1993. aastal juhatas T. Coraghessan Boyle, silmapaistev Lõuna-California ülikooli inglise keele ja kirjanduse professor ja kriitikute poolt tunnustatud satiirik, Battle Creekis Michiganis oma viienda romaani „Tee Heakülla“ (The Road to Melville) filmilindile jäädvustamist. Üldiselt suunas ta oma satiiri kahekümnenda sajandi alguses tärganud tervisereformi esimestele aastatele ning keskendus eriliselt John Harvey Kellogile.
Kui film aasta hiljem alla-17-aastastele mittesoovitatava filmina publikuni jõudis, ei leidnud see tunnustust filmitööstuse kriitikute silmis ega saatnud seda majanduslik edu.
Lugu leiab aset 1907. aastal Battle Creeki sanatooriumis. Kõik kolm lugu, millele film keskendub, annavad edasi mõnd toonase aja ja selle paiga probleemidest: radikaalsed uued ja eksperimentaalsed teraapiavormid, võimuvõitlus nii sanatooriumis kui tervisereformi arendamises üldisemalt ning isiklikud suhted, mis nende laiemate küsimuste raames tekkisid.
Ei raamat ega film loo mingit olulist sidet tervisereformi algusaastate ja alles loodud Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse või selle juhtkonna vahel, kuid nende kahe vahelist suhet on sageli valesti mõistetud ja vääralt esitatud.
Tegelikult on tõsi, et popkultuur pole adventistide vastu just eriti lahke olnud. Olenevalt sellest, kuhu pilk heita, võivad internet ja trükised lausa vaenulikud olla. See ei tohiks tulla üllatusena. Jeesus ise ütles õndsakskiitmistes, et Ta jüngrid peaksid olema õnnelikud, kui teised neid vihkavad, tõrjuvad ja laimavad. Samas ei anna Ta kuskil mõista, et jüngrid peaksid tahtlikult midagi tegema, et sellist reaktsiooni tekitada. Sellegipoolest, sageli kui saabuvad uudised popkultuuri viimastest vihjetest adventistidele, tekib tahtmine piinlikkustundes eemale tõmbuda. Inimene reageerib sellistes olukordades peaaegu reflektoorselt peitupugemisega.
See kehtib koguni kirjatööde puhul, mis pole ilukirjandus, ning dokumentaalfilmide puhul. Need kaks žanri väidavad end tegelevat vaid faktidega. Ometi on võimalik nendes žanrites tõde väänata sama lihtsalt kui ilukirjanduses. Mõlemal puhul peab lugeja või vaataja alati meeles pidama maailmapilti, millest lähtuvalt filmi või raamatu looja valib allikaid, tõlgendab eksperte ja autoriteete, valib osa ja jätab kõrvale muu informatsiooni ja nii edasi.
Vaatamata sagedastele vääritimõistmistele adventismi kohta, võib selles kasvavalt sekulaarses kultuuris aeg-ajalt kuulda ka tunnustust.
Fookuses adventistid
Näib, et sedasi on lood filmiga „Adventistid“ (The Adventists), mis jõudis USAs teleekraanidele aprilli esimesel nädalal, mil seal tähistati üleriigilist rahvatervise nädalat (5.–11. aprill). Filmi, mis on saadaval ka DVD-l, tootjaks on Journey Films, firma, mis teeb dokumentaalfilme religiooni, usu ja vaimulikkuse teemadel. See tunniajane programm üritab ausalt edasi anda ainulaadset tervisesõnumit, mida Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus juba organisatsiooni esimestest aastatest on kuulutanud. Ajal, mil ameerika ühiskond on haaratud (liig sageli lausa vaenulikku) keerulisse ideoloogilisse vaidlusesse tervishoiu teemadel, tutvustab ja uurib see film tervise vaimulikku aluspinda, millest mõlemad pooled on viimase aja poliitilise debati tulisuses täiesti mööda vaadanud.
Kuid poliitika ei näi olevat motiveerivaks jõuks filmi „Adventistid“ loomise taga. Selle huvi tekitas hoopis Loma Linda ülikooli kutse Journey Films asutajale Martin Doblmeierile tulla 2004. aastal linnakusse näitama ja arutama oma filmi „Bonhoeffer“. Enam kui 20 aasta jooksul on Doblmeier teinud filme sellistest inimestest nagu Dietrich Bonhoeffer, Albert Schweitzer, Jean Vanier ja Thomas Jefferson. Tema aktuaalsed filmid on keskendunud teemadele nagu loovus ja andestus.
