on see olnud, on ja saab olema! Iga hetk me elus ongi üksnes Jumala tegu.
In English