Doblmeieri külaskäigu ajal Loma Linda ülikoolilinnakusse, tehti talle ringkäik ka sealses nüüdseks väga muljetavaldavaks arenenud meditsiiniasutuses ning ta mainis muuseas, et adventistide tervisekuulutusest saaks filmile hea teema. Hilisemas intervjuus „Prohvetikuulutse hääle“ (PH) sarja videoprogrammi „Kulisside taga“ (Behind the Scenes) tarvis rääkis Doblmeier filmi tegemise põhjustest. Lisaks sellele, et ta kirjeldas oma esimest külaskäiku Loma Linda linnakusse, lisas ta, et oli eelnevalt olnud positiivselt üllatunud hoole ja ravi eest, mille osaks ta ema oli saanud oma viimastel aastatel Florida haiglas.
Ajastus näis eriliselt sobiv. „Nii paljud inimesed Ameerikas mõtlevad praegu tervishoiule,“ ütles ta PH saatejuhtidele Fred Kinsey’le ja Connie Jeffrey’le. „Meie kavatsus oli võtta adventistide teoloogia, mis on selgelt määratletud, ja näidata selle keskset rolli selles, kuidas peaksime tänapäeval tervishoiust mõtlema.“ Ta väljendas ka austust selle vastu, „kui sügavalt läbimõeldud on adventismi keskmes olev tervishoiuteoloogia“.
„Meedias on eriline vastuseis religioonist rääkimisele – hirm selle ees,“ ütleb Doblmeier, „kuid ma arvasin, et samal ajal on pikem eluiga ja parem tervis ühisnimetajaks, mis annab meile võimaluse rääkida usust selles valguses, ning seetõttu uskusin, et selle filmi võtab vastu ka laiem vaatajaskond.“
Aus ja tasakaalustatud
Tulemuseks on meediaproduktsioon, mis on seda märkimisväärsem, et see on tulnud firmalt, mis on saanud tõsiseltvõetavalt kiita filmikriitikute poolt. Põhinedes intervjuudel adventistidest ajaloolastega, teoloogidega ning meditsiinivaldkonna ja koguduse juhtidega ning esitades haaravaid stseene ja lugusid erinevatest terviseasutustest Põhja-Ameerikas, järgib film koguduse misjonitöö selle osa ajalugu, mida adventkoguduse liikmed on juba kaua kutsunud „sissepääsuteeks“ inimeste südamesse.
Seejärel, et selgitada koguduse juuri, räägib „Adventistid“ ajast veel enne Suurt Pettumust, mil millerlased (ja noor Ellen White nende seas) ootasid Kristuse teist tulekut, kuid pidid 1844. aasta 23. oktoobri hommikul kibeda pettumusega ärkama ning jõudsid seejärel tõdemuseni, et on vaja Pühakirja veelgi hoolsamalt uurida.
Edasi jutustab film geniaalse, karismaatilise, ekstsentrilise ja uhke John Harvey Kelloggi tähelennulisest ristiretkest. Tema visioonirikas juhtimisstiil Battle Creeki sanatooriumis raputas meditsiinimaailma. Battle Creeki külastasid toona sellised mõjukad juhtfiguurid nagu USA president William Howard Taft, leiutaja Thomas Edison, lendurist teerajaja Amelia Earhart ja ärimees J. C. Penney.
Samas võib öelda, et John Harvey Kellogg, kelle meditsiiniharidust toetas Ellen White, oli adventistide ajaloo teine „suur pettumus“, kuigi mitte nii suurte tagajärgedega kui esimene. Põhjalikuma arutelu võib jätta ajaloolaste ja teoloogide hooleks, kuid Kellogg mängis kahtlemata olulist rolli selles, et ameerika kultuuris hakati tervist revolutsiooniliselt rõhutama ning et sellest sai Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse misjonitöö vältimatu osa.
Lisaks ajaloolistele raskustele, millega kogudus on pidanud silmitsi seisma, keskendub film ka paradoksile, mida adventistid iseenesestmõistetavana võtavad – usu ja teaduse samastumine (mitte nendevaheline konflikt). Jutustus märgib huviga ära, et näiteks Loma Linda ülikooli meditsiinikeskuse linnakus koguneb igal hingamispäeva hommikul elav ja elujõuline usukogukond vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel prootonravi ja -uuringute keskusest, mis keskendub äärmiselt kaasaegsele teadusele ja maailmatasemel tehnoloogiale.
Filmi jaoks intervjueeriti ka Loma Linda ülikooli presidenti, Richard Harti, kes samuti kommenteeris seda näilist vastukäivust: „See, mis muudab Loma Linda [ja eeldatavalt ka adventismi üldiselt] nii ainulaadseks, on katse ajada joont usu ja teaduse vahel, milles näeme usku teadust täiendava, juhatava ja tugevdavana.“ See „joon“ on muidugi tänapäeva koguduses tõsiste arutelude teemaks, kuid dr Harti kirjeldus kirjeldab seda sidet tõesti ideaalselt.
Üks teine lühike „peatükk“, nagu Doblmeier seda nimetab, tuletab meelde „Beebi Fae“1 lugu 1980ndate keskpaigast, mis sütitas ülemaailmse juriidilise ja eetilise debati. See peatükk võrdleb avalikkuse ja teadusmaailma toonast reaktsiooni dr Leonart Bailey tööle ning arvamusega tema tööst tänapäeval.
Film keskendub ka meditsiiniteaduse ärkamisele praeguste uuringute kontekstis, mis pööravad tähelepanu adventistide pikaealisusele. See märgib ära iroonilise tõsiasja, et kogudus, mis suunab oma jõu Jeesuse peatsele tagasitulekule, muretseb samas lihaliku siin-ja-praegu pärast.
Tsiteeritakse Dan Buettneri uurimust ajakirja National Geographic jaoks pealkirjaga „Pikaealisuse saladused“, mis nägi trükivalgust 2005. aasta novembris ning mille autor seejärel arendas täismahus raamatuks „Sinised tsoonid: pikaealisuse õppetunnid inimestelt, kes on elanud kõige kauem“. Viidates adventistide terviseuuringutele kui „kullahinnalisele“ uurimusele, märgib Buettner, et „adventistid, kes järgivad rangelt koguduse soovitusi, elavad umbes kümme aastat kauem kui nende Ameerika eakaaslased“.
Samuti intervjueeriti filmi tarvis dr Ellsworth Warehami, kes on 95-aastasena Loma Linda avatud südamel tehtavate operatsioonide meeskonna aktiivne liige ja kes ütleb: „Inimesed küsivad minult sageli stressi kohta ja selle mõju kohta pärgarterihaigustele. See on kena mõte, et stress põhjustab sul pärgarterihaiguse,“ naeratab ta, „kuid kõige tõenäolisemalt said sa selle oma taldrikult.“
Nagu virvendus veel
Lisaks põhjalikule ülevaatele adventistide tervisesõnumist sel kujul, nagu seda praktiseeritakse Loma Lindas, uurib film ka teisi meditsiinilisi algatusi Põhja-Ameerikas. See heidab pilgu Florida haiglale, mis võtab USAs kõige enam haigeid vastu ning millel on uus, 400 voodikohaga Kardiovaskulaarinstituut ning haigla Celebration Health (e.k tervise tähistamine, tervisepidustus), mis avati 1990ndatel kahekümne esimese sajandi haigla mudelina Disney poolt kavandatud Celebration (e.k pidustus või tähistamine) kogukonnas. Rõhutades kogukonna ja suhete tervislikke kasutegureid, on Celebration Health uutmoodi haiglate näidiseks.
Deborah Kotz, kes kirjutab regulaarselt terviseteemalisi artikleid U.S. News and World Report´ile, kirjeldab, mida seal teha üritatakse: „Arstid hakkavad aina enam ja enam mõistma, et on paljutki, mida nad inimkeha kohta ei tea ning et on palju, mida nad ei tea tervenemise kohta. Ma arvan, et just siin tuleb mängu vaimulikkus. Nad teavad, et kui inimene tunneb sidet teiste inimestega, siis see aitab neil paraneda.“
Ta kommenteerib veelgi vaimulikkuse ja tervise vahelist sidet: „Seal tunnetatakse, et [mis puutub enda tervisesse], on meil kõrgem vastutus – mitte ainult enese ees, vaid kõrgema olendi ees.“
„Adventistid“ külastab ka Ketteringi Tervisesüsteemi ja St. Helena haiglat ning uurib veelgi lähemalt adventistide ainulaadset käsitlust vaimulikkuse ja tervise olemusest.
Filmis näidatakse sageli lõike, mis meenutavad tänapäeva televaatajate hulgas väga populaarseid kohtumeditsiini sarju. Fookus haiglas kasutusel olevatele meditsiinilistele meetoditele ning uuringutele kogu oma tipptasemel tehnikaga lisab „Adventistidele“ erilise õhkkonna. Animatsioonid, arvutimudelid, kolmemõõtmelised simulatsioonid, robot- ja kaugprotseduurid on kõik väga tuttavad „CSI“ ja sellega sarnanevate sarjade fännidele.
Tegelikult võib filmi tegijate poolt adventistide tervishoiu esindajatena Põhja-Ameerikas välja valitud erinevate meditsiiniasutuste kommentaarides ja kirjeldustes märgata ühist läbivat joont – südame tervis. Kardiovaskulaarkeskused, südamesiirdamised, vormisolek ja südamele kasulik toitumine on kõik ühe ja sama teema variatsioonid. Kui sellele mõelda, polegi loomulikult kesksemat või olulisemat osa, mida füüsilise tervise juures rõhutada. Kui rääkida inimese pikaealisusest, siis millele muule peamiselt keskendudagi kui pumbale, mis kõiki teisi süsteeme töös hoiab?
Südame tervis
See rõhuasetus toimib samas ka väga sobiva metafoorina adventkogudusele, mille Jumalalt saadud tööks on elada universaalse tervishoiu programmi järgi, mis põhineb vaimuliku südame heaolule keskendunud armul. Olla osaks selles suures misjonitöös maailmale on samaaegselt inspireeriv eesõigus ja tõsine vastutus.
Selle 60-minutilise loo kaudu saavad miljonid ameerika televaatajad osa ainulaadsest maailmavaatest, mille adventistid tervishoiu teemasse toovad, ja võimaluse adventismi lähemalt uurida. Mida rahvas adventistidest arvab? See on üpriski oluline küsimus iga hooliva adventistist televaataja jaoks, kuigi see ei tohiks kunagi muutuda enesekesksuseks.
Üks veelgi intrigeerivam – või koguni häirivam – küsimus, mida see film adventistidele esitab, on: mida tähendab olla adventist? Oleme me tõesti sellised, nagu meid selles filmis esitatakse?
Koguduse jaoks on film „Adventistid“ väga helde and. Kindlasti võime soovida seda ise nautida ning peaksime lootma, et see aitab edasi viia meie tõelist misjonitööd juhtida inimesi heaolu juurde, kui mitte lausa Heakülla. Peaksime endilt küsima, mida saame ja peaksime isiklikult tegema, et seda tööd edasi viia.
Gary B. Swanson on Peakonverentsi hingamispäevakooli ja isikliku teenistuse osakonna juhi abi. See artikkel avaldati 25. märtsil 2010. ajakirjas Adventist Review.
Tõlkinud Kärt Vahtramäe
1 Tõlkija kommentaar: Beebi Fae sündis USAs 1984. aastal südame vasaku poole hüpoplastilise sündroomiga – surmava defektiga. Leonard Bailey, Loma Linda ülikooli haigla arst, üritas last kindlast surmast päästa, siirdades talle paaviani südame. Siirdamine õnnestus ning Fae elas pärast operatsiooni üle kahe nädala, kuid siis lapse tervis järsult halvenes ning ta suri. Fae ema palus arstil oma tööd ja uurimusi jätkata ning aasta hiljem viis dr Bailey läbi esimese imikult-imikule südamesiirdamise lapsele, keda avalikkus teab Beebi Moosesena. Praegu on Beebi Mooses kõige kauem elanud inimene, kellele imikuna süda siirdati. Lisainfot võib leida Loma Linda ülikooli koduleheküljelt
http://www.llu.edu/news/babyfae/
In English